Omakirjastus Eestis

Omakirjastus (vene keeles самиздат samizdat) oli võimudest sõltumatu kirjastamine Eestis eeskätt 1960. aastaist kuni 1980. aastate lõpuni; ühtlasi osa intellektuaalsest vastupanust.

Poliitiline taust

Nii nagu mujal Nõukogude Liidus, oli ka okupeeritud Eestis trükisõna range tsensuuri all. Avaliku kirjastamisega said tegeleda üksnes riigikirjastused, mis olid kommunistliku partei kontrolli all. Seetõttu paljundati vajalikku ja huvipakkuvat kirjandust ise enamasti kirjutusmasinal ümber trükkides, kasutades kopeerpaberit. Suurema arvu koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Kasutati ka teksti pildistamist, st fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinaid olid tol ajal vähe, need olid enamasti asutuste kasutuses ja KGB range järelevalve all. Trükikojad ja trükimasinad olid eriti rangelt valvatud.

Eesti omakirjastuse liigid

Õppe- ja teaduskirjanduse omakirjastus

Mitmes õppeasutuses kasutati masinakirjas õppematerjale, konspekte, käsiraamatuid, allikmaterjale jm kirjandust juba alates 1950. aastaist. Seda eelkõige vähese kasutajaskonna ning riikliku toetuse puudumise tõttu. Eriti iseloomulik oli see Usuteaduse Instituudis ja teistes kirikuga seotud valdkondades. Nii näiteks ilmus aastail 1978–1980 omakirjastuse vahendusel usu- ja kirikuelu ajakiri ECE, oli veel "Teoloogiline kogumik" jpm.

1960. aastail hakkasid üha rohkem levima alternatiivsed mõttevoolud ja -suunad: alternatiivmeditsiin, orientalistika, New Age'i liikumised jmt. Nende mõttevooludega seotud kirjandust hakati andma välja omakirjastuse vahendusel. Ilmusid näiteks "I Ching", "Tao Te Ching", "Tooma evangeelium", "Siioni tarkade protokollid", mitmesugused horoskoobid, ennustusraamatud, seksuaalelu käsiraamatud jpm.

Omakirjastuse vahendusel avaldati uuesti ka varem iseseisvas Eestis ilmunud raamatuid või nende kokkuvõtteid, näiteks: R. N. Coudenhove-Kalergi "Totaalne riik. Totaalne inimene", Gustave Le Boni "Hulkade psühholoogia", Nietzsche, Schopenhaueri jpt teosed.

Väga suur osa lugemisväärsest kirjandusest oli tõlgitud eesti keelde ja liikus käest kätte üksnes masinakirjas eksemplarides. Nii levisid näiteks: Carlos Castaneda "Don Juani õpetused", "Eraldiolev reaalsus", "Teekond Ixtlani" jt; Alan Wattsi "Zeni tee"; Erich Frommi "Omada või olla?", "Psühhoanalüüs ja zen-budism" jmt vaimsemat huvi pakkuvad raamatud, kuid ka Henry Bieleri "Toit on teie parim ravim", Raymond Moody "Elu pärast elu" ja paljud teised tol ajal maailmas mõju avaldanud raamatud. Neid tõlgiti, paljundati ja levitati täiesti spontaanselt, vabast tahtest ja tasuta. See oli hindamatu panus tolle aja lugemisvaramusse.

1960.–1980. aastail ilmus valikkogumikke, mis sisaldasid eelkõige välisajakirjandusest tõlgitud artikleid. Nii näiteks liikusid Jerzy Grotowski teatriloolised kirjutised, kuid ilmus ka algupärandeid. Palju taolisi kogumikke ilmus perioodiliselt läbi aastate. Tuntumad neist olid Thespis I–V (teatrialmanahh), Visarid 1–3 (kunstialmanahh), Magisteerium I–III (New Age'i almanahh) jmt. Üliõpilasrühmitus "Noor-Tartu" andis välja kogumikku Urbspaterna. Sageli olid need masinakirjas väljaanded köidetud kujundatud kaante vahele, tihti ka illustratsioonidega või joonistega varustatud jne.

Sel ajal trükiti ka mitu korda ümber, paljundati ja levitati paguluses ilmunud eesti autorite teoseid, Nõukogude okupatsioonile eelnenud iseseisvuse ja Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid ning palju muud.

Ilukirjanduse ja esseistika omakirjastus

Artikleid, esseid, konverentsiettekandeid, mõtteid ja arvamusi, eri ülevaateid jmt pandi sageli kirja lootuseta neid kunagi avaldada. Ent selline tekst võis huviliste seas paljuneda ja levida.

