Omakirjastuslik tegevus Eestis

Omakirjastuslik tegevus (vene keeles самиздат samizdat) oli Eestis eeskätt 1960. aastatest kuni 1980. aastate lõpuni toimunud võimudest sõltumatu kirjalik eneseväljendamine ja kirjastustegevus; üks osa intellektuaalsest vastupanust.

Poliitiline taust[muuda | muuda lähteteksti]

Nii nagu mujal Nõukogude Liidus, oli ka Eesti NSV-s trükisõnale kehtestatud range tsensuur ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid kommunistliku partei kontrolli all olevad kirjastused.

Seetõttu paljundati vajalikku ja huvipakkuvat kirjandust ise, seda enamasti kirjutusmasinal ümber trükkides, kasutades paljunduseks kopeerpaberit. Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Rakendati ka teksti pildistamist, st fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud, need kuulusid tavaliselt asutustele ja nende kasutamine toimus KGB järelevalve all. Trükikojad ja trükimasinad olid eriti rangelt valvatud.

Eesti omakirjastuse liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Õppe- ja teaduskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmetes õppeasutustes kasutati kirjutusmasinatel paljundatud õppematerjale, konspekte, käsiraamatuid, allikmaterjale jm kirjandust juba alates 1950. aastatest. Põhjuseks oli nende kasutajate suhteliselt väike arv, samuti riikliku toetuse puudumine.

Kõige iseloomulikum oli see Usuteaduse Instituudis ja teistel kirikuga seotud aladel. Nii näiteks ilmus 1978-1980 usu- ja kirikuelule pühendatud omakirjastuslik ajakiri "ECE", oli veel "Teoloogiline kogumik" jpm.

1960. aastatel hakkasid üha rohkem levima mitmesugused alternatiivsed mõttevoolud ja -suunad: alternatiivmeditsiin, orientalistika, New Age'i liikumised jmt. Sellega kaasnes ka vastava kirjanduse väljaandmine samasugusel viisil, näiteks "I Ching", "Tao Te Ching", "Tooma evangeelium", "Siioni tarkade protokollid", mitmesugused horoskoobid, ennustusraamatud, seksuaalelu käsiraamatud jpm.

Sel viisil ilmusid uuesti ka paljud varem iseseisvas Eestis ilmunud raamatud või nende kokkuvõtted: R. N. Coudenhove-Kalergi "Totaalne riik. Totaalne inimene", Gustave Le Boni "Hulkade psühholoogia", Nietzsche, Schopenhaueri jpt teosed.

Väga suur osa lugemisväärsest kirjandusest oli tõlgitud eesti keelde ja liikus käest kätte üksnes kirjutusmasinal ümber trükitud eksemplarides: Carlos Castaneda "Don Juani õpetused", "Eraldiolev reaalsus", "Teekond Ixtlani" jt; Alan Wattsi "Zeni tee"; Erich Frommi "Omada või olla?", "Psühhoanalüüs ja zen-budism" jmt vaimsemat huvi pakkuvad raamatud, aga samuti näiteks Henry Bieleri "Toit on teie parim ravim", Raymond Moody "Elu pärast elu" ja paljud teised tol ajal maailmas mõju avaldanud raamatud. Neid tõlgiti, paljundati ja levitati täiesti isevoolu teel, vabast tahtest, tasuta. See oli hindamatu panus tolle aja lugemisvaramusse.

Alates 1960. aastatest kuni 1980. aastateni ilmus sel kombel mitmesuguseid valikkogumikke, mis sisaldasid peamiselt välisajakirjandusest tõlgitud artikleid. Nii näiteks liikusid Jerzy Grotowski teatritegevusega seotud tekstid, aga oli ka originaalmaterjale. Mitmed taolised kogumikud ilmusid perioodiliselt läbi aastate. Tuntumad neist olid Thespis I-V (teatrialmanahh), Visarid 1-3 (kunstialmanahh), Magisteerium I-III (New Age'i almanahh) jmt. Üliõpilasrühmitus "Noor-Tartu" andis välja kogumikku Urbspaterna. Sageli olid need masinkirjalised väljaanded köidetud kujundatud kaante vahele, tihtipeale ka illustratsioonidega või joonistega varustatud jne.

Läbi kogu selle aja trükiti mitmekordselt ümber, paljundati ja levitati paguluses ilmunud eesti autorite teoseid, Nõukogude okupatsioonile eelnenud iseseisvuse ja Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid ning palju muud.

