Vastupanutegevus Eesti NSVs

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vastupanutegevus ENSVs)

Vastupanutegevus Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis oli Nõukogude võimu vastu suunatud tegevus okupeeritud Eestis. See hõlmas erinevaid vabadusvõitluse vorme. Aastatel 1940–1941 ja 1944–1953 keskendus vastupanu otsesele relvavõitlusele (suvesõda, metsavendlus), pärast selle mahasurumist relvastamata vastupanule. Rahumeelne vastupanu seisnes võimudele soovimatu teabe publitseerimises (omakirjastuslik tegevus) ja pöördumistes rahvusvahelise avalikkuse poole (peamiselt 1960.–1970. aastatel; Balti apell), Nõukogude režiimi nõrgenedes (1980. aastate teisel poolel) ka rahvaalgatuslike meeleavalduste (Hirvepargi miiting, Balti kett), liikumiste (muinsuskaitseliikumine, fosforiidisõda, rahvarinne, Eesti kodanike komiteed), algatuste (Lenini monumendi lammutamine Tartus), erakondade (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei) ja isegi alternatiivsete rahva esindusorganite (Eesti Kongress) korraldamises.

Relvastatud vastupanu[muuda | muuda lähteteksti]

Relvastatud vastupanu osutasid metsavennad partisanisõja vormis alates Nõukogude okupatsiooni esimestest nädalatest. Relvastatud võitlus muutus laialdaseks 1941. aasta Suvesõjas, mil metsavendade arv jõudis 10 000 lähedale[1]. Metsavennad tegid koostööd nii eestlastest koosnenud Soome luuregrupiga Erna kui ka lähenevate Saksa vägedega.

1944. aastal püüdis kontradmiral Johan Pitka koondada saksa üksustesse kuulunud eestlasi ja metsavendi Otto Tiefi valitsusele alluvasse relvaüksusesse, mis osutas pärast sakslaste taganemist 22.–23. septembril vastupanu Tallinnas ja Keilas[2][3].

Suur osa metsa varjunutest siiski otseselt Nõukogude võimu vastu ei sõdinud, vaid püüdis end lihtsalt okupatsioonivõimu eest varjata. Aktiivseid metsavendi oli ilmselt alla 10 000. Nende tegevuses eristub mitu perioodi, mis on ühtlasi seotud Nõukogude repressiivorganite tegevusega. Kõige aktiivsemalt tegutseti Teise Maailmasõja lõppedes, kui loodeti uue sõja puhkemist lääneliitlaste Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia ning Nõukogude Liidu vahel. Siis aktiveerus ka okupatsioonivõimude tegevus metsavendluse hävitamisel.

Eestis oli vastupanuliikumine tunduvalt halvemini organiseeritud kui Lätis ja Leedus, siin puudusid nii üleriigiline kui ka maakondlikud vastupanuliikumise juhtimiskeskused, kuigi mõned katsed neid luua siiski olid. Nii püüdis üleriigiliseks juhtimiskeskuseks saada Relvastatud Võitluse Liit (RVL) ja maakondlike juhtimiskeskuste loomise katsetest on teada 10. Roheline Partisanide Pataljon Võrumaal.[4]

1949. aasta märtsiküüditamise ja sundkollektiviseerimisega hävitati metsavendade toetusbaas maal. Metsavendade tegevus hakkas seetõttu paratamatult hääbuma. Paljud legaliseerusid või langesid haarangutes võimude kätte. 1953. aasta oli viimane, mil võimud korraldasid suurema aktsiooni metsavendade vastu. Selle tagajärjel metsavendlus kui aktiivse vastupanu osutamise vorm sisuliselt kadus. 1955. aastal anti nõukogudevastastele relvavõitlejatele viimane amnestia, mille järel tulid paljud metsast välja. Metsavendade sõjaline vastupanu rauges 1950. aastatel. Metsavendade organisatsioonidest oli olulisim Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses kõigis maakondades aastatel 1945–1949 ja Pärnumaal 1949–1952.

Koostöö Lääne luureteenistustega[muuda | muuda lähteteksti]

1943. aastal organiseeriti Soome poolt eestlastest koosnenud raadioluuregrupp Haukka, mis saadeti Saksa okupatsiooni all olnud Eestisse. Grupi eesmärk oli koguda soomlastele teavet Saksa vägede tegevuse kohta Eestis. Ühtlasi pidid nad sidet pidama Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega ning koguma andmeid Eesti poole teel olnud Punaarmee üksuste kohta. Haukka mehed pidasid sidet Eesti vastupanuliikumisega ja vandusid 1944. aasta septembris truudust Otto Tiefi valitsusele.

