Heiki Ahonen
_Avo_%C3%9Cprus_ja_Heiki_Ahonen.jpg)
Heiki Ahonen (sündinud 3. septembril 1956 Pärnus) on endine dissident ja vabadusvõitleja Eesti NSV-s ning Eesti Vabariigi Okupatsioonide Muuseumi esimene direktor.
Perekondlik taust[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isapoolne vanaisa oli ingerlane. Ahoneni mõlemad vanemad olid Nõukogude võimu poolt represseeritud: isa mõisteti 1946. aastal koolinoorte vabadusliikumises osalemise eest vangi; ema küüditati 1949. aastal. Emapoolne vanaisa oli ohvitser, kes lasti 1941. aastal maha. Ta ise on öelnud: "Meie perekonnas polnud ainsatki inimest, kes poleks olnud represseeritud."[1]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
1971–1975 õppis ta Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis geodeesiat.
Töö[muuda | muuda lähteteksti]
- Restaureerimisvalitsus 1977–1978
- Korstnapühkija Pääskülas 1978–1983
- Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik 1988–1998
- Elekterside Inspektsioon 1998
- Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees 1999–2003
- Okupatsioonide Muuseumi direktor 2003–2012
Tegevus dissidendina[muuda | muuda lähteteksti]
1977 liitus ta põrandaaluse vastupanuliikumisega. Ta kirjutas alla kollektiivsetele protestikirjadele ja pidas sidet Moskvas töötavate välismaiste ajakirjanikega.
1983 ta vahistati ja Eesti NSV Ülemkohus mõistis ta Nõukogude-vastases agitatsioonis ja propagandas süüdi ning määras talle viis aastat vangilaagrit koos kaheaastase asumisajaga.
Karistust kandis ta Permi oblastis.
1987 vabastati ta ennetähtaegselt ja ta asus freesijana tööle Tallinna tehases Pioneer.
Ta oli 23. augustil toimunud Hirvepargi miitingu üks peakorraldajaid ja MRP-AEG asutajaliige.
Paguluses[muuda | muuda lähteteksti]
1988 arreteeriti ta taas sõjaväe kordusõppustest kõrvalehoidmise ettekäändel ja saadeti Rootsi, kus ta elas aastatel 1988–1989. Rootsis oli ta Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse abiesimees.
1989–1998 töötas ta Münchenis ja Prahas raadiojaama Vaba Euroopa eesti toimetuse toimetaja ja juhatajana.
Tegevus vabas Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
1998 tuli ta tagasi Eestisse. Ta on Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees. Samuti oli ta selle sihtasutuse eestvedamisel loodud Okupatsioonide Muuseumi esimene direktor aastatel 2003–2012.[1][2]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on abielus Rita Ahoneniga[3] ja neil on kaks last. Tema tädi (ema õde) on Lagle Parek, emapoolne vanaema kunstiajaloolane Elsbet Parek, emapoolne vanaisa ohvitser Karl Parek, vanavanaema näitleja Anna Markus.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 2000 Riigivapi IV klassi teenetemärk
- 2004 Valgetähe III klassi teenetemärk
- 2009 Kolme Tähe IV klassi orden
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. august 2009. Vaadatud 22. märtsil 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. november 2013. Vaadatud 22. märtsil 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Klaats, Erika (4. november 2023). "Sirje Eesmaa: pimedal ajal pole põhjust mossitada, kui töötad helendaval ekraanil". Maaleht. Vaadatud 4. novembril 2023.