Ilukirjandus ja esseistika[muuda | muuda lähteteksti]

Tihtipeale pandi kirja artikleid, esseid, ettekandeid mõnel konverentsil, mõtteid ja arvamusi, mitmesuguseid ülevaateid jmt ilma lootuseta neid kunagi avaldada. Sellised tekstid võisid samuti huviliste ringis paljuneda ja levida.

Käest kätte liikudes ja paljunedes levisid näiteks Uku Masingu "Budismist", "Eesti usund", "Esseed", "1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult", "Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust" jt. Niisamuti levisid ka Paul-Eerik Rummo "Igavik ja argipäev. Vastus "Tuhkatriinumängu" kriitikale", Jaan Kaplinski "Rahvalaulu juurde jõudmine", "Mõned Tammsaare juubeliga seotud mõtted" jt, Hando Runneli "Kõne Tapa keelepäeval", Kalle Elleri "Maarahvast" (mis ilmus esmalt ajalehes "Põllumajanduse Akadeemia", kuid levis hiljem omakirjastuslikul teel), Valdur Raudvassari "Kuhu lähed, eesti rahvas?", Ants Juske ja Linnar Priimäe "Tartu sügis", "40 kiri", Hubert Jakobsi "Asja käik" jpt.

1960. aastate teisel poolel kujunesid välja uued suunad ja huvid luules. Paljud autorid ei pääsenud või ei tahtnudki pääseda ametlikesse väljaannetesse. Koostati ja trükiti ümber nende teoseid ja lasti need tuttavate hulgas ringlema, kus neid edasi paljundati ja levitati.

Sellisel viisil levisid näiteks Uku Masingu poeemid "Hannolaul" ja "Piiridele pyydes", luulekogud "Neemed vihmade lahte", "Udu Toonela jõelt", "Aerutades hurtsikumeistriga", "Itkud isale", "Džungli linnud", "Tarbetud õpetussalmid", "Saadik Magellani pilvest" jt. Niisamuti paljundati ja anti käest kätte ka Artur Alliksaare, Kalju Lepiku, Karl Ristikivi, Ilmar Laabani, Harri Asi, Ivar Grünthali, Heiti Talviku ja paljude teiste juba varem kirjutatud või välismaal ilmunud luuletusi, poeeme ja luulekogusid.

Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas sai Paul-Eerik Rummo luulekogu "Saatja aadress ja teisi luuletusi". 1972. aastal keelduti seda ametlikult avaldamast. Kogu levis aga laialdaselt omakirjastuslikul teel ning isegi selle esimene retsensioon pidi ilmuma omakirjastuslikus väljaandes "Vigilia".

Sellisel viisil levis ka noorte autorite looming. Esialgu küll Kirjanike Liidu juurde kuuluvate Noorte Autorite Koondiste väljaannetena ("Hees" ja "Marm"), hiljem aga juba täiesti sõltumatutena ilmusid peamiselt originaalluulet sisaldavad almanahhid "Hees" (I – IV), "Marm", "Kolme mehe laulud", "Kurekell", "Kamikadze" (I – III), "Meie", "Karjamaa", "Sõna", Salong", "Kuller" (I – II), Uuel teel, Vankuvad sillad, "Tõlet" (I – III), "Magasin", "Avangardi lõpp", "Konformismi sünd", "Urikiri", "Existentia" (I – III) jpt.

Omaette nähtused olid omakirjastuslik ajaleht "Poolpäevaleht", mida ilmus 7 numbrit, esseistikat sisaldav "Vigilia" (I – V) ning "Tartu II Keskkooli almanahhi juhtum", mida ilmus 3 numbrit.

Omakirjastuslike väljaannete autorite hulgas esinesid korduvalt Jüri Üdi, Leonhard Lapin, Toomas Vint, Johnny B. Isotamm, Kalle I. Eller, Peeter Ilus, Olev Remsujev, Leelo Tungal, Juhan Tomingas, Svetlan Semenenko, Kajar Pruul, Ain Kaalep jpt.

Paljud omakirjastuslikud väljaanded olid graafiliselt kujundatud (kujundajaid: Kaljo Põllu, Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Enn Tegova jt).

Poliitiline kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed omakirjastuslikud poliitilise kirjanduse ilmingud okupeeritud Eestis olid mitmesugused lendlehed, üleskutsed jmt juba 1940. ja 1950. aastatel. Enamasti olid need suhteliselt lühikesed, kutsudes üles Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsiooni alt.

Poliitilise kirjanduse hulk ja maht kasvas 1960. aastate teisel poolel, eriti pärast Nõukogude Liidu invasiooni Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Laialt levisid vene või ka tšehhi keelest tõlgitud materjalid ja dokumendid ("Kaks tuhat sõna", Jossif Smrkowski raadiokõne jm).