Nõukogude võimude organisatsioonilised ettevalmistused vastupanuliikumise likvideerimiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakond. (vastuluure)
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi osakond 2-N. (võitlus poliitilise banditismiga)
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 4. osakond. (võitlus välismaiste luureorganite tegevusega Eestis)
  • 1949. aasta 28. jaanuaril võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse "Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSV-s" (kollektiviseerimine) ning järgmisel päeval, 29. jaanuaril määruse nr 390-138ss "Kulakute ja nende perekondade, illegaalselt elavate või relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdimõistetud bandiitide ja natsionalistide perekondade, vastupanutegevust jätkavate legaliseeritud bandiitide ning nende perekondade, samuti represseeritud banditiide abistajate perekondade Leedu, Läti ning Eesti territooriumilt väljasaatmise kohta". (märtsiküüditamine);
  • 1949. aasta veebruaris võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu otsuse nõukogudevaenuliku elemendi jaoks täiendavate kinnipidamiskohade loomise kohta ("Об организации лагерей и тюрем для содержания особо опасных категорий преступников"), millega loodi 12 erilaagrit (GULAG);

Noorte salaorganisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Koolinoorte vastupanuorganisatsioonid.

Aastatel 19441959 moodustati isamaalise kasvatuse saanud aateliste Eesti noorte ja kooliõpilaste organisatsioone, mille liikmed võtsid aktiivsest vastupanust osa relvade kogumise, lendlehtede levitamise või Nõukogude monumentide õhkimise teel (6. novembril 1949 lasti õhku Punaarmee monument Tartus Raadil). Metsavendade järgi kutsusid nad endid linnavendadeks. Mitmed organisatsioonid kasutasid nime SMV (Sini-Must-Valge)[5].

Üksikisikute ja gruppide vastupanutegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahumeelne vastupanutegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahumeelne vastupanu seisnes võimude poolt soovimatu teabe publitseerimises ning pöördumistes rahvusvahelise avalikkuse poole – peamiselt 1960.1970. aastatel.[11] Nõukogude režiimi nõrgenedes – 1980. aastate teisel poolel – ka rahvaalgatuslike meeleavalduste, liikumiste, algatuste, erakondade ja isegi alternatiivsete rahva esindusorganite korraldamises.

Olukorras, kus trükisõna oli allutatud tsensuurile ning kirjanduse väljaandmine oli lubatud ainult riiklikel, kommunistliku partei kontrolli all olevatel kirjastustel, sai sõltumatu kirjandus levida vaid käsitsi paljundatuna, käest kätte. Selline illegaalne tegevus oli karistatav.

Next.svg Pikemalt artiklis Omakirjastuslik tegevus Eestis.

23. augustil 1979 pöördusid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirjaga ÜRO peasekretäri ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsuste poole nõudmisega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada pakt kehtetuks allakirjutamise hetkest peale ning taastada Balti riikide iseseisvus. See Balti apelli nime all tuntuks saanud märgukiri avaldati välisajakirjanduses ning levis laialdaselt omakirjastuslikul teel. Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam.

Next.svg Pikemalt artiklis Balti apell.

1980. aasta 22. septembril puhkesid Tallinnas koolinoorte rahutused, millel protestiti nõukogude võimu ja eriti selle hariduspoliitika vastu. Ligikaudu 500 õpilast läks rongkäigus "Dünamo" staadionilt kesklinna, kus nad laiali aeti. Sellele järgnes 40 haritlase avalik kiri, milles nõuti venestamispoliitika lõpetamist.

Next.svg Pikemalt artiklis 40 kiri.

Eesti ajaloo teadvustamise nimel asutatud muinsuskaitseklubidest (Tõru 1974, Vare 1981) kujunes 1986.–1987. aastal laiemale avalikkusele avatud ning ka poliitilist tegevust arendav muinsuskaitseseltside võrgustik, mis koondus 1987. aastal Eesti Muinsuskaitse Seltsiks[12].

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Muinsuskaitse Selts.

Seoses plaanidega rajada Pandivere kõrgustikule fosforiidikaevandused algas 1987. aastal üldrahvalik kampaania Eesti keskkonna säästmiseks maardlate kasutuselevõtu vastu, mille käigus muutusid aina tooniandvamateks poliitilised nõudmised.

Next.svg Pikemalt artiklis Fosforiidisõda.

