Metsavendlus Eestis

Allikas: Vikipeedia
Relvastatud vastupanu Eestit okupeerinud NSV Liidu okupatsioonivõimule
Osa Teise maailmasõjaga kaasnenud NSV Liidu okupatsioonidest Kesk- ja Ida-Euroopas
Toimumisaeg 19401941 ja 19441978
Toimumiskoht Eesti
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu NLKP KK
Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu SARK
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu RJM
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu SM
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu MN ja RJK
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti Kommunistlik Partei
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV SARK
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV SARKi BVVO
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV RJRK
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV RJM
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV RJM osakond 2-N
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV SM
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV MN ja RJK
Eesti vastupanuliikumine: Haukka grupp, Relvastatud Võitluse Liit jt.
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin
Flag of the Soviet Union.svg Nikita Hruštšov
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EKP KK I sekretär Johannes Käbin
Leo Talgre, Ustav Toom, Ants Kaljurand
August Sabbe
Elmar Ilp
Erich Jerlet
Erik Varrak
Endel Redlich
Jaan Roots
Arnold Leetsaar
Mälestusmärk kõikidele metsavendadele Tagametsas Rassil, püstitatud Eesti skautide ja gaidide poolt

Metsavendlus Eestis oli Eesti Vabariigi taastamist toetavate ja ennast NSV Liidu repressiivpoliitika eest varjavate inimeste relvastatud võitlus Nõukogude võimu vastu Eestis aastatel 19401941 ja 19441978.

Kohe, kui NSV Liit okupeeris ja annekteeris 1940. aastal Eesti, varjusid metsadesse endised riigitegelased või sõjaväelased, keda ähvardas vahistamine ja repressioonid. Rohkem hakati ennast metsas varjama pärast massiküüditamist 14. juunil 1941. Kui 22. juunil 1941 algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, läks palju relvaga mehi metsa, et aidata kaasa Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsioonist. Suvesõja käigus vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti. Suuremad võitlused toimusid Timmkanali ümbruses ja Tartus, kus metsavennad 10. juulil 1941 alustasid Tartu ülestõusu.

Metsavendlust uurinud ajaloolaste arvates oli Eestis pärast Teist maailmasõda umbes 14 000–15 000 metsavenda.[1] Koos ennast lihtsalt metsas peitvate inimestega on metsavendade üldarvuks pakutud ka suuremaid numbreid – kuni 30 000[2]. Nõukogude julgeolekumajor Oskar Borelli 1953. aasta juunis esitatud aruande järgi oli alates 1944. aastast kuni 1. juunini 1953 Nõukogude julgeolekuorganite poolt tapetud 1495 metsavendade salkade ja salaorganisatsiooni liiget, arreteeritud 9870 inimest (neist 5471 metsavendade salkade ja 1114 salaorganisatsiooni liiget, 1803 neile kaasaaitajat ning 1212 teist kodanikku), nimetatud ajavahemikul legaliseerus 5255 inimest.[3]

Nõukogude allikate andmetel hukkus ajavahemikul 1946–1956 "metsavendluse tulemusena" 891 inimest, neist 447 nõukogude ja parteiaktivisti, uusmaasaajat ning nende perekonnaliiget, 295 hävituspataljonide liiget, 52 NKVD ja NKGB, MGB ja 47 sõjaväelast.[4]

Metsavendi on võimalik liigitada aktiivseteks ja passiivseteks. Aktiivsed metsavennad, keda Nõukogude julgeolek nimetas bandiitideks, olid metsavennasalkade liikmed ja enamasti olid need salgad ka aktiivselt tegutsemas. Nende allkategooriana olid julgeoleku arvestuses veel bandiit-terroristid – metsavennad, kes olid teadaolevalt kedagi tapnud, ja üksikbandiidid – likvideeritud metsavennasalkadest ellujäänud ja ennast üksikuna edasivarjavad metsavennad. Passiivseid metsavendi nimetas julgeolek illegaalideks – need olid metsavennad, kes ainult varjasid ennast. Viimaste alaliigina olid arvel veel relvastatud illegaalid.[5] Eristamaks riigivaenulikke gruppe röövlijõukudest, kasutati täpsustavat mõistet poliitiline banditism, mis oli sünonüümiks bandiitlik-mässulisele tegevusele (бандитско-повстанческая деятельность). See seisnes relvastatud bandede organiseerimises kontrrevolutsioonilistest, kodanlik-natsionalistlikest ja teistest valitsusvastastest elementidest kehtiva võimu kukutamiseks.[6]

Eerik-Niiles Krossi koostatud 1944. aastast alates hukkunud metsavendade nimestik sisaldab 1700 nime[7], kusjuures hukkunutena on kirjas ka vangistuses surnud metsavennad. Mart Laar väidab Krossile tuginedes, et teadaolevaid hukkunuid oli üle 2200.[8]

Suurim metsavendade organisatsioon oli Relvastatud Võitluse Liit (RVL), mis tegutses aastatel 1946–1949. RVL-i tähtsamad juhid langesid 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal vabaduses olles illegaalina 1980. aastal.

Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani.

Viimased elusalt kätte saadud metsavennad arreteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus[9]. Viimane langenud metsavend oli 1978. aastal kinnivõtmisel hukkunud August Sabbe.

