Erik Udam

Erik Udam (10. juuli 1938 – 6. veebruar 1990) oli Eesti vabadusvõitleja, elektriinsener ja maadleja.

Ta lõpetas 1955. aastal Tallinna 22. Keskkooli, samal aastal asus õppima tööstuse elektrifitseerimise eriala Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI), mis jäi arreteerimise tõttu pooleli.

Pärast vabanemist jätkas õpinguid ja lõpetas 1961. aastal TPI. 1962. aastal üritas ta asuda õppima Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonda, ent KGB sekkumise tõttu ei saanud ta suunamiskirja.

Sportlasena

Ta tuli 1958. ja 1961. aastal Eesti NSV meistriks Kreeka-Rooma maadluses ja kuulus Eesti NSV maadluskoondisse.

Tööalane tegevus

TPI lõpetamise järel suunati ta meistrina tööle tehase Volta Türi-Alliku tsehhi. Aastail 1966–1978 töötas ta elektriprojekteerijana Eesti Metsainstituudi Erikonstrueerimisbüroos, EKE Projektis, Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses (alates 1978 Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut, lühend KRPI), kus ta töökaaslased olid ka vabadusvõitlejad Lagle Parek, Heiki Ahonen, Ülle Einasto ja Viktor Niitsoo.

Kaudse karistusena aktiivse osavõtu eest vastupanuliikumises koondati ta 1978. aastal KRPI-st, misjärel lahkus Tallinnast, asus elama Järvamaal asuvasse Hundiaugu tallu ja töötas Jäneda Sovhoostehnikumis ehitusmeistrina.

Osalemine vastupanuliikumises

1953. aasta aprillis asutas ta koos kolme eakaaslasega noorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Kotkad. Nimi tulenes iseseisvusaegse Kaitseliidu noorteorganisatsioonist Noored Kotkad, kelle järglaseks end peeti. Organisatsiooni kuulus paarkümmend noort. Peamiseks tegevuseks oli okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamine ja seinakirjutiste tegemine, millele kirjutati alla "K" täht (Kotkad).

Ööl vastu 24. veebruari 1955 pani ta Tallinna 2. Keskkooli stendile üles Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud käsitsi kirjutatud lendlehe. Käekirja lauskontrolli tulemusena tabas KGB ta 18. oktoobril 1955 ja sama aasta 29. detsembril mõistis Eesti NSV Ülemkohus talle Vene NFSV KrK paragrahvi 58-10 lg 1 (propaganda või agitatsioon, mis sisaldab üleskutset Nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgendamisele) alusel 6 aastat vabadusekaotust. Seoses Hruštšovi sula raames toimunud poliitvangide süüasjade läbivaatamisega vabastati ta 23. aprillil 1956.

Teine vangistus saabus 14. juulil 1962 seoses kuulumisega Mordva poliitvangilaagris moodustatud noorte põrandalusesse vastupanuorganisatsiooni Eesti Rahvuslaste Liit (ERL), mille liikmed pidid vabadusse pääsedes jätkama võitlust Eesti iseseisvuse eest. 1. detsembril 1962 mõistis Eesti NSV Ülemkohus talle Eesti NSV KrK § 68 lg 2 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) ja § 70 (osavõtt nõukogudevastase organisatsiooni tegevusest) alusel 5 ja pool aastat vangilaagrit. Koos temaga mõisteti samal kohtuprotsessil süüdi ka Enn Tarto, Taivo Uibo, Jarmo Kiik, Valdo Reinart ja Priit Silla. Pika protsessimise tulemusena tühistas NSV Liidu Ülemkohtu Presiidium juunis 1966 Udami kohtuotsuse ja sama aasta 14. novembril ta vabastati.

