Mine sisu juurde

Hirvepargi miiting

Allikas: Vikipeedia
Hirvepargi miitingu mälestustahvel Lindamäe müüril Hirvepargis, 2011

Hirvepargi miiting oli esimene rahva algatusel korraldatud poliitiline meeleavaldus okupeeritud Eestis. Selle eesmärk oli nõuda avalikult Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning pakti tagajärgede likvideerimist. Miiting toimus 23. augustil 1987 Tallinnas Hirvepargis.

Miitingu ettevalmistus

[muuda | muuda lähteteksti]

Aktsiooni eestvedajad olid MRP-AEG liikmed Tiit Madisson, Heiki Ahonen, Lagle Parek ja Erik Udam. Üldsust teavitati Ameerika Hääle ja Raadio Vaba Euroopa kaudu ning suuliselt. MRP-AEG Infobülletääni trükiti põlve otsas ja nii said seda lugeda vaid need, kelleni väljaanne tuttavate kaudu jõudis.

„ Meie ei osanud midagi arvata, kas rahvas tuleb või ei, kas isegi sõbrad tulevad või ei, kõik oli lahtine[1]. “

Lagle Parek, meeleavalduse korraldaja.

Madisson esitas Tallinna Linna RSN Täitevkomiteele kehtiva korraga nõutud tähtajaks –16. augustiks – taotluse korraldada Raekoja platsil rahvakoosolek seoses MRP sõlmimise aastapäevaga. Niisugune taotlus oli enneolematu, mistõttu linnavalitsus läkitas selle seisukohavõtuks partei linnakomiteesse, see omakorda EKP Keskkomiteesse.[2]

Keskkomitee büroo arutas seda istungil, ent ei võtnud tõsiselt. Lükati tagasi Arno Almanni ettepanek esineda enne 23. augusti MRP-d hukka mõistva avaldusega. KGB juht Karl Kortelainen kommenteeris: "Almann tekitab paanikat, sinna koguneb kõigest mõnikümmend inimest." EKP KK büroo saatis asja otsustamiseks tagasi partei Tallinna linnakomiteesse, mille kaudu tuli lõpuks luba. Kortelainen saatis siiski ettevaatuse mõttes oma töötajad "vabal teemal" vestlema võimalike "rahurikkujatega".[2]

Linnavalitsus otsustas saata miitingule tuntud ühiskonnategelasi, töö- ja sõjaveterane ning ajaloolasi, kes mikrofoni ette astudes pidanuks erimeelsete väiteid kummutama, kuid tal ei õnnestunud leida kedagi, kes soovinuks end sellega siduda. Kõik "ideoloogilise võitluse eesliinil" olijad olid kas puhkusel, jäid haigeks või lihtsalt keeldusid kategooriliselt osalemast.[3]

Kuna tükk aega ei soovinud ükski võimuorgan võtta Madissoni taotluse suhtes seisukohta, tuli luba alles viimasel hetkel. Ent linnavalitsus keelas korraldada miitingut Raekoja platsil, sest see oleks nii turistidele kui ka juhuslikele möödakäijatele pakkunud huvitavat vaatemängu. Selle asemel soovitati üritus korraldada Hirvepargis. Ürituse õnnestumise nimel korraldajad nõustusid.[3]

Pühapäeval, 23. augustil sulges miilits liikluseks kõik Hirveparki viivad teed. Ümber pargi paigutati radiofitseeritud "Volgad", pargipinkidel istusid juba mitu tundi varem KGB töötajad. KGB jäädvustas filmi- ja videokaameratega kogu ürituse, kõik öeldud sõnad ja peaaegu kõik osalejad. Loomulikult saabus üritust jälgima "grupp seltsimehi" Moskvast.[3]

Miitingu käik

[muuda | muuda lähteteksti]

Algul hakkas rahvas kogunema Raekoja platsile, nagu varem välja kuulutatud, siis liiguti sealt rongkäigus Hirveparki. Kanti loosungeid "Molotov-Ribbentropi sobing avalikuks!", "Enesemääramisõigust Baltimaadele!", "Tühistada Molotov-Ribbentropi leping!", "Stalinlikud timukad kohtu alla!", "Vabadust Enn Tartole ja Mart Niklusele!" jt.

„ See oli tõesti meeliülendav vaatepilt, kui terve Harju tänav oli inimestega täidetud! Harju tänava ääres oli vabaõhukohvik, külastajad vaatasid hämmelduses seda inimjõge. Juba olid väljas ka loosungid. Välgatasid plakatid sümboolikaga, kus olid võrdsustatud sirp ja vasar haakristiga[1]. “

Henno Arrak, kunstnik.

