Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi banditismivastase võitluse osakond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi banditismivastase võitluse osakond
NKVD 1940 honored officer badge.gif
Lühend Eesti NSV SARK
Asutatud 1944
Tegevuse lõpetanud 1947
Peakorter Tallinn
Asukoht Pagari tänav 1, Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti NSV
Emaorganisatsioon Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat

Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Banditismivastase võitluse osakond (Отдел по борьбе с бандитизмом, lühend OББ) oli NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi struktuuriüksus, mille ülesandeks oli võitlus poliit- ja kriminaalkuritegevusliku banditismi ilmingutega aastatel 19441947.

Alates 1947. aastast liideti banditismivastase võitluse osakond Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi "poliitbanditismi" (nõukogudevastane relvastatud vastupanu) vastase allüksusega – Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi osakond 2-N ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium 4. osakond.

Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi banditismi vastu võitlemise osakond[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat (SARK) loodi Moskvas uuesti 1944. aasta algul, komissariaadi töötajad peagi Moskvast üle Leningradi ning seal korraldati neile väljaõpe võitluseks «bandiitide» ning «kontrrevolutsioonilise ja muu vaenuliku elemendiga» peagi Saksa okupatsioonist vabastatavatel aladel[1].

Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisu loodi ka 1940. aasta struktuurist erinev – uudne allüksus, banditismivastase võitluse osakond (BVVO). Just selle osakonna töötajad asusid juhtima siseasjade rahvakomissariaadi operatiivgruppe, kes liikusid Eestisse otse Nõukogude vägede järel, eesmärgiga kohe analoogselt 1941. aastal Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti operatiivgruppidega Einsatzgruppedega vahistada nõukogude võimu reaalsed ning võimalikud vastased.

Juhid ja organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa okupeerimise lühikroonika[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2. veebruaril 1944 ületas Punaarmee Narva jõe.
  • 26. juulil vallutatas Punaarmee Narva.
  • Augusti keskel alustas Punaarmee pealetungi Kagu-Eestis ning vallutab Võru ja Tartu.
  • 22. septembril vallutasid Punaarmee üksused Tallinna.
  • 24. novembril 1944 vallutas Punaarmee Saaremaa lõunatipu, viies lõpule Eesti okupeerimise.

SARKi operatiivgruppide tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse saabunud operatiivgruppidel tuli aga värskelt vallutatud linnades esimeses järjekorras võidelda mitte sisevaenlasega, vaid hoopis vägivallatsevate ja marodööritsevate punaarmeelastega ning purjutajatega rahvakomissariaadi enda ridadest, ent peagi koondati siiski peatähelepanu Otto Tiefi valitsuse ning Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liikmete tabamisele ja likvideerimisele. Osakonna 1944. aasta aruannetes raporteeriti tähtsaimate saavutusena sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud kolonel Jaan Maide, rahandusministri Hugo Pärtelpoja ja sotsiaalministri Voldemar Sumbergi arreteerimist.

Siiski kulus põhiline töö okupatsiooni alguaaegadel Punaarmeelaste ja Venemaalt sisserändavate kriminaalkurjategijate ohjeldamisele. Osakonna juhi Vladimir Glušanini ettekandest siseminister Aleksander Resevile selgub, et Eesti NSV RKNi esimees Arnold Veimer oli 1944. aasta oktoobris läkitanud 8. armee) juhtkonnale kirja palvega võtta kasutusele abinõud kohaliku elanikkonna terroriseerimise lõpetamiseks, sarnase sisuga taotluse abipalvega sunnitud edastama 8. oktoobril 1944[2] ka ENSV siseasjade rahvakomissar Aleksander Resev otse NSV Liidu siseasjade rahvakomissarile Lavrenti Beriale.

Sõjaväelaste omavoli meelestas elanikke veelgi rohkem nõukogude võimu vastu, nii et 1945. aasta novembris pidi isegi ENSV siseasjade rahvakomissar Aleksander Resev tõdema:

„«Sõjaväelaste kuritegevus desorienteerib olulisel määral SARKi võitlust poliitilise banditismiga.»“

Aleksander Resev [1]

Punaarmeelaste kuritegude suur arv kajastus ka üldises statistikas, kus kuritegude toimepanijateks märgiti mõistagi metsavennad. 1944. aastal registreeriti 219 väidetavalt metsavendade sooritatud kuritegu, kuid neist vaid 13 olid rünnakud julgeoleku- ja parteitöötajate vastu. Ülejäänud kuriteod kujutasid endast lihtinimeste ja talumajapidamiste röövimisi, millega tol aastal paistsid silma just punaarmeelased[1].

