1920. aasta suveolümpiamängud

Allikas: Vikipeedia
Olümpiamängude poster

1920. aasta suveolümpiamängud olid VII kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 20. aprill12. september 1920 Belgias Antwerpenis.

VI olümpiamängud, mis pidid toimuma 1916. aastal Berliinis, jäid pidamata Esimese maailmasõja tõttu. Pärast sõja lõppu kokku tulnud ROK-i kongressil otsustati pidada VII olümpiamängud Prantsusmaal, kuid prantslased loobusid Belgia kasuks. Lõplik otsus korraldada olümpiamängud Antwerpenis võeti vastu ROK-i XVII istungil Lausanne'is 1919. aastal. Muud kandideerinud linnad: Lyon (Prantsusmaa) ja Budapest (Ungari), eelvoorudes ka Amsterdam (Holland), Havanna (Kuuba), Atlanta, Cleveland ja Philadelphia (kolm viimast USA).

Võistluste patroon oli Belgia kuningas Albert I (18751934), kes avas ka olümpiamängud.

Olümpia peaareen oli Champs de Beerschot'i staadion, mis mahutas 40 000 pealtvaatajat. Staadioni rada oli 400 m.

Korralduskomitee esimees oli krahv Henri de Baillet-Latour (18761942).

Olümpial osalenud majutati Antwerpeni koolimajadesse; eestlased olid ühes tütarlaste koolis.

Medaleid jagati välja 161 komplekti, sealhulgas 29 kergejõustikus.

Toimumiskoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antwerpen, samanimelise provintsi ja flaamide asuala keskuses, on linn Põhja-Belgias, 17 km Schelde jõe suudmest ja 88 km Põhjamerest. Rajatud 600. aastail, linn aastast 1291. Maailma tähtsamaid sadamalinnu.

Osavõtjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osavõtvad riigid
Rohelisega on märgitud varem osavõtnud riigid, sinisega esmakordsed osavõtjad

Mängudel osales 29 riiki 2606 sportlasega, neist naissportlasi oli 64 (võistlesid iluuisutamises, tennises, vettehüpetes, ujumises).

Esimest korda osalesid olümpiamängudel Brasiilia, Eesti, Jugoslaavia, Monaco, Tšehhoslovakkia. Soome ja Uus-Meremaa võtsid esmakordselt osa iseseisvate riikidena.

Suurima võistkonna pani välja Belgia – 332 sportlast. 1 sportlasega osales Argentiina.

Spordialad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olümpiamängude kavas oli 24 spordiala. Nendeks olid kergejõustik, laskmine, polo, jalgpall, vibulaskmine, maahoki, vehklemine, moodne viievõistlus, poks, maadlus, tõstmine, purjetamine, jalgrattasport, ratsutamine, ragbi, sõudmine, tennis, ujumine, veepall, vettehüpped, võimlemine, köievedu, jäähoki, iluuisutamine ning kunstikonkursi alad.

Spordialade toimumise ajaline jaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aprill – jäähoki, iluuisutamine;
Juuli – purjetamine, laskmine, polo;
August – enamik spordialasid;
September – jalgpall, ratsutamine.

Olümpiasümboolika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esmakordselt heisati olümpiamängudel viie omavahel põimunud rõngaga olümpialipp. Kasutusele võeti olümpiadeviis: "CITIUS, ALTIUS, FORTIUS". Idee autor prantsuse pedagoog Pierre Didon (18401900). Antwerpeni olümpiamängudest alates muutus avatseremoonia lahutamatuks ja traditsiooniliseks osaks rahutuvide õhkulennutamine.

Olümpiahümni "La Montagne" autor oli helilooja Paul Gilson (18651942).

Esimest korda anti olümpiavanne. Vande andis 34-aastane Victor Boin (18861974), hõbemedal veepallis 1908 ja pronks 1912, hõbemedal vehklemises 1920. Aastail 19321956 oli Boin Rahvusvahelise Spordipressi Assotsiatsiooni (AIPS) president.

Olümpiapostmargid anti välja kolmest margist koosnev seeriana, mis trükiti New Yorgis. Markide kujunduses järgiti jälle antiikset joont. Ühel markidest näeme Myroni "Kettaheitjat", teisel kvadriigat (neljahoburakend) ja kolmandal jooksjat. Perforeeritud sarja oli 774 000, kuid hammastamata seeriaid vaid 450 komplekti. Välja anti ka mõned reklaamivinjetid.