Teine maailmasõda, Suvesõda[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liit okupeeris ja annekteeris Eesti, Läti ja Leedu 1940. aastal. Sellest ajast varjasid end metsades endised riigitegelased või sõjaväelased, kes oleks muidu vangistatud.[viide?]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941).

Rohkelt hakati ennast metsas varjama pärast massiküüditamist 14. juunil 1941[10].

Kui algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, läks rohkesti relvadega mehi metsa, et aidata kaasa Eesti vabastamisele bolševistliku võimu alt[11].

Next.svg Pikemalt artiklis Suvesõda.

Esimesed kokkupõrked metsavendade ja Punaarmee vahel toimusid juba 22. juunil 1941. Suvesõja käigus vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti. Suuremad võitlused toimusid Timmkanali ümbruses ja Tartus, kus metsavennad 10. juulil 1941 alustasid Tartu ülestõusu[12].

Relvastatud võitlus pärast teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvuskomitee ja Haukka-Tümmler[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed katsed luua Nõukogude okupatsiooni taastulemise puhuks vastupanuorganisatsioonid tehti juba Saksa okupatsiooni ajal. Sakslaste okupeeritud Eestis moodustati veebruaris 1944 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, kus olid esindatud kõik enne 1933. aasta rahvahääletust eksisteerinud Eesti erakonnad peale kommunistide ja mis eitas Jüri Uluotsa volitusi Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeis. Rahvuskomitee tuli salaja oma esimesele istungile Tallinnas kokku veebruaris 1944. 20. aprillil 1944 vahistas Saksa Julgeolekupolitsei aga üle 200 eesti rahvuslase, sealhulgas arvukalt Rahvuskomitee liikmeid. 1. augustil 1944 kuulutas Rahvuskomitee end kõrgema riigivõimu teostajaks okupeeritud Eestis, kuid 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi juhitud Vabariigi Valitsuse ja sellega lakkas Rahvuskomitee olemast. Tiefi valitsusega oli seotud kunagise luuregrupp "Erna" meestest loodud Haukka-Tümmleri luuregrupp, kes pidi looma igasse maakonda vastupanukeskuse. Rahvuskomitee nägi oma korralduses nr. 2 maa vallutamise puhul ette partisanivõitluse alustamist: "Kes ei jõua evakueeruda, varjaku end bolševike eest! Organiseerige bolševike seljataga metsavendade salku ja looge side Eesti Omakaitsega ja väeosadega." Rahvuskomitee luurajad saatsid oma esindajad kõikidesse maakondadesse, osalt isegi rindejoone taha. Koitjärvele rajati keskpunker, Tallinna Tehnikaülikooli ruumidesse paigutati võimas raadiojaam, millega sai ühendust võtta nii Rootsiga, kui maakondlike keskustega,[13] 1944. aasta suvel-sügisel hõivas Nõukogude Liit Eesti territooriumi. Saksa Julgeolekupolitsei jättis Tallinnast taganemisel maha kogu nende käsutuses olnud informatsiooni rahvusliku vastupanuliikumise kohta. Nõukogude julgeoleku arreteeris juba 1944. aasta lõpul enamuse kodumaale jäänud Rahvuskomitee liikmeid ja pea kõik Tiefi valitsuse liikmed. Oma 1944. aasta tegevust kokkuvõttes pidaski Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (SARK) Banditismivastase Võitluse Osakond (BVVO) oma tähtsaimaks saavutuseks Eestisse jäänud Tiefi valitsuse liikmete arreteerimist.[14] 4. detsembril 1944 vahistas julgeolek Haukka pearadisti Ustav Toomi, kes andis üles raadiosaatja asukoha ja ridamisi oma kaaslasi. Algas massiline arreteerimiste laine, mis viis Koitjärvele rajatud peapunkri hävitamiseni 7. detsembril 1944. 10. detsembril 1944 vahistati Haukka-Tümmleri juhtiv liige Toomas Hellat, kellelt järgneval ülekuulamisel saadud informatsioon viis kogu organisatsiooni purustamiseni. 17. detsembril 1944 hukkus kinnivõtmisel Tallinn-Nõmmel Haukka-Tümmleri juht Leo Talgre. Detsembris 1944 purustati valdavalt kogu Haukka grupp. Osa Haukka liikmeid ühines aga end metsades varjavate inimestega. [15]

1944. aasta sügisest alates hakkasid Eestis stiihiliselt kujunema ennast varjavate isikute grupid, mis moodustusid Saksa armee taandumisel Eestisse jäänud eestlastest sõjaväelastest ja nendega liitujatest, samuti Nõukogude mobilisatsiooni ja repressioonide eest pakku läinud inimestest. Kokku on aastatel 1944–1945 ennast varjanud isikute arvu hinnatud 20 000-le. Need rühmad püüdsid enamasti ära oodata sõja lõppu Euroopas, mis oodatavalt pidi kaasa tooma kokkupõrke lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu vahel ning seejärel Eesti vabanemise. ÜK(b)P KK Eesti büroo aruandes 1945. aasta maikuus kirjutati Stalinile, et oluline osa “sõjalis-fašistlike”ja “kodanlik-natsionalistlike” organisatsioonide aktiivseid liikmeid, kes ei jõudnud põgeneda, hakkasid Punaarmee tulekul ennast varjama. Aktiivseid väljaastumisi nad ette ei võtnud, kuid osutasid vastupanu, kui neid tabada üritati.[16]