Metsavendlus aktiveerus Eestis alles pärast seda, kui sõda Euroopas 1945. aasta kevadel lõppes.

Banditismivastase võitluse osakonna võitlus metsavendluse vastu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Metsavendlus#Sissid pärast 1943. aastat

Banditismivastase võitluse osakond liideti 1947. aastal Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumiga 2-N osakonnana.

Banditismivastane võitlus NSV Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aasta lõpuks jõudis Punaarmee välja sõjaeelsetele NSV Liidu piirini ning 1. detsembril 1944 reorganiseeriti senise NSV Liidu SARKi banditismivastase võitluse valitsuse allüksuste struktuur, mis oli moodustatud 4. aprillil 1941.

Esialgselt NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi käskkirjaga nr 00349 ja 30. septembril 1941 NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi käskkirjaga nr 001414 reorganiseeriti Miilitsa Peavalitsusele allunud banditismivastase võitluse osakond otse (Отдел по борьбе с бандитизмом (ОББ) ГУМ НКВД СССР) NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadile alluvaks banditismivastase võitluse osakonnaks (Отдел по борьбе с бандитизмом ОББ НКВД СССР) mis, reorganiseeriti NSV Liidu banditismivastase võitluse keskasutuseks.

Struktuur:

1944. aastal, pärast Teise maailmasõja edukate pealetungilahingute käigus Punaarmee liikumist "seniokupeeritud NSV Liidu liiduvabariikide territooriumile" reorganiseeriti Teise maailmasõja ajal ainult Vene NFSV territooriumil tegutsenud banditismivastase võitluse keskasutuse funktsioone ning koosseise ning muudeti NSV Liidu SARKile alluvaks Banditismivastase Võitluse Peavalitsuseks ning talle allutati ka kohalikest "aktivistidest" moodustatud relvastatud abijõud Hävituspataljonid. NSV Liidu SARK-i BVVO – Banditismi Vastu Võitlemise Peavalitsuse ülemaks määrati Aleksandr Leontjev.

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Banditismi Vastu Võitlemise Peavalitsus 1944. aastal
  • 1. osakond tegeles Ukraina OUN-i ja selle relvastatu vastupanuga; ülem – kindralmajor Anatoli Gorškov.
    • 1. jaoskond – võitlus illegaalse ehk põrandaaluse OUNi liikumisega,
    • 2. jaoskond – võitlus OUN-i relvastatud võitluse tiiva UPA liikmetega,
    • 3. jaoskond – võitlus banditismiga Ukrainas.
  • 2. osakond – tegeles nõukogudevastase põrandaaluse ja saksa luureorganite poolt ettevalmistatud ning taganemisel mahajäetud relvastatud vastupanugruppide vastase võitlusega Valgevenes ja Baltimaades. Ülem – Veniamin Karlin.
    • 1. jaoskond – võitlus nõukogudevastase põrandaaluse ja saksa luureorganite poolt ettevalmistatud ning taganemisel mahajäetud relvastatud vastupanugruppide tegevusega Valgevenes
    • 2. jaoskond – vastutegevus nõukogudevastase põrandaaluse ja saksa luureorganite (RSHA ja Abwehr) poolt ettevalmistatud ning taganemisel mahajäetud relvastatud vastupanugruppide vastase võitlusega Balti riikides (Eesti, Läti ja Leedu)
    • 3. jaoskond – võitlus relvastatud banditismiga Valgevenes ja Baltimaades
  • 3., 4., 5. osakond, teised NSV liidu piirkonnad;
  • 6. osakond – Hävituspataljonide staap
  • 7. osakond – uurimisosakond, Desertöörluse vastu võitlemise jaoskond, Arvestusjaoskond, Sidejaoskond. (Kokku oli NSV Liidu SARK-i BVVO banditismi vastu võitlemise peavalitsuses 179 töötajat.) [3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]