EKP Tallinna linnakomitee esimene sekretär Enn-Arno Sillari ja Eesti NSV siseminister Marko Tibar jälgisid rongkäiku Harju ja Kullassepa tänava nurgal.

„ Nägime, kuidas rahvas vaikselt, kuidagi nagu pühalikult vooris kõiki tänavaid pidi platsile, kust ta siis Hirveparki suunati. Tulijaid oli palju. Füüsiline kokkupuude suure hulga meie inimestega jättis meile mõlemale sügava mulje, süvendas meis, võimuesindajates, veendumust, et eesti inimestel on midagi hinge peal, mida nad tahavad välja öelda, kuid ei saa..[4] “

Enn-Arno Sillari

Koosolekule leiti sobiv koht Hirvepargi treppidel. Avakõnes rääkis peakorraldaja Tiit Madisson Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungi lepingust ja selle salajastest lisaprotokollidest, mis jagasid Ida-Euroopa mõjusfäärideks. Esimest korda avalikustati lepingu rakendamisest tingitud ohvrite arv ja tõstatati küsimus Eesti omariikluse taastamisest.[5] Mitmetuhandelise kuulajaskonna ees esinesid kõnedega Heiki Ahonen, Erik Udam, Villu Rooda, Lagle Parek, Jüri Mikk, Roman Bode, Kalju Mätik, vastasleeri esindaja kommunist Platon Afanasjev ning luuletustega Merle Jääger ja Raivo Raave. Ühiselt lauldi laulu "Meil merevood on vabad". Lagle Pareki üleskutset end stalinismi ohvrite monumendi algatusrühma kirja panna järgis üle saja inimese.

Reaktsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Meeleavaldusele oli kogunenud kuni 7000 inimest[6], seda ei osanud oodata ei võimud ega korraldajad.

Valges majas, partei linnakomitees ja KGB-s oli pühapäev, 23. august pigem tööpäev. EKP KK büroo kogunes samal õhtul peaaegu täies ulatuses (ametlik istung toimus järgmisel päeval). Karl Vaino suhtus Hirvepargi miitingusse kui ideoloogilisse häbiplekki ja isiklikku auhaavamisse, katsesse mustata tema juhitavat heaoluvabariiki. Ta luges moraali neile, kes pidanuks nn natsionalistidele vastulöögi andma ja muutma miitingu nõukogude võimu heakskiitvaks ürituseks. Vaino ütles ka välja, mida ta Karl Kortelainenist ja tema "kontorist" arvab. Hirveparki oli kogunenud KGB prognoosidest mitukümmend korda rohkem inimesi. "Milleks on meil tarvis organeid, kes isegi seda ei suuda ennustada," tigetses ta.[7]

24. augustil tegi EKP KK büroo otsuse, milles mõistis hukka "rahvajõugu" (otsus oli venekeelne ja selles kasutati halvustavat sõna сборище) kogunemise Hirvepargis, mis olevat "vastuolus tõelise demokraatia ja avalikustamise olemuse ning mõttega, mida inspireeriti välismaa õõnestusagentuuride poolt". Tolle rahvajõugu kogunemine olevat olnud vaimult natsionalistlik ja nõukogudevaenulik.[7]

Eesti NSV meedias ilmusid paskvillilaadsed kirjutised, milles püüti Madissoni, Parekit ja Mikku kujutada lihtlabaste varaste ja sulidena[6], provokaatoritena, kes moonutavad ajalugu.

„ Selle aktsiooniga püüdsid provokaatorid moonutada Eesti töötajate revolutsioonilist minevikku, heita sellele varju, mustata Nõukoguse rahvaste vennalikku ühtsust, diskrediteerida Nõukogude võimu[8]. “

ETA sõnum, 25. august 1987.

„ See spektaakel, mis mängiti nende poolt maha Nõukogude-vastase stsenaariumi järgi, tõi kahjuks kokku mõnisada uudishimulikku[6]. “

ETA ametlik teadaanne 23. augusti õhtuses "Aktuaalses kaameras".