10. Roheline Partisanide Pataljon[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aasta suvel asusid Haukka grupi liikmed Harald Keem ja Viktor Lukk elama Valgamaale Sangaste Mäekülas asuvasse Mesila tallu, kus nad tegutsesid Saksa okupatsiooni lõpuni varustades luureandmetega Haukka keskust . Nõukogude okupatsiooni tulekul muutus see peatuskoht aga järjest hädaohtlikumaks. 1944/1945. aasta talvel varjasid nad ennast mitmel pool tuttavate juures Võrumaal. 1945. aasta veebruarist varjasid nad ennast koos Luku isa Friedrich Luku ja Avo Pruusiga Kilago talus Antsla vallas. 1945. a. aprillis otsustasid nad rajada punkri Nursi lähedale Keretu soo lõunaosas asuvale soosaarele. Soise pinnase tõttu rajati punker maa peale. Punkris olid kahekordsed lavatsid kuhu mahtus magama 12 meest. 1945. aasta suvel kujunes sellest Nursi või Nursipalu punkrist Võrumaa metsavendade keskne punker. Metsavennad ise nimetasid selle 10. Rohelise Partisanide Pataljoni staabiks. Number 10 nimes tulenes sellest, et algselt tuli sedalaadi keskused moodustada igasse Eesti maakonda ning Võrumaa oli nende seas tähestikuliselt viimane ehk kümnes. Harald Keem lõikas puust välja ka pitsati, millel oli tekst "10. Roheline Partisanide Pataljon" ja keskel kuperjanovlaste embleem – pealuu ja ristatud kondid. Punkri ülemaks määrati Friedrich Lukk. Punkrisse muretseti raadio ning hakati sealt välisraadiojaamadelt saadud uudistele tuginedes välja andma lendlehti, mis kandsid nime "Vivat Estonia" ja millel oli löödud Harlad Keemi loodud tempel. Need lendlehed levisid Võrumaal üsna laialdaselt ning tõid inimesteni uudiseid laiast maailmast ja õhutasid neid vastupanu jätkama. Lendehtede peamine koostaja oli kooliõpetaja Edgar Raudsepp, kes ise punkris ei elanud, kuid seda korrapäraselt külastas. Punkrit külastasid ja seal ööbisid ka palju ümberkaudsed metsavennad. 1945. aasta suvel loodi side Võru Keskkooli põrandaaluse õpilaste vastupanuorganisatsiooniga "Skautlus". Noortele teatati, et metsavendadel on side vastupanukeskuega Rootsis ning nende ülelandeks on koordineerida vastupanuliikumist Võrumaal. Selle jaoks on vaja koguda luureandmeid Punaarmee väeosade kohta. Peamine tegevus pidigi seisnema luureandmete kogumises ja sidemete loomises metsavendadega. Otsesest relvavõitlusest tuli üldjuhul hoiduda, et okupatsioonivõime ilmaasjata mitte ärritada. Vabalt ringi liikuvate koolinoorte abil sõlmisid partisanide juhi sidemed paljude Võrumaa metsavennasalkadega. Kontakt saavutati Viitina, Sõmerpalu, Rõuge, Kanepi, Lasva ja nelja lõunapoolsema Tartumaa valla metsavendadega.

1945. aasta sügisel jagunes "Skautluse" liikmed kaheks organisatsiooniks: "Põhjala Noored" ja "Noored Partisanid". Mõlemad jätkasid koostööd Nursi punkriga. Ühiselt koostati Võru ja Antsla plaanid, kuhu peale märgiti Nõukogude asutuste ja sõjaväeüksuste asukohad. Üksikasjalik plaan koostati ka Võru vangla kohta. Koostati nimekiri okupatsioonivõimu käsilastest Võrumaal, kellele hakati Nursi punkrist saatma hoiatuskirju. 1945. aasta novembri lõpul ja detsembri algul korraldasid metsavennad koolinoortele Lükka talu lähedal metsas sõjalised õppused.

1945. aasta lõpuks oli Nursi punker saanud juba sedavõrd laialdaselt tuntuks, et seal viibimine muutus ohtlikuks. Novembris 1945 ehitati 5–6 km kaugusele uus punker kuhu kolimine oli planeeritud detsembri lõpuks. Selleks ajaks oli aga julgeolekul õnnestunud sokutada Nursi punkrit külastavate metsavendade hulka oma agent, kelle abil valmistati üksikasjalikult ette rünnak punkrile. 28. detsembri varahommikul kell 5 ründas Võrus paiknenud NKVD sisevägede 4. laskurrood ootamatult Nursi punkrit, kus sel hetkel ööbis 11 metsavenda. Valvet välja polnud, Harald Keem küttis ahju ja luges laua taga. Vaikselt punkri sissepiiranud ründajad viskasid punkrisse käsigrandaadid, mille tagajärjel punker süttis. Lukk ja Keem said kohe rünnaku alguses surma, teistel metsavendadel õnnestus punkrist välja roomata ja avada vastutuli. Jõud olid aga ebavõrdsed ja peagi metsavendade vastupanu suruti maha. Kokku langes 28. detsembri varahommikul Nursipalu punkris üheksa metsavenda, kahel – Arnold Ottanil ja Kristjan Tuvikesel – õnnestus haarangust imekombel pääseda. NKVD sõduritest said kaks raskelt haavata. Partisanide juht Friedrich Lukk pääses kuna ei viibinud sellel öösel punkris. Kuuldes, et tema vend ja vennanaine on arreteeritud, andis ta end 3. jaanuaril 1946 ise Võru miilitsasse üles, lootes, et tema lähedasid sellega vabastatakse. Fr. Lukk suri 10. septembril 1949 vangilaagris Tobolskis[17]

Harald Keem ja Viktor Lukk olid ka ainsad Haukka grupi liikmed, kes viisid ellu Rahvuskomiteelt saadud ülesande – organiseerida oma tööpiirkonnas vastupanuliikumise keskus.