Vabanemise järel jätkas vastupanu, olles tegev inim- ja rahvusõiguse rikkumise juhtumite väljaselgitamise, avalike kirjade ja pöördumiste koostamisega ning kirjutas alla mitmele vastupanuliikumise kollektiivsele protestikirjale, sealhulgas:

• 23. august 1979 – eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik kiri NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale allakirjutanud riikide valitsustele ning ÜRO peasekretärile (Balti apell), milles nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist, st Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist
• 17. jaanuar 1980 – eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik protestikiri Nõukogude vägede sisseviimise vastu Afganistani.
• 28. jaanuar 1980 – eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik protestikiri Moskva olümpiamängude purjeregati pidamise vastu okupeeritud riigi pealinnas Tallinnas
• 10. oktoober 1981 – avalik kiri NSV Liidu, Islandi, Norra, Taani, Rootsi ja Soome valitsusjuhtidele Põhja-Euroopa tuumavaba tsooni rajamise küsimuses ettepanekuga, et sinna kuuluksid ka okupeeritud Balti riigid
• 1. oktoober 1982 – avalik kiri Soome Vabariigi kodanikele, milles protesteeriti Soome abil Tallinna rajatava suursadama vastu
• 24. detsember 1984 – avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsustele tuumarelvade likvideerimise küsimustes

Ta osales Eesti Helsingi grupi ja Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee moodustamise katsetes. Ta avalikustas 1977. aasta kevadel Moskvas peetud pressikonverentsil välisajakirjanikele, et KGB oli teinud talle ettepaneku moodustada KGB kontrollitud, juhitud ja rahastatud Eesti Helsingi grupi. Nende sündmuste tõttu kuulas KGB teda hiljem korduvalt üle ja tema juures korraldati mitmeid läbiotsimisi. 10. detsembril 1983 tegi KGB seoses Lagle Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni kohtuprotsessiga talle ametliku hoiatuse nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest.

Ta lõi kaasa Eesti taasiseseisvumisprotsessis: oli 23. augustil 1987 Tallinnas korraldatud Hirvepargi meeleavalduse üks sõnavõtjatest, Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) asutajaliige, juhatas 20. augustil 1988 Pilistvere kiriklas toimunud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamiskoosolekut, valiti vastse erakonna juhatusse, oli ERSP aseesimees, osales 2. veebruaril 1988 Tartus toimunud Tartu rahulepingu aastapäeva meeleavaldusel, mille eest teda karistati rahatrahviga.

Kirjutisi

• Erik Udami avalik kiri USA KP peasekretärile Gus Hallile. // Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. I kd, kogud I-VII, II kogu, lk 49-55. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm 1984
• Erik Udami kiri Helsingi kokkulepet jälgivatele Moskva ja Leedu gruppidele. // Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. I kd, kogud I-VII, I kogu, lk 16–18. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm 1984
• Erik Udami läkitus Läänemere maade elanikele. // Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. I kd, kogud I-VII, I kogu, lk 18. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm 1984

Tunnustus

• NSV Liidu meistersportlane

Isiklikku

Isa Viktor Udam (6. november 1910 – 1. märts 1988) oli majandusteadlane. 1941. aasta suvel Punaarmeesse mobiliseerituna õnnestus tal Saksa lennukite pommitabamuse saanud evakuatsioonilaevalt maale pääseda, ent saadeti sakslaste poolt kaheks aastaks vangi. Eesti taasokupeerimise järel Punaarmee poolt mõisteti ta 10 aastaks vangilaagrisse ja 5 aastaks asumisele.

Poeg Ilmar Udam (sünd 1973) on tuntud suusataja.

Kirjandus

• Viktor Niitsoo. Vastupanu 1955–1985. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu 1997
• MRP-AEG Infobülletään 1987–1988: kogumik. Koostajad Eve Pärnaste ja Viktor Niitsoo. Kirjastus SE&JS. Tallinn 1998
• Mees, keda ei murtud. Raamat Erik Udamist. Koostajad Jaan Isotamm, Jüri Pertmann ja Enn Tarto. Kirjastus Ilmamaa. Tartu 2001
• Viktor Niitsoo. Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu. Kirjastus Ortwil. Tallinn 2002
• Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP aeg. Koostaja Eve Pärnaste. MTÜ Magna Memoria. Tallinn 2008
• Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987. Dokumentide kogumik. Koostaja Arvo Pesti. Tallinn 2009
• Viktor Niitsoo. EVVA Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (e-raamat). Kirjastus Eesti Digiraamatute Keskus. Tallinn 2013

Välislingid

• Haud Tallinna Rahumäe kalmistul