1987. aastal moodustatud MRP-AEG (Molotov-Ribbendtropi Pakti Avalikustamise Eesti Komitee), mis koosnes peamiselt dissidentidest, korraldas 23. augustil 1987 Tallinnas Hirvepargis esimese rahva omaalgatusliku poliitilise meeleavalduse okupeeritud Eestis, millel nõuti avalikult Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning tagajärgede likvideerimist. Rahva eestvedajateks olid MRP-AEG liikmed Tiit Madisson, Heiki Ahonen, Lagle Parek, Eve Pärnaste ja Erik Udam. Hirvepargis ei nõutud veel otseselt iseseisvust ja Eesti Vabariigi taastamist, ent korraldajad tabasid okupatsioonivõimu kõige õrnemat kohta – Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamine tähendas ajaloolise vale ja Nõukogude võimu ebalegitiimsuse paljastamist.

Next.svg Pikemalt artiklis Hirvepargi miiting.

MRP-AEG põhjal moodustati 21. juunil 1988 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), millest sai esimene opositsioonierakond terves Nõukogude Liidus. 1.-2. oktoobril samal aastal peeti Tallinnas teise opositsioonilise poliitilise liikumise Rahvarinde Perestroika Toetuseks asutamiskongress.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
Next.svg Pikemalt artiklis Rahvarinne Perestroika Toetuseks.

1989. aastal moodustati liikumine Genf 49, mis propageeris Eesti elanike keeldumist ajateenistusest Eestit okupeeriva riigi NSV Liidu relvajõududes. Liikumisega läks kaasa umbes 8000 ajateenistuskohuslast[viide?].

Next.svg Pikemalt artiklis Genf 49 liikumine.

24. veebruaril 1989 esitasid Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristliku Liidu esindajad rahvakoosolekutel üleskutse Eesti kodanike komiteede asutamiseks, Eesti kodanike registreerimiseks ja Eesti Kongressi ettevalmistamiseks eesmärgiga Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Esimene Eesti kodanike komitee asutati 21. märtsil 1989 Kadrinas, maakonnalinnadest jõuti esimese Eesti kodanike komitee asutamiseni 10. aprillil 1989 Kuressaares. Esimene maakonnakomitee moodustati 12. mail 1989 Virumaal. Massiline kodanike registreerimine algas siiski alles varasuvel ning sai hoo sisse südasuvel. Eesti kodanike komiteede tegevus päädis Eesti Kongressi valimistega 24. veebruaril 1990 ja Eesti Kongressi kokkukutsumisega 11. märtsil 1990. Tegemist oli rahvaalgatuse korras loodud ja mittelegitiimsele Nõukogude võimule vastanduva revolutsioonilise esindusorganiga.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kodanike komiteed.

23. augustil 1989 korraldati Eestis, Lätis ja Leedus ühine poliitiline massimeeleavaldus, mille eesmärgiks oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet ja juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni NSV Liidu poolt.

Meeleavaldusest võttis osa ligikaudu 2 miljonit inimest ehk umbes 25% Eesti, Läti ja Leedu tolleaegsest elanikkonnast. Baltimaade rahvad rivistusid üle 600 km pikkuseks Tallinna, Riiat ja Vilniust ühendanud katkematuks inimahelaks.

Next.svg Pikemalt artiklis Balti kett.

Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti ka võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.hot.ee/lvpfoorum/ajalugu-4.html 1941. aasta suvesõda
  2. http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=3802 Mati Kannel, "Keila lahing Eesti lipu all", "Maaleht" 22.september 2005
  3. http://kultuur.elu.ee/ke477_pitka.htm "Admiral Pitka staabi viimased päevad", "Kultuur ja Elu", aprill 2004
  4. Kalju Aarop. 10. Roheline Partisanide Pataljon Kultuur ja Elu, 3/2007.
  5. http://www.okupatsioon.ee/kaastood/josia.html Koolinoorte vastupanu 1945–1954
  6. Pagendus. I köide 2005 lk 119–122
  7. Pagendus. I köide 2005 lk 123–128
  8. Tõnu Trubetsky: «Ma kavaldasin KGB üle.», Õhtuleht, 19.05.2003
  9. Розе Эндель
  10. EV Riigikohtu lahend III-1/3-5/94
  11. http://www.noorsupilinn.ee/08kollane_maja/kollane_raun.php Mait Raun, "Demokraatlik liikumine Eestis aastail" 1968–1975
  12. http://www.muinsuskaitse.ee/index.php?page=1&id=25 Eesti Muinsuskaitse Selts

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]