Ruhnu

See artikkel on saarest; saarel asuva samanimelise küla kohta vaata Ruhnu küla.

---

"Runö" suunab siia. Laeva kohta vaata artiklit Runö (laev).

Ruhnu
Vaade Ruhnule lennukilt ida poolt
Ümbritseb	Liivi laht
Koordinaadid	57° 48′ 0″ N, 23° 15′ 0″ E
Pindala	11,88 km²
Pikkus	5,5 km
Laius	3,5 km
Rannajoone pikkus	24,17 km
Kõrgeim koht	Håubjärre (28 m)
Elanikke	88 (2023) 7,4 in/km²

Ruhnu (rootsi ja saksa keeles Runö; rannarootsi keeles Run, hääldus [rũũn]) on Eesti saar Läänemeres asuvas Liivi lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ning moodustab koos väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.

Ruhnu saar tõusis veest välja ligikaudu 10 000 aastat tagasi, viimase jääaja lõpule järgneva maakerke tagajärjel. Esimesed inimtegevuse jäljed Ruhnus pärinevad umbes aastast 5300 eKr. Arheoloogilised leiud näitavad, et Ruhnul oli püsiv inimasustus juba 9.–11. sajandil (viikingiajal). Teadaolevalt vähemalt 14. sajandist asustasid saart rannarootslased, kes elasid ülejäänud maailmast võrdlemisi eraldatuna ning tegelesid peamiselt hülgeküttimisega. 1920. aastate alguses liideti saar Ruhnu rootslastest elanike eelistusel Eestiga. 1944. aasta augustis lahkus peaaegu kogu saare elanikkond Rootsi ja sellest ajast peale on sealne rahvastik korduvalt vahetunud.

Tänapäeval saare valdavalt eestlastest koosneva elanikkonna põhitegevused on seotud põllumajanduse ja turismiga. Ruhnu ja muu maailma vahel hoitakse ühendust saarel asuva Ruhnu sadama ja selle juures paikneva lennuvälja kaudu. Ruhnus on autonoomne elektrivarustus ja sealne elektrisüsteem pole ühendatud mandri elektrivõrguga. Saarel tegutsevad muuseum, raamatukogu koos postipunktiga ning Ruhnu põhikool.

Ruhnu puukirik on vanim säilinud puidust sakraalhoone Eestis. Ruhnu tuletorn on Eesti kõige lõunapoolsem tuletorn ja ühtlasi maailma ainus omataolise konstruktsiooniga tuletorn, mis jätkuvalt tuletornina kasutusel.

Nimi

Varaseim teadaolev dokument, milles Ruhnu nime on mainitud, on 1341. aastast pärinev Kuramaa piiskopi vabaduskiri, milles sisaldub nimekuju Runen. 1366. aastal esineb saare nimi kujul Rune (insulam dictam Rune). Vanimad rootsikeelsed nimekujud on Runön, Runö ja Rünöö, mille leiab 1644. aastast pärinevalt Johan Månssoni merekaardilt. 19. sajandil esines soome keeles nimekuju Runosaari.

Esimesi hüpoteetilisi seletusi saare nime tähendusele pakkus oma 1847. aasta teoses välja Fredrik Ekman, kes teenis 1841–1842 Ruhnu koguduse vikaarõpetajana. Ta otsis ajastu romantilist vaimu järgides mõeldavaid seoseid nt viikingitele omase sõnaga runa ('riim', 'runo') ja saksakeelse tegusõnaga ruhen ('puhkama'). Carl Russwurm oma teoses "Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus" (1855) pakkus seevastu Ruhnu nime tähendusena välja eestirootsi sõnu rund (hääldati rũnn, tähendus 'ümmargune'), runa ('kult') või lätikeelse sõna ronis ('hüljes'). Ta nägi ka võimalust seostada Ruhnu nime ruunidega.

Russwurmi mittegermaani päritolu tõlgendust on toetanud mitmed hilisemad uurijad, sealhulgas Paul Johansen, Gösta Franzén ja Edvin Lagman. Viimased viitavad seejuures asjaolule, et ajal, mil eeldatavasti esimesed rootslased saarele elama asusid, kuulus Ruhnu Kuramaa piiskopkonda ja selle kultuuripiirkonda. Ruhnu nimi läti keeles on Roņu sala ('hülgesaar') ja liivi keeles Rūnõmō (õieti Rū’nõ-, milles kajastub läänemeresoome -h-). Seega võisid need kaks nimetust jõuda Ruhnu rootslastest uusasukate murdekujusse Rũũn.