Käest kätte liikudes ja paljundades levisid näiteks Uku Masingu "Budismist", "Eesti usund", "Esseed", "1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult", "Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust" jt. Niisamuti levisid ka Paul-Eerik Rummo "Igavik ja argipäev. Vastus "Tuhkatriinumängu" kriitikale", Jaan Kaplinski "Rahvalaulu juurde jõudmine", "Mõned Tammsaare juubeliga seotud mõtted" jt, Hando Runneli "Kõne Tapa keelepäeval", Kalle Elleri "Maarahvast" (mis ilmus esialgu ajalehes "Põllumajanduse Akadeemia", kuid levis hiljem omakirjastuse vahendusel), Valdur Raudvassari "Kuhu lähed, eesti rahvas?", Ants Juske ja Linnar Priimäe "Tartu sügis", "40 kiri", Hubert Jakobsi "Asja käik" jpt.

1960. aastate teisel poolel kujunesid välja uued suunad ja huvid luules. Palju autoreid ei pääsenud või ei tahtnudki pääseda riigikirjastuse väljaandeisse. Nende teoseid trükiti ümber ja lasti ringlema tuttavate hulgas, kus neid teoseid omakorda paljundati ja levitati.

Sel viisil levisid näiteks Uku Masingu poeemid "Hannolaul" ja "Piiridele pyydes", luulekogud "Neemed vihmade lahte", "Udu Toonela jõelt", "Aerutades hurtsikumeistriga", "Itkud isale", "Džungli linnud", "Tarbetud õpetussalmid", "Saadik Magellani pilvest" jt. Niisamuti paljundati ja anti käest kätte ka Artur Alliksaare, Kalju Lepiku, Karl Ristikivi, Ilmar Laabani, Harri Asi, Ivar Grünthali, Heiti Talviku ja paljude teiste autorite varem kirjutatud või välismaal ilmunud luuletusi, poeeme ja luulekogusid.

Paul-Eerik Rummo luulekogul "Saatja aadress ja teisi luuletusi" oli selles valdkonnas arvatavasti kõige laiem levik. 1972. aastal oli riik keeldunud seda avaldamast. Ent luulekogu levis laialt omakirjastuse vahendusel ning esimene retsensioon ilmus omakirjastuse väljaandes Vigilia.

Niimoodi levis ka noorte autorite looming. Esialgu küll Kirjanike Liidu juurde kuuluvate Noorte Autorite Koondiste väljaannetena ("Hees" ja "Marm"). Hiljem aga ilmusid juba võimudest täiesti sõltumatult eelkõige originaalluulet sisaldavad almanahhid "Hees" (I–IV), "Marm", "Kolme mehe laulud", "Kurekell", "Kamikadze" (I–III), "Meie", "Karjamaa", "Sõna", Salong", "Kuller" (I–II), Uuel teel, Vankuvad sillad, "Tõlet" (I–III), "Magasin", "Avangardi lõpp", "Konformismi sünd", "Urikiri", "Existentia" (I–III) jpt.

Omaette nähtused olid omakirjastuse ajaleht Poolpäevaleht, mida ilmus seitse numbrit, esseistikat sisaldav "Vigilia" (I–V) ning "Tartu II Keskkooli almanahhi juhtum", mida ilmus kolm numbrit.

Omakirjastuse väljaannete autorite seas oli mitmel juhul Jüri Üdi, Leonhard Lapin, Toomas Vint, Johnny B. Isotamm, Kalle I. Eller, Peeter Ilus, Olev Remsujev, Leelo Tungal, Juhan Tomingas, Svetlan Semenenko, Kajar Pruul, Ain Kaalep jpt.

Üsna palju omakirjastuse väljaandeid oli illustreeritud (kujundajaid: Kaljo Põllu, Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Enn Tegova jt).

Poliitilise kirjanduse omakirjastus

Esimesed omakirjastuse poliitilised väljaanded okupeeritud Eestis olid juba 1940. ja 1950. aastail ilmunud lendlehed jmt, mis olid enamasti lühikesevõitu üleskutsed Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsiooni alt.

Omakirjastuse vahendusel ilmunud poliitilise kirjanduse arv ja maht kasvas 1960. aastate teisel poolel, eriti pärast Nõukogude Liidu sissetungi Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Laialt levisid vene või ka tšehhi keelest tõlgitud materjalid ja dokumendid ("Kaks tuhat sõna", Jossif Smrkowski raadiokõne jm).