Jaan Rootsi salk[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Nursi punkri hävitamist asus julgeolek likvideerima nendega seotud koolinoorte organisatsioone. 29. detsembri õhtul ja öösel arreteeriti enamus "Põhjala Noorte" ja "Noorte Partisanide" juhtkonnast. Julgeolekumehed saabusid Võrus tema korteris arreteerima "Põhjala Noorte" poiste grupi juhiks olnud Jaan Rootsi, kuid viimasel õnnestus põgeneda ja liituda metsavendade rühmaga, kelle hulgas olid ka tema vennad Martin ja Harri. Metsas varjas ta ennast kuni 1946. aasta sügiseni. Kui 1946. aastal kuulutati mobilisatsioonist kõrvalehoidjatele välja amnestia, läksid tema vennad sellega kaasa. Jaan Rootsil õnnestus hankida endale valedokumendid ja asuda õppima Viljandi tööstuskooli. Julgeoleku eest põgenedes läks Tallinna, kus ta mais 1947 vahistati. Julgeolekus värvati ta nn. marsruutagendiks ülesandega otsida üles inglise spioon Batcek (tegelikult endine Saksa sõdur Erich-Peter Bateck, kes oli välja mõelnud, et ta on Ingismaa spioon, kes on salaja toodud Eestisse vastupanuliikumist organiseerima). Jaan Roots asus elama kodukohta Võrumaale Lasva valda. Ta käis mööda ümbruskonna talusid ja rääkis, et on saadetud julgeoleku poolt Bateckit otsima. 1948. aasta algul läks ta metsa ja ühines Paul Randmaa metsavennasalgaga. 1949. aasta märtsiküüditamise ajal põgenes kogu Jaan Rootsi perekond metsa. Kuna nüüd olid metsas kogu Rootside pere tuli ka Jaan Roots Randmaa salgast ära. Paari kilomeetri kaugusele Randmaa salga punkrist rajati Meenikunno soo idaservale uus punker. Seal varjasid ennast Jaan, Harri, Martin ja nende õde Aino Roots koos viimase paariaastase pojaga. Tihedat koostööd tehti Randmaa salgaga.

27.oktoobril 1949 hävitas julgeolekuüksus nii Rootside, kui Randmaa salga punkri. Hukkusid vennad Martin ja Harri Roots (tema seoti raskelt haavatuna jalgupidi hobuse külge ja lasti peadpidi mööda maad lohiseda kuni suri), Paul Randmaa ja mitmed teised nende salkade liikmed. Jaan Rootsil, kes viibis rünnaku alguses Randmaa punkris, õnnestus koos kolme kaaslasega põgeneda.

Pärast Paul Randmaa langemist koondusid ellujäänud mehed Jaan Rootsi ümber, kes moodustas nüüd uue salga. Sellest metsavendade salgast kujunes Kagu-Eesti edukaim ja paremini organiseeritud metsavendade salk. Roots luges metsavendi Eesti Vabariigi sõjaväeks, kelle kohuseks on võidelda Nõukogude Vene okupantide ja nende eestlastest käsilaste-reeturite vastu. Tema põhieesmärk oli igati kahjustada Eestit okupeeriva riigi majandust. Selleks rünnati kauplusi, kaubaautosid, raha­saadetisi, või- ja koorevoore jne, mis tollal kuulusid kõik Eestit okupeerivale Nõukogude Liidu­le. Sellega kahjustati okupantide majandust ning saadi samal ajal endale võitluse jätkamiseks vajalikud toidu­varud ja raha. Seda ei käsitletud röövimisena, nagu seda sageli on nimetatud, vaid rekvireeri­misena – sõjavägi rekvireerib sõja ajal vajaduse korral ikka vaenlasele kuulu­vaid varandusi ning seda tegid ka metsavennad Eesti Vabariigi sõjaväelastena okupantide­vas­tases partisani­sõjas. Kõiki okupatsioonivõimudega aktiivsele koostööle läinud Eesti Vabariigi kodanikke käsitleti riigireeturitena.

Jaan Rootsi salka on mitmetes kirjatöödes nimetatud ka "Orioni" salgaks, kuigi selle salga ellujäänud liikmed pole sellest nimest kunagi midagi kuulnud. Küll kannab Roots julgeolekudokumentides nime "Oriol" (vene keeles "kotkas"), kust võibki nimi Orion tulla.