Asend

Ruhnu on keset Liivi lahte asuv ovaalse kujuga väikesaar, mille pindala on 11,88 km², pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Saarelt Kuressaarde on linnulennul 70 km, Pärnusse 96 km ja Kihnu saareni 54 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuv Kolka nina Kuramaal Lätis.

Saar paikneb Kura kurgu läheduses, mistõttu möödub selle lähedalt väina kaudu Riia sadamasse suunduv laevatee.

Loodus

Maastik

Rannaastang Norrkeldi ja Austerkeldi vahel

Ruhnu kujutab endast Liivi lahe keskosas asuva liustikulise tekkega voorelaadse loode-kagusuunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgemat veepealset osa. Eesti rannikumere vanimaks väikesaareks peetava Ruhnu kerkimist üle veepinna on seostatud nii Balti jääpaisjärve lõpuga ligikaudu 12 000–9600 aastat tagasi kui ka Joldiamere regressiooniga üle 10 000 aasta tagasi. Seejuures pärinevad saare vanimad rannavallid Antsülusjärve ajast ja on tekkinud umbes 9000 aastat tagasi.

Ovaalse kujuga saare maastik jaguneb tinglikuks kaheks, mille põhjuseks on asjaolu, et veealune seljandik, mille tipu moodustab Ruhnu, on idanõlvast laugema läänenõlvaga. Saare liivasele idaosale on iseloomulik luitestik, mille kõrgeim punkt on 28 või 29,6 m kõrgune Håubjärre mägi. Saare põhjaosas Kuunsi rannast veidi lõuna pool asub Linbacka küngas, millelt on leitud jälgi saare vanimast püsiasustusest. Saare idaosas asub ka rannaastang, mis kujutab endast Balti klindi üht väheseid äratuntavaid, silmaga nähtavaid moodustisi.

Saare idaosa liivasel maastikul kasvab peamiselt okasmets, mis moodustab saare pindalast 60%. Saare lääneosa on madal tasandik, kus kasvab sanglepikuid, ent suurem osa sealsest maast on niidud, põllud ja karjamaad. Saarel leidub ka soiseid alasid. Haubjerre soo kujutab endast jäänukjärve, millesse suurvee ajal ka tänapäeval vett koguneb. Ruhnu külast idas asus Basskiarre nime kandnud soo, mis kuivendati 1910. aastal karjamaaks. Kuivendamise käigus kadus ka Ruhnu ainus oja, mis voolas läbi Ruhnu küla ja suubus Pärsi neeme juures Liivi lahte.

Rannajoon

Ruhnu 24,178 km pikkune rannajoon on saare idaosas laugem ja lääneosas sopilisem. Saare põhjatipus asub Kunsudden ehk Kuunsi nina. Saare idarannikule jäävad sellised piirkonnad nagu Salthammen, Norrkeld, Överkirke, Austerkeld ja Limo. Saare kagutipus asub Ringsudden (ka Rinksu neem), mis on Ruhnu sadama asukoht. Saare lõunarannikul asub Sjustaka ja saare läänerannikule jäävad Holma (ka Holma nina), Pärs (ka Pärsi nina) ja Staknäs.

Saare idarannikul asub Limo rand koos luitestikuga, põhjatipus Kuunsi rand ja läänerannikul Holma rand.

Geoloogiline ehitus

Geoloogiliselt ehituselt on Ruhnu osa Balti sünekliisist. 778,2 m allpool merepinda paiknevas aluskorras esinevad arhaikumi ja proterosoikumi moonde- ja süvakivimid. Pealiskorra moodustavad 779 m paksuselt settekivimid. Alam-Kambriumi kihistustest esinevad selles peamiselt liivakividest koosnevad Soela kihistu (9,7 m ) ja Irbe kihistu (48,5 m) ning Kesk-Kambriumi kihistustest Ruhnu kihistu (11,2 m), mida on leitud ainult Ruhnu ja Kuressaare puuraukudest. 105,8 m paksune ordoviitsiumi ladestu sisaldab kivistisi. 454,9 m paksune Siluri ladestu on Eestis kõige paksem ja sisaldab lubjakivi, merglit ja savirikast dolomiiti. Devoni ladestu moodustavad Rēzekne lade, Pärnu lade (25,2 m) ja Narva lade (97 m). Pinnakatte moodustavad liustikutekkelised, merelised, tuuletekkelised ja järvelised setted.