Koos vene samizdat arenguga jõudis Eestisse ka Venemaal välja antud tekste. Mitmeid neist tõlgiti eesti keelde ning paljundati ja levitati edasi. Aastail 1972–1974 levisid laialt näiteks Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise programm ja taktikalised alused, mis olid koostatud Eestis. Levisid ka Aleksandr Solženitsõni, Andrei Sahharovi, Andrei Amalriki, Vladimir Bukovski jpt vene dissidentide kirjutised, mis pälvisid suurt huvi ja arutelu. Vene dissidentide materjalide põhjal oli koostatud eestikeelne juhend "Kuidas käituda ülekuulamisel" jpm.

Omakirjastuse vahendusel levis alates 1972. aastast Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde märgukiri ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile. Kirjas paluti abi Eesti omariikluse taastamiseks. Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde programmiliste dokumentide arutelu käigus kujunes välja suund taasiseseisvumisele.

Eesti keeles levisid Molotovi-Ribbentropi pakti salajased lisaprotokollid ja nendega seotud diplomaatiline kirjavahetus NSV Liidu ja Saksamaa vahel.

Kõige järjepidevam poliitiline väljaanne oli aastail 1978–1987 ilmunud kogumik "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis", mida ilmus 25 numbrit ja mis avalikustas KGB tegevust, eri sündmusi, pöördumisi jpm. Selle (põrandaalused) toimetajad olid Jüri Adams, Viktor Niitsoo, Arvo Pesti ja Mati Kiirend. Masinakirjas käest kätte liikuvaid "Lisanduste..." eksemplare toimetati ka välismaale, kus neid seejärel raadiojaama Vaba Euroopa eestikeelseis saateis ette loeti. "Lisanduste..." sisuline jätk oli aastail 1987–1988 ilmunud MRP-AEG Infobülletään, mis oli eeskujuks Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr. 1 häälekandja Avalik Arvamus (1988) loomisel.

Ühiskondlik-poliitilistest väljaannetest ilmusid 1980. aastail omakirjastuse vahendusel ka ajakirjad Isekiri ja Heinakuu.

Tähtis pöördepunkt oli 1979. aasta augustis avalikustatud "Balti apell", kus esimest korda^[viide?] nõuti avalikult Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist. Apelli allkirjastanud 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikust algas avalike dissidentide ajajärk ka Eestis. See oli esimene kord okupeeritud Eestis, kus inimesed allkirjastasid poliitilise nõudmise, olles teadlikud võimalikest repressioonidest. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult salajased.

1980. aastal levis omakirjastuse vahendusel "40 kiri", milles haritlased tundsid muret venestamise pärast Eestis.

1987. aastal ilmus usulis-poliitilise liikumise Elu Sõna deklaratsioon "Harta 87", millele allakirjutanud ütlesid lahti Nõukogude Liidu kodakondsusest ning nõudsid Eestile vaimset, poliitilist ja majanduslikku iseseisvust.

Kogu selle aja jooksul ilmus ka muid poliitilisi tekste, sõnavõtte, analüüse, dokumente jpm.

Vaata ka

Kirjandus

Uno Laht. Isenäolised isendid ja iseköetavad taimelavad. Looming 1970 nr 6, lk 925–932.
Tõnn Sarv. Oma kulu ja kirjadega. Vikerkaar 1987 nr 3, lk 51–54.
Priidu Beier, Viktor Niitsoo. Oli kunagi. Vikerkaar 1989 nr 10, lk 90–96.
Arvo Pesti. Poolpäevalehe lugu. Vikerkaar 1990 nr 11, lk 91–88.
Tõnn Sarv. Märkmeid kommast. Seltskondliku analüüsi katse. Vikerkaar 1991 nr 10, lk 79–85.
Viktor Niitsoo. Vastupanu 1955–1985. Tartu Ülikooli kirjastus, 1997.
Jüri Adams. Kuidas me end vabaks lugesime. Kloostrist internetini. Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsi ettekanded. Tartu, 2001, lk 189–201.
Hannes Varblane. Almanakkide aegu Keel ja Kirjandus, 2013, nr 1.
Kersti Unt ja Marja Unt. Seilates sadamata : omakirjastus okupeeritud Eestis. Kujundanud Mari Kaljuste. Tallinn, Varrak, 2012, 397 lk. ISBN 9789985325308.

Välislingid

Käsikirjad ei põle. Omakirjastuslikud väljaanded diskursiivsete muutuste kandjana nõukogude eesti kirjanduses. – Kersti Undi magistritöö.
Jaanus Kulli. "Omakirjastus okupatsiooni ajal" SL Õhtuleht, 29. juuli 2006
Jüri Hain. Lisandusi omakirjastuslike väljaannete arhipelaagi kaardistamiseks Keel ja Kirjandus 10/2013