Jaan Rootsi salk koosnes põhigrupist ja sellega koostööd teinud väiksematest salkadest, mis varjasid ennast eraldi. Põhigruppi, kuhu kuulus umbes kümmekond liiget, võeti vastu ainult tuttavaid inimesi pärast põhjalikku kontrolli, võõraid sinna ei pääsenud. Julgeolek üritas korduvalt oma agente tema salka sokutada. Põhisalgaga see ei õnnestunud, kuid temaga koostööd tegevatesse gruppidesse õnnestus julgeolekul sisse imbuda.

Operatsioonidel käimist nimetati Rootsi salgas retkedel käimiseks. Kõik retkeleminekud arutati osavõtjate vahel eelnevalt põhjalikult läbi. Salgas valitses võrdlemisi demokraatlik kord, kusjuures ka retkedel osalemine oli vaba­tahtlik. Tavaliselt käisid retkedel nooremad mehed, kuna vanemad tegelesid majapidamise, valve ja muude töödega.

Rootsi salk oli võrdlemisi liikuv, tegutsedes peamiselt tollaste Põlva, Räpina ja Võru ra­joo­­­nide piirides. Alati õnnestus tal pärast operatsiooni kiiresti kaduda ja jälitajad maha rapu­tada. Ringiliikumiseks kasutati võimudelt “kasutamiseks” võetud sõidu- ja veoautosid ning kaup­lustest ja ametimeestelt (kolhoosiesimehed, varumisvolinikud jne) rekvi­reeritud mootorrattaid

Sügisel 1951 ehitas Rootsi salk endale uue punkri Taevaskoja lähedale, Suure-Taevaskoja kaljust umbes 400 m lõuna poole. Punker koosnes kahest ruumist. Eesruumis hoiti toiduai­neid, joogivett ja küttepuid ning tagumine ruum oli eluruum. Vesi oli raudvaa­ti­des, liha ja hakkliha hoiti puupüttides ning võid kastides ja püttides. Varutud oli ka kartulit ja jahu, sest punkris küpsetati leiba. Kõik talveks vajalik muretseti juba sügisel val­mis. Tagumises ruumis oli ahi ja kahekordsed narid kümnele mehele. Korsten torgati välja ainult ahju kütmise ajal, mis toimus tavaliselt öösel. Punkri sissepääsu kattis luuk, millel kas­vas väike kuusk, luugi alt viis redel punkrisse. Talv veedeti punkris ning retkedel ei käidud, et mitte jätta lumele reetlikke jälgi. Väljas käidi vajaduse korral ainult lumesaju ja tuisu ajal.

Pärast aastatepikkust üritamist Rootsi salka sisseimbuda õnnestus julgeoleku agendil Eduard Kasesalul võita Rootsi salga usaldus. 6. juunil 1952 õnnstus julgeolekul enamus Rootsi salgast Räpina lähedal Ristipalos lõksu meelitada. Tekkinud tulevahetuses tšekistidega hukkus Jaan Roots ja veel neli tema salga liiget. Salga järele­­jäänud liikmed August Sabbe (Sabe), Jaan Vigel, Ludvig Juks ja Elmar Kurvits, jäädes ilma juhita, aktiivselt enam ei tegutsenud. Kuna Ristipalos julgeolek kedagi elusalt kätte ei saanud, jäid allesjäänud mehed Tae­vas­koja punkrisse edasi ning kasutasid seda talviti kuni 1954. aasta veebruarini. 3. veebruaril 1954 sattus juhuslik möödamineja punkri asukoha peale vajudes jalgupidi auku, kust kütmise ajal korsten välja torgati. Kuna seda meest salga liikmed ei usaldanud ja mittetahtes teda mahalasta, otsustati punker mahajätta. Pärast Taevaskojast lahkumist varjas iga mees ennast omaette. Omavaheliseks side­pida­miseks olid neil postkastid, maasse kaevatud piimanõud, kuhu jäeti aeg-ajalt üksteisele kirju. 1954. aasta lõpul tulid Juks ja Vigel metsast välja ja legaliseerusid. Järgmisel aastal nad aga arreteeriti ja mõisteti vangilaagrisse. Kurvits legaliseerus 1956. aastal, kuid teda ei õnnestunudl kinni panna, sest talle ei leitud mingit süüd peale enda varjamise. Ainsana jäi metsa August Sabbe (Sabe), kes hukkus kinnivõtmisel Võhandu jõel 28. septembril 1978.[18]

Eesti Vabastamise Komitee[muuda | muuda lähteteksti]

Voldemar Hendriksoni juhitud Eesti Vabastamise Komitee tegutses 1944–1945 Viljandi- ja Pärnumaal. Staap asus Vastsemõisa vallas. Hendrikson elas enne sõda kümmekond aastat Abessiinias ja Somaalias, sealt on pärit tema üks hüüdnimi Neegus. 1941. aastal moodustas ta Viljandis koos endise linnapea Albert Vilmsiga organisatsiooni Kodumaa Võitlejad, kuhu kuulus üle 50 inimese ja võttis nõukogude vägede lahkumisel linnas võimu enda kätte. Pärast sõda loodud Eesti Vabastamise Komitee põhieesmärk oli lääneliitlaste ja Venemaa vahel puhkeva sõja korral 1941. aasta suvesõja kordamine. Pärnu- ja Viljandimaa piiril metsades ja rabades oli tollal palju metsavendi, Hendrikson püüdiski neid ühendada, allorganisatsioon oli isegi Pärnu linnas. Organisatsiooni kuulus NKVD toimiku järgi üle 300 inimese. Keskses Vastsemõisa vallas kuulus sinna 70 metsavenda. Viljandimaal juhtis organisatsiooni Hendrikson ja Pärnumaal Boris Kangro. Anti välja ka lendlehti. Hendrikson arreteeriti 1945. aasta sügisel ning mõisteti surma ja lasti maha. Ühtekokku vahistati Eesti Vabastamise Komiteega seoses 58 inimest.[19]

Relvastatud Võitluse Liit[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Relvastatud Võitluse Liit.