Kliima

Ruhnu kliima on mereline ja mõnevõrra pehmem mandri-Eesti kliimast. Samas on saar avatud meretuultele ja seal esineb arvukalt tormiseid päevi, mis on saarel korduvalt ka palju kahju teinud. Ruhnu saarelt pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord 48 m/s, mis registreeriti puhangulise kiirusena 2. novembril 1969 või 27. oktoobril 1969.

Elustik

Holma künnapuu 2012. aastal. Seest kõdunenud ja omapärase tüvega puu kasvab Ruhnu lääneosas ja võib olla kuni 300 aastat vana
Foto: Jaan Künnap

Ruhnu elustik on arvatud suures osas pärinevat lääne poolt, kuna seal on levinud mitmed liigid, mille leviku põhja-, ida- ja kirdepiir asub Eestis, näiteks ämblik Micrargus laudatus, ranna-loigukiil, võsaritsikas, juttselg-kärnkonn, samblad roheline hiidkupar ja harilik valvik, õistaimedest loim-vesipaunikas ja rand-orashein. Mõningate liikide esmakordne esinemine Eestis on registreeritud Ruhnus, näiteks liblikad Hypsopygia costalis ja kirju-mõrsjaöölane ning mardikas Psylliodes cuprea.

Mitmed liigid on saarele kas tahtmatult või tahtlikult inimese poolt sisse viidud. Näiteks 1970. aastatel viidi sinna viinamäeteod (teistel andmetel viidi esimesed viinamäeteod saarele 1870. aastal), mis jõudsalt paljunema hakkasid, ning metskitsed. Taimedest on saarele 1979. ja 1980. aastal viidud okaspuid, peamiselt kuuski, mille istikud küll metskitsed väidetavalt ära sõid.

Ruhnus kasvavatena on kokku registreeritud 600 taimeliiki, millest 400 esinemist saarel on tuvastatud 20. sajandi viimastel aastakümnetel. Enim levinud on korvõielised ja kõrrelised. Saarel leidub 23 soontaimede hulka kuuluvat kaitsealust või haruldast liiki. 1990. aastate alguse seisuga on saarel tuvastatud 115 liiki samblikke, 103 liiki lehtsamblaid ja 32 liiki maksasamblaid. Saarel kasvavatest seentest on esile tõstetud kaitsealust valget sirmikut. Puudest kasvab Ruhnus peamiselt mänd, aga rohkelt leidub veel sangleppa, sookaske ja pooppuud.

Loomastikust on saarel registreeritud üle 1000 putukaliigi, kelle seas esineb kiililisi, sihktiivalisi, mardikalisi, kiletiivalisi, kahetiivalisi ja liblikalisi, aga leitud on ka kirpe ja kimalasi. Kaitsealuseid liike saare putukate seas ei ole. Linde on saarel registreeritud enam kui 1000, kellest kaitsealused on niidurüdi, merikotkas, ristpart, rooruik, väiketüll, randtiir, väänkael, vööt-põõsalind, punajalg-tilder, väike-kärbsenäpp, punaselg-õgija, sookurg ja rukkirääk. Kaitsealustest kahepaiksetest elutseb saarel juttselg-kärnkonn. Ruhnu vetes leidub kaladest lest, siig, lõhe, räim, ahven, koger, merihärg, nolgus, meritint ja kiviluts ning imetajatest viiger- ja hallhüljes.

2006. aasta aprillis triivis jääpangal Ruhnu pruunkaru, keda hakati hüüdma Ruhnu karuks. Karu taheti kinni püüda, kuid otsingud ei kandnud vilja, kuigi tema tegevuse jälgi aeg-ajalt leiti. Samas ei olnud tegemist esimese karuga, kes on Ruhnu sattunud ja ühe varasema intsidendi mälestuseks olevat üht saare lõunaosa teed mõnda aega Karuteeks kutsutud.

