Aleksander Arder
Aleksander Arder (19. september 1894 Kirna küla Lähtru vald Martna kihelkond – 29. september 1966 Tallinn) oli eesti laulja (bariton) ja viljakas laulupedagoog.
Lõpetas aastal 1914 Riia õigeusu vaimuliku seminari. Laulmist õppis ta aastatel 1919–1923 Milanos A. Disconzi ja Roomas Georges Cunelli juures ning Stockholmis professor Karl August Nygren-Klosteri erastuudios, kus teisel aastal töötas kaasõppejõuna. Oli 1923–1931 Estonia teatri solist. Esinenud ka kontserdilauljana, populariseerides eesti heliloojate soololaule ja seda ka väljaspool Eestit.
Tunnustuse võitis laulupedagoogina, töötades aastatel 1928–1941 Tallinna Konservatooriumis (aastatel 1935–1940 lauluosakonna juhatajana) ja 1944–1966 Tallinna Riiklik Konservatooriumis (aastatel 1949–1962 laulukateedri juhataja, alates 1951 aastast professor). 1942–1944 kuulus Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse[1].
Sisukord |
[redigeeri] Õpilasi
Marta Rungi, Elsa Maasik, Tiit Kuusik, Ott Raukas, Evald Tordik, Ivo Kuusk, Hendrik Krumm, Ludmilla Issakova, Uno Kreen, Enno Sein, Henn Pai, Kalju Karask, Georg Ots jt.
[redigeeri] Osi
- Olav (Evald Aav "Vikerlased")
- Boriss (Modest Mussorgski "Boriss Godunov")
- Figaro (Gioachino Rossini "Sevilla habemeajaja")
- Deemon (Anton Rubinštein "Deemon")
- Igor (Aleksandr Borodin "Vürst Igor")
[redigeeri] Tunnustusi
- 1952 ENSV rahvakunstnik
[redigeeri] Isiklikku
Tema isa oli Väike-Lähtru Jumalaema Sündimise kiriku (õigeusu) köster. Oli abielus Jaan Poska tütre Tatjanaga. Sellest suhtest sündis poeg Arpad Arder, kellest sai baptistijutlustaja. Teist korda oli abielus Marta Rungiga (aastast 1932)[2]. Pojapoeg Ott Arder oli luuletaja ja tõlkija. Pojapoeg Jaan Arder on muusik (ansamblid "Apelsin", "Hortus Musicus" jt)