1946. aasta algul asus Endel Redlich Vigala vallas Läänemaal tegema metsavendade hulgas selgitustööd, et on vaja luua suurem vastupanuorganisatsioon, mis koordineeriks metsavendade tegevust. Temaga liitusid Helmut Valdma (hüüdnimed Manivalde, Minister), Viktor Rumjantsev (Rumm, Romm) ja Endel Karell (Kurul, Luftmarssal), kellest said tema lähimad abilised. Kujunes organisatsioon, mis sai nimeks Relvastatud Võitluse Liit (RVL). RVLi põhikirja kohaselt oli tegemist vabatahtliku, salajase ja relvastatud rahvusliku vastupanuliikumise organisatsiooniga võitluseks Eesti au ja sõltumatuse eest. RVLi liikmed kohustusid kaitsma kõiki, kallal okupatsioonivõim vägivalda tarvitab, sisendama inimestesse vastupanutahet ning koguma luureandmeid strateegiliselt tähtsate objektide kohta. Sõja puhkemisel Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel pidid RVLi liikmed alustama aktiivset partisanivõitlust. RVLi liikmeks võis astuda igaüks, kellel oli soov võidelda Eesti vabaduse eesti ja kes oli nõus tingimusteta täitma RVLi juhtkonna korraldusi. RVL värbas oma ridadesse nii illlegaalselt, kui legaalselt elavaid inimesi. Liikmeks astumisel nõuti usaldusväärse inimese soovitust. Legaalselt elavad organisatsiooni liikmed ei tohtinud peale värbaja, värvatava ja soovitaja tunda teisi liikmeid. See nõue ei kehtinud illegaalselt elavatele metsavendadele, sest neil tuli ühiselt tõrrjuda rünnakuid, viia läbi diversiooniakte ning hankida varustust ja toitu. RVLi juhtis 14- liikmeline Keskstaap, mis asus Läänemaal Vigala vallas Konuvere küla lähedal Põrgupõhja nimelises punkris. Keskstaap kinnitas ametisse RVLi valdade juhid. Kui mõnes maakonnas tegutses mitu allüksust, määras Keskstaap maakonnale üldjuhi, kes andis tema alluvuses olevate organisatsioonide tegevusest aru Keskstaabile. 1947. aasta lõpuks olid maakondlikud organisatsioonid loodud Lääne-, Harju-, Järva-, Pärnu-, Tartu-, Viljandi- ja Võrumaal ning Tallinnas ja Tartus. RVLi juhiks oli Endel Redlich, staabiülemaks Endel Karell, vastuluureülemaks Viktor Rumjantsev, Läänemaa maakondlikuks ülemaks Helmut Valdmaa. Kuna Redlich oli laiemale üldsusele tundmatu, räägiti organisatsiooni värvatavatele, et selle eesotsas on major Paul Lilleleht, Kuigi tollal ennast Pärnumaal Saarde vallas varjava Lillelehega otsiti kontakti, seda ei saadud. RVLi juhtkond üritas raadio teel kontakti saada Stockhomis oleva Eesti Rahvuskomiteega, kuid see ei õnnestunud.[20]

Põrgupõhja staabipunker rajati 1947. aasta varakevadel. Tema varustusbaasiks oli lähedal asunud Anni talu, mille perenaine Armilde Valdek pesi RVLi liikmete pesu, parandas riideid ja küpsetas leiba. Joomine oli staabipunkris keelatud. Punkris elas pidevalt umbes 12-14 meest. 1947. aasta 31. detsembri varahommikul ründasid punkrit NKVD sõdurid, mille asukoha nad said teada paar päeva varem arreteeritud RVLi liikmelt. Kuid seekord kõrvetasid julgeolekutöötajad oma näpud. RVLi liige Ahto Talvi: "1947. aasta detsembris, peale seda suurt sissekukkumist, korraldati punkrile haarang, kohale oli aetud nii sõjaväge, NKVD mehi, miilitsaid ja hävituspataljonlasi. Mehed punkris ei teadnud toimuvast midagi ja nii võeti elu üsna kergelt. Haarangupäeval oli tõeline koerailm, sadas lörtsi, nähtavus oli pea null. Seetõttu jooksid haarajad valvurile peaaegu sülle. See pani suure kiirusega punkri poole minema, mehed tagusid kaarte ja arvasid, et valvur teeb nalja, kui see karjus: "Tiblad tulevad!" Kui siis relvad haarati ja välja joosti, olid ründajad juba kümmekonna meetri kaugusel vallist. Neile tõmmati siis läheda maa pealt kõikidest relvadest tuli peale, esimesed read lausa niideti maha. Nemad ei näinud aga valli ja kütsid kõik kuulid sinna sisse. Kohe algas uus rünnak, ohvitserid ees ja jälle rinnaga peale. Kaks metsavenda, isa ja poeg, läksid omavahel vaidlema, kellel on õigus ohvitseri maha lasta, lõpuks jäi au isale. Hirmsat laastamistööd tegid ründajatele metsavendade raketipüssid. Kui ründajate tuli juba üsna hõredaks jäi, murdsid mehed üldist segadust kasutades punkrist välja ning kadusid. Metsavendi langes ses lahingus paar meest, ründajaid aga kuuekümne ringis, neid maeti ümbruskonna üsna mitmele kalmistule."[21] Surma saanud RVLi võitlejad olid Jaan Roosi ja Asta Jõesaar. Teised murdsid piiramisrõngast välja. Jälgedele pandud koerad lasid metsavennad maha.[22]