Lääne-Eesti saarte biosfääri kaitseala

Ruhnu koos ülejäänud Lääne-Eesti saartega moodustab 1989. aastal asustatud Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala (programmiala), mis kuulub UNESCO võrgustikku "Inimene ja biosfäär" (Man and Biosphere). Kaitseala hõlmab terve Ruhnu saare koos seda ümbritsevate laidude ja rannikumerega.

Ajalugu

Ruhnu 18. sajandi lõpust pärineval kaardil. Kaardil on näha saare keskel paiknev asustus ja metsane ala saare keskel. Muinasajal oli saar märksa väiksem ja asustus paiknes saare põhjapoolses osas

 Pikemalt artiklis Ruhnu ajalugu

Muinasaeg

Kiviajal oli Ruhnu püsiasustuseta, ent ligikaudu aastast 5300 eKr pärinevad esimesed jäljed ajutisest asustusest. Tõenäoliselt on nende leiukohtade puhul tegemist Saaremaalt pärit hülgeküttide ajutiste peatuspaikadega Ruhnu saarel. Püsiasustuse kohta Ruhnus on leitud jälgi viikingiajast (9.–11. sajand). Viikingiaegne asulakoht paikneb saare põhjaosas Linbacka künkal. Kas hiljem Ruhnut asustanud rootslased saabusid sinna juba viikingiajal või hiljem, pole täpselt teada.

Keskaeg

Ruhnut ja sealset rootsi elanikkonda on kirjalikult esmakordselt mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi antud vabaduskirjas, mille järgi ruhnlased võisid elada vabade talupoegadena Rootsi õiguse järgi. Ruhnurootslaste kogukond, mis selleks ajaks saarele oli tekkinud, elas eraldatult Loode-Eesti eestirootslaste kogukonnast ja ka hilisematel sajanditel on ruhnlasi seetõttu ülejäänud eestirootslastest eristatud.

Kuramaa piiskopi valdustes oli saar kuni 1562. aastani. Sel aastal läks see Vene-Liivi sõja käigus Kuramaa hertsogkonna koosseisu. Kuramaa hertsogkonda kuulus saar mõned aastakümned, kuni 1621. aastal vallutas selle Rootsi.

Rootsi aeg

Rootsi väed Carl Carlsson Gyllenhielmi juhtimisel hõivasid Ruhnu saare 1621. aastal oma laevastikuga selle läheduses ankrus viibides. Tõenäoliselt valdas Gyllenhielm isiklikult mõnda aega saart, mida on järeldatud tema kingitud piiblist saare 1644. aastal valminud kirikule. Saare kuuluvus Rootsile kinnitati juriidiliselt alles mõni aeg hiljem, 1660. aastal sõlmitud Oliwa rahulepinguga.

Kui kõrvale jätta lühiaegne periood, mil saart haldas üks Rootsi riigi saadetud aadlik, jätkas ruhnlaste kogukond oma eraldatud eluviisi. Riigiesindajatest viibisid püsivamalt kohapeal maksukoguja ja vaimulik.

Venemaa keisririigi aeg

Põhjasõja tulemusena läks Ruhnu Venemaa keisririigi koosseisu. Selle halduslik valitsemine toimus jätkuvalt Kuressaarest, saar kuulus Ruhnu kihelkonnana tollasesse Kuressaare kreisi, mis omakorda oli Liivimaa kubermangu koosseisus.

1877. aastal rajati saarele uus metallist tuletorn, 1910. aastal viidi saarele telegraafiühendus ja 1912. aastal ehitati senise puukiriku kõrvale uus kivikirik.

Eesti Vabariigi aeg

Eesti Vabariigi koosseisu läks Ruhnu sisuliselt 1919. aastal, kui Eesti Ajutine Valitsus selle aasta esimesel poolel Eestile territooriumiks kuulutas ja halduslikult üle võttis. Kuna saart soovis piirivaidluste käigus oma valdusesse ka Läti, siis ühendati Ruhnu Eestiga 1923. aastal, kui kahe riigi vahelise piirilepingu sõlmimisega loobus Läti oma pretensioonidest saarele. Otsustavaks võis olla ruhnlaste endi soov liituda Eestiga, mille põhjuseks on arvatud olevat hülgepüügipiirkondade asumine Eesti vetes, aktiivse eestirootsi kogukonna olemasolu Eestis või ka Ruhnu meeste komme Loode-Eesti rootslaste küladest naisi võtmas käia.

