Artur Kukk

Allikas: Vikipeedia
Olympic flag.svg
11.-16. koht 1920 raskekaal
Continents.svg
4. koht 1922 poolraskekaal
Europe continents black.svg
5. koht 1921 raskekaal

Artur Kukk (22. juuni 1889 Tallinn20. aprill 1958 Tallinn)[1] oli eesti kiiruisutaja, maadleja, poksija ja sporditegelane[1].

Juba nooruses oli Kukk organisaator. 1912 asutas ta võimlemisseltsi "Sport" ja 1913 spordiseltsi "Olümpia"[2]. Ta oli ka "Spordi" esimene esimees[1].

Kukk oli kiiruisutamises 1910. aastatel mitmekordne Eesti alade esivõistluste võitja. Ta sai Venemaa linnadevahelistel võistlustel 1916 II koha. Ta oli mitmekordne Eesti rekordipüstitaja.

1920. aasta suveolümpiamängudele Antwerpenisse saatis Eesti 4 maadlejat, kellest 3 ei saanud õigupoolest ühtki võitu[3]. Formaalselt sai Artur Kukk 1. ringis loobumisvõidu Luksemburgi maadleja üle[3]. 2. ringis sai ta seljakaotuse Prantsusmaa sportlaselt Edmond Dame'ilt ja langes välja. Antverpeni olümpial langes maadluses juba esimese kaotuse järel üldjuhul välja[3]. Erandiks oli juhtum, kui kaotati kuld- või hõbemedali võitjale. Dame sai seejärel veel kolm matši maadelda ja kaotas need kõik.

Kukk oli kreeka-rooma maadluse raskekaalus (üle 82½ kg) 1921 Eesti meister[4]. Ta sai samal aastal Helsingis Kreeka-Rooma maadluse maailmameistrivõistlustel raskekaalus 5. koha[5]. Eesti medalit ei saanud, kuid A. Vollrat ja Eduard Pütsep said 4. koha ja seetõttu sai Eesti riikide paremusjärjestuses Soome ja Rootsi järel kolmanda koha[5].

1922. aasta kreeka-rooma maadluse maailmameistrivõistlused toimusid Stokholmis. Ometi polnud Eesti spordiliidul raha saata sinna rohkem kui kaks sportlast. Valik langes Pütsepale ja rohkem talle seltsiks saadeti 33-aastane Kukk, kellele see jäigi viimaseks maadlusvõistluseks. Pütsep õigustas enda saatmist, pälvides hõbemedali. Ka Kukk üllatas, seljatades poolraskekaalus 1. ringis 13 minutiga rootslase Gustaf Lindqvisti. Seejärel sai ta vastu kaks peafavoriiti Rudolf Svenssoni (Rootsi) ja Edil Rosenqvisti (Soome). Kukk maadles vapralt ega läinud kummagi all selili, aga sai siiski mõlemalt töökaotuse ja kokkuvõttes 4. koha. See oli tema pika sportlaskarjääri tippsaavutus. Väljastpoolt Euroopat polnud ainsatki sportlast ja sellepärast lõpetati maailmameistrivõistluste korraldamine maadluses mitmekümneks aastaks.[6]

Ta elas 19181931 Soomes, peamiselt Helsingis. Ta alustas poksimist tõenäoliselt pärast Helsingisse minekut. Ta võistles mitmel, sh rahvusvahelisel turniiril (teadaolevalt 1923–1931) raskekaalus (üle 79,4 kg).

Kukk oli mitme spordiala, sealhulgas jääpalli esmaharrastaja ja alusepanija Eestis, mitme spordiseltsi asutaja ning mitme võistluse esmaorganiseerija[1]. Ta tegutses ka Helsingis Eesti sportlaste esindajana. Ta oli hiljem Harjumaa spordiinstruktor[1] ja "Spartaki" raskejõustikumaja töötaja.

Kukk jäi spordi juurde elu lõpuni. 1950. aastail ei toimunud Tallinnas ainsatki suuremat poksivõistlust, kus Kukk poleks kohtunikelauas istunud. Kukk ei tunnistanud terminit "raund" ja sellepärast kuulutas iga raundi ajal gongi lüües: «Algab (niimitmes) ring!»[1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 119
  2. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 18
  3. 3,0 3,1 3,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 115-116
  4. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 324
  5. 5,0 5,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 118
  6. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 118-119

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]