Pärast punkri hävitamist varjasid ellujäänud mehed ennast Velise valla metsades ja taluhoonetes. Uus staabipunker Uhja küla lähedale metsa. Sellele anti nimeks Huntaugu. Osa Põrgupõhja punkri mehi varjas end RVLi Soontaga grupi juures Emu rabas. Huntaugu ja Soontaga grupid pidasid omavahel tihedat sidet.[23] Oktoobris 1948 alustati uue staabipunkri ehitamist Põdrarabaga piirnevasse Käntu metsa. See pidi tulema veel ruumikam, kui Põrgupõhja punker. 15. oktoobril 1948 piirasid umbes 100 Nõukogude sõdurit Kasari jõe lähedal asunud Käntu punkri sisse. Metsavennad märkasid lähenevaid sõdureid siiski õigeaegselt, anti häire ja alustati piiramisrõngast väljamurdmist. Esimesest ahelast murti hooga läbi, kuid peagi leiti end jälle sissepiiratuna. Osa mehi jäi taandumist katma, teised roomasid edasi ning katsid omakorda mahajäänute järeletulekut. Kaotusi kandsid mõlemad pooled. Nii jõuti Teenuse jõe kaldal asuva Tonne talu juurde. Üks metsavend ujus üle jõe ja tõi vastaskaldalt paadi. Osa mehi pidas kaldal ründajaid kinni, kui teine osa üle jõe aerutas. Kui sõdurid jõekaldale jõudsid, tõmmati neile vastaskaldalt tihe kergekuulipilduja tuli peale, milles sõdurid tõsiseid kaotusi kandsid. Lahingu saatus oli otsustatud. Mõne aja pärast jõudsid ka punaväelased üle jõe, kuid metsavennad olid selleks ajaks juba kaugel. Jõuetus vihas süüdati Tonne talu hooned ning vahistati pererahvas.[24] Põgenevad metsavennad otsustasid nüüd minna lahku. Endel Redlich, Elsa Mesner ja Arnold Laansoo läksid Kullamaale, teine grupp liikus Halingasse. Halingasse liikunud rühm rajas hilissügisel 1948 uue punkri Kodesmale. Sidet peeti Endel Redlichi salga, kui Soontaga metsavendadega. 1949. aasta 27. veebruari tuisusel hommikul kell kuus alustas NKVD operatiivgrupp, mille koosseisus oli 15 Eesti NSV Julgeolekuministeeriumi 2N osakonna töötajat ja 350 sõdurit Kodesma punkri piiramist. Kell kaheksa hommikul alustati punkrile rünnakut, millest kujunes tõeline tapatalgu. Langes üheksa metsavenda, üks arreteeriti haavatuna ja ühel õnnestus põgeneda. Surma said neli julgeoleku sõdurit ning mitmed haavata. Sellega oli RVLi keskstaap hävitatud, kuid selle juht Endel Redlich jäi esialgu tabamatuks. Selleks ajaks oli julgeolekul õnnestunud RVL praktiliselt hävitada, vabaduses viibisid veel Endel Redlich ja kaks temaga Kullamaale liikunud kaaslast ning veel mõned liikmed. Julgeolekul õnnestus arreteerida Redlichi lähedane kaasvõitleja Elsa Mesner ja sundida teda koostööle. 25. juunil 1949 piirati Redlichi peidukoht Uriveres sisse. Ta üritas põgeneda, kuid lasti maha.[25] Sellega oli RVL lakanud eksisteerimast. RVL oli ainuke Eesti metsavendade organisatsioon, mis kattis enamuse Eestist. Alates 1998. aastast korraldab Kaitseliit igal suvel Vigala ja Eidapere metsades sõjalis-sportliku retke, mis kannab Põrgupõhja retke nime. Retk on pühendatud RVLi võitlejate mälestusele.

Metsavendlus Võrumaal[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Võrumaa metsavennad.

Metsavendlus Virumaal[26][muuda | muuda lähteteksti]

Virumaa metsavendadest kuulsaim oli kahtlemata Heino Lipp, hüüdnimega Pargas.