Ruhnu kuulus Eesti Vabariigis jätkuvalt Saare maakonda. Ruhnlaste elus toimunud suuremateks muutusteks olid perekonnanimede panek seni talunimesid perekonnanimedena kasutanud ruhnlastele; maareform, millega muudeti sealset senist maakasutust ning ka muutused majandustegevuses. Hülgeküttimisele, kalapüügile ja põllupidamisele lisandus nimelt 1930. aastatel aerupaatide valmistamine ekspordiks.

Teine maailmasõda ja rootslaste lahkumine

1940. aastal okupeeris ja annekteeris Ruhnu saare Nõukogude Liit. Sõjategevuse ja Saksa vägede jõudmisel Eestisse 1941. aasta suvel toimus Ruhnus vastuhakk Nõukogude võimule, mis osutus ebaõnnestunuks ja mille mõned osalised tapeti hiljem Kuressaare massimõrva käigus. Saksa okupatsiooni ajal hakkasid ruhnlased järjest Rootsi lahkuma. Ruhnlaste evakueerumine algas 1943. aastal ja tipnes viimaste ruhnurootslaste lahkumisega 4. augustil 1944. Saarele jäi tollal kaks perekonda.

20. sajandi teine pool

Teise maailmasõja ajal ja järel saabusid saarele uued asukad peamiselt Saaremaalt ja Kihnust. Nende peamiseks tegevusalaks oli põllumajandus ja kalapüük. 1949. aastal rajati saarele kolhoos, mis alates 1951. aastast tegutses kalurikolhoosina Kommunismi Majak. 1958. aastal rajati saarele elektrijaam, 1960. aastatel sadam, aga lisaks oli Ruhnus ka Nõukogude sõjaväeosa radarijaama haldamiseks.

1950. aastal moodustati Ruhnu territooriumile Ruhnu külanõukogu, mis halduslikult kuulus kuni 1987. aastani Pärnu rajooni koosseisu. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal moodustati Ruhnu saarest Ruhnu vald, mis kuulub halduslikult Saare maakonda.

Elukorraldus

Ligipääs

 Pikemalt artiklites Ruhnu sadam ja Ruhnu lennuväli

Ruhnu saarele on võimalik pääseda laeva või paadiga Ruhnu sadama (varasema nimega Ringsu sadam) kaudu või lennukiga. Sadam ja lennuväli paiknevad teineteise vahetus läheduses saare lõunaosas ja neid ühendab saare keskel paikneva külaga Ruhnu sadama tee.

Liinilaevad, mis sõidavad liinidel Pärnu-Ruhnu-Pärnu, Kuressaare-Ruhnu-Kuressaare ja Munalaid-Ruhnu-Munalaid, on käigus suveperioodil maist oktoobrini. Talveperioodil oktoobrist aprillini lendab saarele väikelennuk liinil Pärnu-Ruhnu-Kuressaare. Toimiv ühendus on lisaks saare elanikele oluline ka turismi seisukohalt, kuna see on saarele oluline sissetulekuallikas.

Saarele on võimalik veeteed pidi pääseda ka teiste laevadega, sest sadam teenindab kõiki eeskirjale vastavaid laevu.

• 
  Aerofoto Ruhnu sadamast
• 
  Parvlaev Runö Ruhnu sadamas 2016. aastal
• 
  Aerofoto Ruhnu lennuväljast
• 
  Ruhnu lennujaamahoone 2016. aastal

Elektrivarustus

Ruhnu saarel ei olnud elektrivarustust kuni 1958. aastani, kui sinna rajati esimene elektrijaam. Saare elektrivarustus põhines pikka aega kulukatel ja keskkonnale kahjulikel diiselgeneraatoritel. Kuni 1997. aastani olid saarel kasutusel vananenud diiselgeneraatorid, mis varustasid saart elektriga alates kella seitsmest hommikul kuni keskööni (saare piirivalvekordon kasutas ööpäevaringse seire tagamiseks eraldi generaatorit). 4. septembril 1997 käivitati Ruhnu elektrijaamas uus Rootsist ostetud generaator, mis võimaldas tagada ööpäevaringse elektriga varustamise.