Eestlased olümpial[muuda | redigeeri lähteteksti]

E.S.S. "Kalevi" poolt Belgia Olümpiakomiteele saadetud osavõtutaotlusele saabus küllalt lootusetult kõlav vastus: võistlejate ülesandmine olümpiamängudeks võib toimuda Venemaa Olümpiakomitee kaudu, kuna Eesti Vabariik ei ole ROK-i liige. Johannes Villemsoni juhtimisel asuti otsima muid võimalusi. Ühendusse astuti Eesti tolleaegse saadikuga Londonis, "Kalevi" seltsi liikme Ants Piibuga, kes omakorda saatis kirja Belgia OK-le, et taotleda eestlaste osavõttu olümpiamängudest. Sealne olümpiakomitee andis meie taotluse edasi ROK-i presidendile Pierre de Coubertinile. Pariisis oleva kalevlase, Eesti saadiku Karl Robert Pusta ja P. de Coubertini läbirääkimiste tulemustest informeeris ROK-i president belglasi, kes teatasid ametlikult, et Eesti soov on rahuldatud, kuid tuleb luua sporditegevust juhtiv keskne organisatsioon.

Eestit esindasid olümpiamängudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võistkonna esindajad olid Ado Anderkopp, Leopold Tõnson, William Fiskar, K. Metti.

kergejõustiklased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jüri Lossman (maraton), Aleksander Klumberg (odavise, viie- ja kümnevõistlus), Harald Tammer (kuulitõuge), Johannes Villemson (800 m ja 1500 m jooks), Reinhold Saulman (200 m ja 400 m jooks), Eduard Hermann (käimine), Johan Martin (teivashüpe);

maadlejad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihkel Müller, Herman Kruusenberg, Eduard Pütsep, Artur Kukk;

tõstjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alfred Neuland, Karl Kõiv, Alfred Schmidt.


Eestlaste teekond olümpialinna kulges Tallinnast aurikul "Viola" Helsingisse, sealt koos Soome koondislastega aurikul "Oihonna" Antwerpenisse. Võistlusvormiks olid valged õlgkübarad, sinine ülikond, kollased kingad, valge särk ja lips (kodumaalt sõideti välja tollases kaitseväeriietuses ja võistlusvorm muretseti alles kohapeal).

Eesti lippu kandis avadefileel Harald Tammer.

Sõiduraha kogumiseks korraldati ülemaalised korjandused ja anti välja loteriipiletid üldtiraažiga 30 000 (á 10 marka). Valitsuselt kaubeldi välja 18 000 Soome marka ja 20 000 Prantsuse franki. Sõjaministeeriumist saadi teemoonaks mitu kasti lihakonserve, biskviite ja paar puuda võid.

Medalivõitjad spordialade järgi:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Medaliriigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koht Riik Kuld Hõbe Pronks
1 USA USA 41 27 27
2 Rootsi Rootsi 19 20 25
3 Suurbritannia Suurbritannia 15 15 13
4 Soome Soome 15 10 9
5 Belgia Belgia 14 11 11
6 Norra Norra 13 9 9
7 Itaalia kuningriik (1861–1946) Itaalia kuningriik (1861–1946) 13 5 5
8 Prantsusmaa Prantsusmaa 9 19 13
9 Holland Holland 4 2 5
10 Taani Taani 3 9 1
11 LAV LAV 3 4 3
12 Kanada Kanada 3 3 3
13 Šveits Šveits 2 2 7
14 Eesti Eesti 1 2 0
15 Brasiilia Brasiilia 1 1 1
16 Austraalia Austraalia 0 2 1
17 Hispaania Hispaania 0 2 0
17 Jaapan Jaapan 0 2 0
19 Luksemburg Luksemburg 0 1 0
19 Kreeka Kreeka 0 1 0
21 Tšehhoslovakkia Tšehhoslovakkia 0 0 2
22 Uus-Meremaa Uus-Meremaa 0 0 1

Esmakordselt polnud olümpiamänge korraldav riik medalite arvult esikohal (Belgia – 5. koht).

Enim olümpiamedaleid võitnud sportlased olid:
Willis A. Lee, USA, laskmises 7 medalit (5-1-1);
Lloyd Spooner, USA, laskmises 7 medalit (4-1-2);
Hubert van Innis, Belgia, vibulaskmises 6 medalit (4-2-0);
Carl Osburn, USA, laskmises 6 medalit (4-1-1);
Nedo Nadi, Itaalia, vehklemises 5 medalit (5-0-0).

Edukaim kergejõustiklane oli Paavo Nurmi (18971973), Soome, 4 medalit (3-1-0).

Noorimaks olümpiavõitjaks tuli Aileen Riggin (sünniaasta 1906), USA, vettehüpped – 14 a. 3 k. 27 p.
Vanim olümpiavõitja oli Hubert van Innis (18661961), Belgia, vibulaskmine – 54 a. 6 k. 5 p. Oma esimesed kaks kuldmedalit oli vanameister võitnud juba 1900. a. Pariisi OM-il.

Riikide esimesed olümpiavõitjad olid:
Brasiilia (3.08.1920) – Guilherme Paraense (18851968), olümpiakiirlaskmises;
Eesti (29.08.1920) – Alfred Neuland (18951966), tõstmise kergekaalus.

Maailmarekordeid püstitati 8 (kergejõustikus 3).
Olümpiarekordeid tuli kokku 21.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]