Metsavendlus Raplamaal[27][muuda | muuda lähteteksti]

Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti metsavennad 1944–1957. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets." Ad fontes, 18. (Tartu: Eesti Rahvusarhiiv, 2014), lk. 23; Eesti Entsüklopeedia. 12, Eesti A-Ü ( Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003), lk. 334.
  2. Mart Laar "Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel." (Tallinn: Read, 2013), lk. 321; Pearu Kuusk pakub metsavendade koguarvuks pärast sõda 15 000–20 000: Pearu Kuusk "Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega. Banditismivastase võitluse osakond aastatel 1944–1947" (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), lk. 7.
  3. Справка о работе органов МВД Эстонской ССР по ликвидаций националистическово подполя и ево воружённых банд с 1944 по 1. юнъя 1953. года. RA (Eesti Rahvusarhiiv) ERAF.SM f 131, n. 1, s. 244 k 2, l 314–325. Antud dokument on osaliselt publitseeritud: Tõnu Tannberg "Relvastatud vastupanuliikumine Eestis aastatel 1944–1953 julgeolekuorganite statistikapeeglis" Tuna 1999/1
  4. И. Пыхалов, ЗА ЧТО СТАЛИН ВЫСЕЛЯЛ НАРОДЫ?
  5. Eesti metsavennad 1944–1947. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets. Ad fontes, 18, (Tartu: Eesti Rahvusarhiiv, 2014), lk. 24
  6. Meelis Saueauk "Nõukogude julgeolekuorganite ja Eestimaa Kommunistliku Partei koostöö Eesti sovetiseerimisel aastatel 1944–1953" DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS, 29, (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013), lk. 199
  7. Pro Patria II. Auraamat langenud ja hukkunud metsavendadele 1944–1978. Koostanud Eerik-Niiles Kross. (Tartu: Kleio, 1998).
  8. Mart Laar "Metsavennad, Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel." (Tallinn: Read, 2013), lk. 8
  9. Eesti Metsavendade Liidu kodulehekülg.
  10. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 21.
  11. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 24.
  12. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 41-19.
  13. Mart Laar "Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel" (Tallinn: Read, 2013), lk. 63.
  14. Pearu Kuusk "Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega. Banditismivastase Võitluse Osakond aastatel 1944–1947", (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), lk. 43.
  15. Mart Laar "Metsavennad" (2013), lk. 66
  16. Saueauk, lk. 200
  17. Mart Laar "Metsavennad" (2013), lk. 69–72; Kalju Aarop "10. Roheline Partisanide Pataljon" – "Kultuur ja Elu" 3/2007
  18. Mart Laar "Metsavennad" (2013), lk. 286–288; Kalju Aarop "Metsavendade juht Jaan Roots" – "Kultuur ja Elu" 2/2007
  19. Mart Laar "Metsavennad", lk. 253
  20. Mart Laar "Metsavennad" (2013), lk. 255-260; Aino Lepp "Vabaduse hinnaks on elu" (Tartu: Hotpress Kirjastus, 2008), lk. 360-362
  21. Mart Laar "Metsavennad" (2013), lk. 262-263
  22. Aino Lepp "Vabaduse hinnaks on elu" (Tartu: Hotpress Kirjastus, 2008), lk. 392
  23. Aino Lepp "Vabaduse hinnaks on elu", lk. 397-398
  24. Mart Laar "Metsavennad" (2013), lk. 263
  25. Mart Laar "Metsavennad" (2013), lk. 263-264; Aino Lepp "Vabaduse hinnaks on elu", lk. 415-416
  26. Jaak Pihlau: "Metsavendade suurlahingud Eestis" Kultuur ja Elu, 2/2008
  27. Vahastu metsavendade ühishaud sai mälestuskivi, Delfi.ee, 16. november 2008
  28. Eesti ajalooteemaliste mängufilmide lühitutvustusi
  29. Metskannikesed
  30. V.O.I.T.K.A. Metsavennad
  31. "Haukka grupist" eksistentsialistlikult
  32. http://estonianworld.com/life/film-forest-brothers-fight-for-the-baltics/

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Herbert Lindmäe "Suvesõda 1941" seeria. Tartumaa, Viljandimaa ja Virumaa;
  • Eesti metsavennad 1944-1957. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets. Ad fontes, 18. (Tartu: Rahvusarhiiv, 2014)
  • Martin S. Kull "Virumaa valitsejad" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2012)
  • Ilmar Palli, Virkko Lepassalu "Wabariigi viimased sõdurid" (Tallinn: Hea Lugu, 2012)
  • Pearu Kuusk "Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega. Banditismivastase Võitluse Osakond aastatel 1944-1947" (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007)
  • Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2010)
  • Mart Laar "Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel" (Tallinn: Read, 2013)
  • Aino Lepp "Vabaduse hinnaks on elu" (Tartu: Hotpress Kirjastus, 2008)
  • Meelis Saueauk "Propaganda ja terror. Nõukogude julgeolekuorganid ja Eestimaa Kommunistlik Parte Eesti sovetiseerimisel 1944-1953" (Tallinn: SE&JS, 2015)
  • Tiit Noormetsa koostatud "Metsavennad Suvesõjas 1941";
  • Mart Laar, "Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944–1956" (Tallinn: Grenader, 2005)
  • "Eesti rahva kannatuste aasta" I – II
  • Jelena Zubkova, "Baltimaad ja Kreml 1940–1953". Vene keelest tõlkinud Margus Leemets. Varrak, Tallinn 2009, lk 141–185 (4. peatükk "Sõda pärast sõda: relvastatud vastupanu Baltimaade territooriumil")
  • Elmar Ilp. Veri mu kätel“, toimetaja Valdek Kiiver, Eesti Ajalookirjastus, Tallinn 2011

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]