Saare elektriga varustamise süsteem läbis 2018. aastal umbes pool miljonit eurot maksma läinud uuenduse. Aasta lõpuks töötas saarel nutiautomaatikaga juhitav lahendus, mis koosneb päikesepaneelidest, tuulegeneraatorist, akupangast ja biodiislikütusega töötavast generaatorist. Lahenduse võimsus 160 kilovatti on saare elektrivajaduse rahuldamiseks piisav. Päikesepaneelid, akupank ja diiselgeneraator asuvad lennuvälja läheduses ja tuulik lennuväljast läänes.

Ruhnu saare kogutarbimine 2019. aastal oli 568 megavatt-tundi, millest 53% toodeti taastuvenergialahenduse abil. Diislikütust kasutati seejuures varasemaga võrreldes 44% vähem.

Side

Ruhnus tegutseb Omniva postipunkt, mis asub saare raamatukogus.

Saarel on kõigi Eesti operaatorite pakutav 4G leviala.

Ehitised ja rajatised

Kirikud ja kirikuaed

 Pikemalt artiklites Ruhnu puukirik, Ruhnu uus kirik ja Ruhnu kirikuaed

Ruhnus asub kaks kõrvuti paiknevat kirikut. Ruhnu puukirik, mille ehitust alustati 1643. aastal ja mis valmis 1644. aastal, on vanim säilinud puidust sakraalhoone Eestis. 1912. aastal rajati puukiriku kõrvale Ruhnu uus kirik. Kirikuid ümbritseb hästi säilinud hauatähistega kirikuaed, mis võib olla rajatud 14. sajandil. Kirikuaeda iseloomustavad ruhnurootslaste matusekombestikule tüüpilised katusristid.

Ruhnu kirikuid nagu ka teisi saarel asuvaid puitehitisi on aastate jooksul kahjustanud puidumardikad. Võrreldes mandriga on Ruhnul neid märksa enam, mille põhjuseks on arvatud olevat 1960. aastate lõpu suurtormiga tekkinud tuulemurd, mis soosis mardikate paljunemist.

• 
  Vaade Ruhnu kirikutele ülalt
• 
  Puukirik 2016. aastal
  Foto: Jaan Künnap
• 
  Uus kirik

Tuletorn

 Pikemalt artiklis Ruhnu tuletorn

Kunagised puidust tuletornid Ruhnus, millest esimene rajati 17. sajandil, asusid saare lääneosas Pärsi neemel. 19. sajandi keskpaigas ehitati esimene tuletorn saare kõrgeimasse punkti Håubjärre mäele. Sinna püstitati 1877. aastal ka praeguseni säilinud tuletorn, teleskooptugedega teraskonstruktsioon, mille projekt ja tarindid telliti prantsuse ettevõttest Forges et Chantiers de la Mediterranee (levinud arvamus, et torni autor oli Gustave Eiffel, ei vasta tõele).

Ruhnu tuletorn on maailmas ainuke omataoline, mis on jätkuvalt tuletornina kasutusel. Selle funktsioon on lihtsustada laevaliiklust Kura kurgus ja Liivi lahel. Torn on ehitismälestisena muinsuskaitse all.

2016. aastast on tuletorn ka külastajatele avatud.

Puurauk

Ruhnus asub 1970. aastatel rajatud 878,4 m sügavune puurauk, mis rajamise ajal oli Eesti sügavaim. Puurimiseks püstitati saarele metalltorn ning ehitati puuragregaat ja elektrijaam. Puuraugu rajamise peamine põhjus oli lootus leida maagaasi ja naftat, ent need lootused ei täitunud. Küll aga on puurauk võimaldanud detailselt kirjeldada saare geoloogilist ehitust ja selle kaudu on saadud mineraalvett. Säilinud on puuraugust selle valvealune tähistatud asukoht.

Vangimaja

 Pikemalt artiklis Ruhnu vangimaja

Ruhnu saarel asus praeguseks lammutatud väike palkhoone, mis oli kasutusel vanglana. Rootsi keeles skithuset’iks (eesti keeles "sitamaja”) nimetatud hoone ehitati 19. sajandi alguses ja oli kurjategijate kinnipaneku kohana kasutusel 1894. aastani. Seejärel kasutati seda sealaudana.