Koos vene samizdati arenguga jõudsid Eestisse ka paljud Venemaal välja antud tekstid. Mitmeid neist tõlgiti eesti keelde ning paljundati ja levitati edasi. Aastatel 1972–1974 levisid laialdaselt näiteks Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise programm ja taktikalised alused, mis koostati Eestis. Levisid Aleksandr Solženitsõni, Andrei Sahharovi, Andrei Amalriki, Vladimir Bukovski jpt vene dissidentide kirjutised, mis pälvisid suurt huvi ja arutelu. Vene dissidentide materjalide põhjal oli koostatud eestikeelne juhend "Kuidas käituda ülekuulamisel" jpm.

Omakirjastuslikul teel levis alates 1972. aastast Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde märgukiri ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile, milles paluti abi Eesti omariikluse taastamiseks. Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde programmiliste dokumentide arutelu käigus kujunes välja suund taasiseseisvumisele.

Eesti keeles levisid Molotovi-Ribbentropi pakti salajased lisaprotokollid ja nendega seotud diplomaatiline kirjavahetus NSV Liidu ja Saksamaa vahel.

Kõige järjepidevam poliitiline väljaanne oli aastatel 1978–1987 ilmunud kogumik "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis", mida ilmus kokku 25 numbrit ja mis avalikustas KGB tegevust, mitmesuguseid sündmusi, pöördumisi jpm. Selle (konspiratiivsed) toimetajad olid järgemööda Jüri Adams, Viktor Niitsoo, Arvo Pesti ja Mati Kiirend. Lisaks käest kätte liikuvatele masinkirjalistele eksemplaridele toimetati neid peagi ka välismaale, kus seejärel raadiojaama Vaba Euroopa eestikeelsetes saadetes neid ette loeti.

"Lisanduste..." sisuliseks jätkuks oli aastatel 1987–1988 ilmunud MRP-AEG Infobülletään, mis oli eeskujuks Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr. 1 häälekandja Avalik Arvamus (1988) loomisel.

Ühiskondlik-poliitilistest väljaannetest ilmusid 1980. aastate Eestis omakirjastuslikuna ka ajakirjad Isekiri ja Heinakuu.

Tähtsaks pöördepunktiks sai 1979. aasta augustis avalikustatud "Balti apell", kus esimest korda nõuti avalikult Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist. Nendest 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikust, kes sellele olid alla kirjutanud, algas avalike dissidentide ajajärk ka Eestis. See oli esmakordne juhtum okupeeritud Eestis, kus inimesed olid oma nime poliitilisele nõudmisele teadlikult alla kirjutanud. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult konspireeritud.

1980. aastal ilmus omakirjastuslikul teel "40 kiri", milles Eesti haritlased tundsid muret venestamise ilmingute pärast Eestis.

1987. aastal ilmus usulis-poliitilise liikumise "Elu Sõna" deklaratsioon "Harta 87", millele allakirjutanud ütlesid lahti Nõukogude Liidu kodakondsusest ning nõudsid Eestile vaimset, poliitilist ja majanduslikku iseseisvust.

Kogu selle aja jooksul ilmus pidevalt ka mitmesuguseid muid poliitilisi tekste, sõnavõtte, analüüse, dokumente jpm.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Uno Laht. Isenäolised isendid ja iseköetavad taimelavad. - Looming 1970 nr 6, lk 925-932.

Tõnn Sarv. Oma kulu ja kirjadega. - Vikerkaar 1987 nr 3, lk 51-54.

Priidu Beier, Viktor Niitsoo. Oli kunagi. - Vikerkaar 1989 nr 10, lk 90-96.

Arvo Pesti. Poolpäevalehe lugu. - Vikerkaar 1990 nr 11, lk 91-88.

Tõnn Sarv. Märkmeid kommast. Seltskondliku analüüsi katse. - Vikerkaar 1991 nr 10, lk 79-85.

Viktor Niitsoo. Vastupanu 1955-1985. - Tartu Ülikooli kirjastus, 1997.

Jüri Adams. Kuidas me end vabaks lugesime. Kloostrist internetini. - Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsi ettekanded. Tartu, 2001, lk 189-201.

Hannes Varblane. Almanakkide aegu Keel ja Kirjandus, 2013, nr 1.

Kersti Unt ja Marja Unt. Seilates sadamata : omakirjastus okupeeritud Eestis. Kujundanud Mari Kaljuste. Tallinn, Varrak, 2012, 397 lk. ISBN 9789985325308.