Samas vaimus, tigedalt ja asja olemust moonutavalt edastas teavet NSV Liidu telegraafiagentuur TASS. Sarnase hoiaku võttis kohe ka NSV Liidu keskajakirjandus.[9]

5. oktoobril 1987 kogunes NLKP KK Poliitbüroo istungitesaali poliitbüroo komisjon, lisaks keskkomitee osakonnajuhatajad ja nende asetäitjad ning Baltimaade ja nende pealinnade parteijuhid, kokku 25–30 inimest[10]. Algul võtsid sõna Baltimaade esindajad. Karl Vaino lükkas ette Enn-Arno Sillari, kes raputas endale tuhka pähe, ent teda ei hakatudki eriti süüdistama[10]. Isegi Karl Vaino võttis omaks, et MRP-st tuleb avalikult kirjutada ja rääkida, avalikustada ajaloo valgeid laike ning pöörata rahvuskeeltele enam tähelepanu[11]. Istungit juhatanud Jegor Ligatšov sõnas, et avalikustada tuleks doseeritult, et rahvast mitte šokeerida. Ta ütles: "Stalinismi ohvrite arv on tohutu suur, vaevalt võime seda kunagi avalikustada."[12] Nõukogude Liidu parteijuhid vaatasid Hirvepargi miitingule kui üksiknähtusele, mistõttu otsuse sõnastus oli üsna leebe ja ühtegi parteijuhti ei karistatud[12].

Paljud miitingust osavõtjad sattusid KGB repressioonide alla. Tiit Madisson oli sunnitud emigreeruma Rootsi.[6][13]

Tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Peaaegu pool sajandit oli poliitiline algatus olnud Eestis kommunistliku partei täieliku kontrolli all. Hirvepargi miiting oli esimene suur omal algatusel korraldatud rahvuslik ja poliitiline meeleavaldus, millesse võimud Gorbatšovi perestroika ja glasnosti tingimustes otse ei sekkunud. Kommunistlikus parteis ja KGB-s valitses uues olukorras ebakindlus ja segadus. Rahvas haistis vabadust ja kogus tasapisi julgust. Hirvepargis ei nõutud veel otsekohe iseseisvust ja Eesti Vabariigi taastamist, ent korraldajad olid tabanud okupantide kõige õrnemat kohta – Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamine tähendas, et paljastatakse Nõukogude võimu valed ja õigusvastasus Eestis. Hirvepargi meeleavaldus ning seal rõhutatud legitiimsed nõudmised andsid olulise tõuke Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991.

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kultuuriselts Hirvepark koostöös Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami bürooga tähistas 23. augustil 2007 Hirvepargi meeleavalduse 20. aastapäeva kontsert-kõnekoosolekuga Hirvepargis, teaduskonverentsi, temaatilise postmargi[14] ja kogumiku "Hirvepark 1987"[1] väljaandmisega.

Hirvepargi miitingu asukohta tähistab mälestustahvel Lindamäe müüril, millel on kiri: "23. augustil 1987 toimus Hirvepargis rahvakogunemine, mis tähistas Eesti taasiseseisvumise algust".

Mitmesugust

[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aastal kuulutas Euroopa Parlament 23. augusti – Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamise kuupäeva – stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks.[15]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 Hirvepark 1987: 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu. Tallinn: Kultuuriselts Hirvepark, 2007.
  2. 1 2 Mati Graf. "Rahvuskommunistid". Tallinn, kirjastus "Argo", lk. 45
  3. 1 2 3 "Rahvuskommunistid", lk. 46
  4. ↑ "Rahvuskommunistid", lk. 47
  5. ↑ Hirvepark 25 www.okupatsioon.ee
  6. 1 2 3 4 Hirvepark – koht, kus vaba mõte murdis läbi www.epl.ee Kasutatud 14. juunil 2012.
  7. 1 2 "Rahvuskommunistid", lk. 49
  8. ↑ Priit Vare. Provokaatorite juubel[alaline kõdulink] blog.ekspress.ee Kasutatud 13.08.2012.
  9. ↑ "Rahvuskommunistid", lk. 50
  10. 1 2 "Rahvuskommunistid", lk. 51
  11. ↑ "Rahvuskommunistid", lk. 53
  12. 1 2 "Rahvuskommunistid", lk. 54
  13. ↑ Eesti Vabadussõjalaste Liit: Tiit Madisson vapsid.weebly.com Kasutatud 14. juunil 2012.
  14. ↑ Eesti Post: Postmargid. Postmark Hirvepark 20 ja esimese päeva ümbrik. www.post.ee Kasutatud 13.08.2012.
  15. ↑ Euroopa Parlamendi deklaratsioon 23. augusti kuulutamise kohta üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Hirvepark 1987: 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu. [Peatoimetaja Tõnu Tannberg; eessõna: Tunne Kelam; fotod: Taaniel Raudsepp; intervjuud: Anneli Kivisiv] Tallinn: Kultuuriselts Hirvepark, 2007. ISBN 9789949153510 (köites)
  • Viktor Niitsoo. Müürimurdjad: MRP-AEG ja ERSP lugu. Tallinn: [Ortwil], 2002. ISBN 9985897137

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hirvepargi_miiting&oldid=7109685"