Päästejaam

Ruhnu merepäästejaam sõdadevahelisel ajaperioodil

Ruhnu päästejaam, mis asus saare edelaosas Sjustaka neemel, valmis 1876. aasta lõpus. Päästejaama moodustasid paadikuur ja slipp. Teises maailmasõjas päästejaam hävis, sellest on säilinud mõningad jäljed maastikul ja Nõukogude ajal sadamasse teisaldatud paadikuuri jäänused. 2013. aastal asus MTÜ Ruhnu Kultuuriait paadikuuri taastama. Renoveeritud paadikuur on kasutusele võetud kultuuriürituste korraldamise paigana.

Kultuur

Muuseumid

Ruhnus asub Rannarootsi muuseumi filiaalina tegutsev Ruhnu muuseum. 1990. aastal asutatud muuseumis eksponeeritakse kohalikke töö- ja tarbeesemeid, rahvarõivaid ning saart tutvustavaid fotosid ja tekste. Eksponaatide hulka kuuluvad näiteks hülgeküttide 8000 aasta vanused kvartsist tööriistad, puukiriku ehitamise ajast pärinev lohepea kujuline tuulelipp ning hülgepüss.

Korsi talu on ainus terviklikult säilinud taluhoonete kompleks Ruhnus. Talu pikkmaja on ruhnurootsi rehielamu, millele on iseloomulik vundamendi puudumine ja küürkatus. 18. sajandil tekkinud talukoha viimaste omanike järeltulijale Tomas Dreijerile tagastati see 1993. aastal, kes omakorda kinkis selle 2008. aastal Eesti riigile, et talusse rajataks muuseum. Muuseumina oli talu kasutuses olnud õigupoolest juba 1969. aastast.

1990. aastatel hakati pikkmaja restaureerima ja restaureerimistööd on järjepidevalt jätkunud ka pärast seda, kui 2012. aastal sai Korsi talust koos Ruhnu muuseumiga Rannarootsi muuseumi filiaal.

Galerii

• 
  Ruhnu hülgeküti riietus ja varustus (joonistus u. 1930)
• 
  Naised Ruhnu kiriku juures (1937)
• 
  Kirikuaed koos taamal paistvate kirikutega
• 
  Ruhnu tuletorn.
  Foto: Jaan Künnap
• 
  Korsi talu pikkmaja
• 
  Korsi talu ait
• 
  Korsi talu kaev ja toiduait
• 
  Korsi taluhooned

Ruhnu kujutamine kultuuris

Ruhnu saart ja selle inimesi on kujutatud mitmetel kunstiteostel. Mitme muuseumi kogudes leidub Eerik Haameri maale Ruhnust, näiteks Saaremaa Muuseumi kogus on Eerik Haameri 1944. aasta akvarellid "Vaade talule Ruhnus" ja "Ruhnu puukirik ja kirikuaed", Tartu Kunstimuuseumis 1957. aasta maal "Surnuaiapüha Ruhnus", Eesti Kunstimuuseumis 1944. aastal valminud teos "Ruhnu. Hämar maastik" ning Virumaa Muuseumi kogus kaks Ruhnu-teemalist teost. Saaremaa muuseumis ja Eesti Kunstimuuseumis leidub ka mitu Andrei Jegorovi maali: esimeses 1926. aasta õlimaal "Ruhnu" ning teises 1925. aastal valminud maal "Ruhnu talu" ja 1926. aasta maal "Ruhnu vana kirik".

Saaremaa muuseumi kogus leiduvad lisaks veel Ernő Kochi 1932. aasta joonistused "Ait Ruhnus", "Ruhnu puukirik", "Ruhnu naine viljavihuga" ja "Taluhooned Ruhnus". Tartu Kunstimuuseumi kogus leidub Hugo Lepiku 1937. aasta maal "Ruhnu maastik", Eesti Kunstimuuseumis Olga Terri 1962. aasta õlimaal "Ruhnu kirik", Lüüdia Vallimäe-Marki 1971. aasta maal "Ruhnu maastik" ja Kristiina Kaasiku 1983. aasta teose "Ruhnu rand", aga ka mitmeid Agathe Veeberi graafikateoseid. Eesti Rahva Muuseumi kogus leidub mitmeid akvarellmaale Ruhnu hoonetest. Pärnu Muuseumi kogus on August Pulsti 1922. aasta maal "Ruhnu õuevärav" ja mõned akvarellid rahvariietes ruhnlastest. Eesti Ajaloomuuseumi kogust leiab samuti paar graafikateost Ruhnu saare elanikest.

Harri-Johannes Rein (1926–2017), kauaaegne Ruhnu kirikuõpetaja
Foto: Jaan Künnap

Ruhnust on tehtud mitmeid dokumentaalfilme. Nende seas on näiteks Andres Sööti 1965. aasta film "Ruhnu", Heilika Pikkovi 2009. aasta film "Kiri Ruhnust", ja Marianne Kõrveri 2012. aasta film "Saare võimalikkusest", mis räägib Ruhnu kauaaegsest pastorist Harri-Johannes Reinust. 2021. aastal valmis ka Ülo Pikkovi animafilm "Taaskohtumine".

August Gailit ammutas romaani "Karge meri" loomisel inspiratsiooni muuhulgas ka Ruhnust.

Jaan Koha lõi 1964. aastal laulud "Ruhnu kalamees" ja "Ruhnulaste laul". Ruhnuga seotud muusikateoseid on komponeerinud ka Boris Kõrver.

Ruhnu vana kirikut, tuletorni ja rahvariideid on kujutatud postmarkidel (vastavalt 1994,, 1997 ja 1997).

Allikad

• Viktor Aman. Raamat Eestimaa rootslastest: Kultuurilooline ülevaade. Tõlkinud Ivar Rüütli. Tallinn: Argo, 2017.
• Fredric Joachim Ekman. Kirjeldusi Ruhnust Liivimaal: 1847. Tõlkinud Ivar Rüütli. Ruhnu, 2011.
• Keskkonnaamet. Ruhnu hoiuala kaitsekorralduskava 2016–2025. – keskkonnainfo.ee, 2015.
• Clenn Eric Kranking. Island People: Transnational Identification, Minority Politics, and Estonia’s Swedish Population. Doktoritöö. Ohio State University 2009.
• Aivar Kriiska, Lembi Lõugas. Formation of Ruhnu Island and its Early Settlement History. – Estonia Maritima 2005, vol 7, lk 119–132.
• Mart Kuldkepp. Ruhnu rannarootslaste kaubandussuhted 20. sajandil. Käsikiri, koostatud Rannarootsi Muuseumi tellimusel, 2005.
• Ruhnu vallavalitsus. Ruhnu valla üldplaneering.
• Ruhnu Vallavolikogu. Ruhnu valla arengukava 2020–2030. – Riigi Teataja IV, 04.02.2020, 64, määruse “Ruhnu valla arengukava 2020 – 2030 a kinnitamine” lisa.
• Carl Rußwurm. Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus. Tõlkinud Ivar Rüütli. Haapsalu: Eestirootsi Akadeemia, 2015.
• Tõnu Talvi. Ruhnu saare loodus ja inimesed läbi aegade. – Eesti Loodus 1991, nr 6, lk 338–341.

Lisalugemist

• Kaarel Lauk. Ruhnu lood. 1: artikleid, reisikirju, mälestusi. Ruhnu, 2024.
• Nature of Ruhnu Island. Estonia Maritima 2005, vol 7.
• Ruhnu ajaraamat = Ruhnu chronicle I–IV. Koostanud Kaarel Lauk, Priit Kapsta, Kadri Tukk. Tallinn: Huma, 2009, 2020; Ruhnu: K. Lauk, 2018, 2019.
• Ruhnu 650: Ühe vana kultuuri lugu Läänemere saarel = Runö: Historia om en gammal kultur på ön i Rigaviken. Tallinn: Huma, 1991.
• Theodor Saar. Kihnu ja Ruhnu. Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
• Arwed von Schmidt. Einige Notizen über die Insel Runo. Dorpat, 1864.
• Jakob Steffensson. Elu Ruhnul: jutustus sellest, kuidas 300 inimest elas väikesel Ruhnu rootslastesaarel Riia lahes 1920. aastatest Teise maailmasõjani. Tallinn:Olion, 1994.

Välislingid

• Ruhnu turismiportaal
• MTÜ Ruhnu Kultuurielu
• Ruhnu Päevik
• Ruhnu ajalugu Ruhnu valla kodulehel