Gustave Eiffel
| Gustave Eiffel | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
Alexandre Gustave Bonickhausen dit Eiffel 15. detsember 1832 Dijon |
| Surmaaeg |
27. detsember 1923 (91-aastaselt) Pariis |
| Amet | ehitusinsener, arhitekt, insener |
| Autogramm | |
 | |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2020) |
Alexandre Gustave Eiffel (sünninimega Bonickhausen dit Eiffel; 15. detsember 1832 Dijon, Prantsusmaa – 27. detsember 1923 Pariis) oli prantsuse ehitusinsener. Lõpetanud École Centrale Paris' kooli, tegi ta nime Prantsuse raudteevõrgustiku eri sildadega, eriti neist kuulsaima – Garabit' viaduktiga. Teda tuntakse maailmakuulsa Eiffeli torni poolest, mis ehitati Pariisi 1889. aastal Pariisi maailmanäituseks. Pärast inseneritööstusest lahkumist keskendus Eiffel meteoroloogia ja aerodünaamika uurimisele ja andis mõlemasse valdkonda olulise panuse.
Nooruspõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Eiffel huvitus ehitusest juba varajases eas, õppis École'i polütehnikumis ja hiljem Pariisi kunsti- ja tootmiskolledžis École Centrale des Arts et Manufactures, mille lõpetas 1855. aastal. Oma karjääri algul spetsialiseerus Eiffel metallkonstruktsioonidele, eriti sildadele. Ta töötas aastakümneid matemaatikaga, et leida viise ehitamaks kergemaid ja tugevamaid konstruktsioone.
Varajased projektid[muuda | muuda lähteteksti]
Üks Eiffeli esimesi projekte oli aastal 1858 Bordeaux' raudteesilla ehitamine. Oma ettevõtte asutas Eiffel aastal 1866. Ajaks, mil ta projekteeris 1867. aasta Pariisi maailmanäituseks kaarekujuliste võlvidega masinate galerii, oli tal juba väga hea maine. 1876. aastal töötas Gustave Eiffel välja järgmisel aastal valminud 525-meetrise teraskaarega Maria Pia silla üle Douro jõe Portugalis. Ligi 20 aastat hiljem projekteeris ta sarnase projektiga Garabit' viadukti üle Truyère'i jõe Prantsusmaal. Vee pinnast 124 meetri kõrgusel oleva sillana oli Garabit' viadukt maailma suurim sild veel aastaid.
Karjääri edenedes eemaldus Eiffel sildade projekteerimisest. Aastal 1879 projekteeris Eiffel Nice'is asuva astronoomilise vaatluskeskuse kupli, mis oli tähelepanuväärne liikuva kupli poolest. Samal aastal, mil Vabadussamba esmase projekti looja insener Eugène Viollet-le-Duc ootamatult suri, palgati Eiffel teda asendama. Ta lõi uue tugisüsteemi skulptuurile, mis esialgse vasest vastukaalu asemel toetaks monumenti millestki sõltumata. Eiffeli meeskond ehitas kuju valmis ning hiljem võttis selle New Yorgi reisi jaoks uuesti lahti.[1]
Mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]
Eri majanduslikel ja poliitilistel põhjustel oli seni tööstusrevolutsiooni mõju olnud väike ning see soodustas Eiffeli karjääri arengut. Ta oli valmis vastu võtma uuenduslikke meetodeid, mida keegi varem kasutanud polnud, näiteks suruõhu ja õõnsate malmist plekkide kasutamise. Teiseks oli ta väga põhjalik oma arvutustes – ta kasutas analüütilist lähenemisviisi ning rõhutas joonestamise ja ehitamise kõrgetasemelist täpsust. Peale selle on tema panus aerodünaamika teadusse sama oluline kui tema inseneritöö.
Maria Pia sild[muuda | muuda lähteteksti]
Maria Pia sild (Ponte Maria Pia, üldtuntud kui Ponte Dona Maria) on 1877. aastal ehitatud raudteesild, mis kuulub Porto ja Vila Nova de Gaia Portugali omavalitsustele ning mille projekteeris Gustave Eiffel. Sild on osa riiklikust raudteeliinist Linha Norte süsteemis, sepistatud rauast ja topelthingedest. Silla poolkuu kaare kõrgus on 353 meetrit (1158 jalga), 60 meetrit (200 jalga) üle Douro jõe. Ehitamise ajal oli see kõige pikem ühekaareosa maailmas; tänapäeval seda silda raudteetranspordis ei kasutata, vaid see asendati 1991. aastal nüüdisaegsema konstruktsiooniga sillaga.
Garabit' viadukt[muuda | muuda lähteteksti]
Garabit' viadukt (prantsuse Viaduc de Garabit) on raudteede kaare sild, mis ühendab Truyère'i jõe kahte kallast Ruynes-en-Margeride'i lähedal Cantalis Prantsusmaal, mägises keskmassiivpiirkonnas. Sild ehitati aastatel 1898–1885 ja avati 1885. aastal, Gustave Eiffelit abistas Maurice Koechlin. Sild on 565 meetri pikkune ja selle pealmise kaare kõrgus on 165 m.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Cantali provintsile tehti ettepanek ehitada raudtee viadukt üle Truyère'i jõe ühendamaks Marvejolsi ja Neussargue'i piirkonda. Gustave Eiffel ning tema 1870ndate lõpuks loodud äriühing Eiffel & Cie sai pakkumise riigi maanteeameti inseneride soovitusel, sest selle projektiga kaasnenud tehnilised probleemid sarnanesid Maria Pia silla omadega.
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
1885. aasta novembris avatud ühesuunalise teega Garabit' viadukti pikkuseks mõõdeti 565 m ja see kaalus 3,587 tonni. Sild on 124 meetri kõrgusel jõepinnast (407 jalga) ning valmimisajal oli see maailma kõrgeim sild. Projekti maksumus oli 3 100 000 franki. Kuni 11. septembrini 2009 ületas viadukti päevas vaid üks reisirong, mis sõitis mõlemas suunas. 11. septembril viadukt suleti ajutiselt vaiasüsteemist leitud mõrade tõttu. Pärast lisakontrollimist taasavati Garabit' viadukt liikluse jaoks järgmisel kuul kiiruspiiranguga 10 km/h.
Eiffeli torn[muuda | muuda lähteteksti]
Eiffeli torn (prantsuse La tour Eiffel) on Pariisi tuntuim ehitis ja populaarseim turismiatraktsioon. Torn on saanud nime kogu projekti juhtinud ettevõtja Gustave Eiffeli järgi. Torni arhitekt oli Stephen Sauvestre. Ehitamist alustati 1887 ja torn valmis 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks, et sellega tähistada Prantsuse revolutsiooni 100. aastapäeva. Pärast ehitamist peeti torni väga inetuks ja häbiväärseks. Torni omandiõigused pidid vastavalt lepingule minema 20 aasta möödumisel torni rajamisest (1909) Pariisi linnale, kes lubas selle kohe lammutada. Torni ehitamise tingimus oli, et see peab olema kergesti lammutatav. Torn viitas Eiffeli huvile aerodünaamika vastu. Eiffel kasutas mitmetes eksperimentides torni struktuurilisi omadusi ja rajas sellesse oma esimese aerodünaamilise labori, mille ta hiljem Pariisi eeslinna kolis. Laboratooriumis oli tuuletunnel, millest said kasu mitmed esimesed lendurid, kelle hulgas olid ka vennad Wrightid.[1]
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Kõrgete ja vägevate rajatiste ehitamise tahe on alati olnud inimkonna pärisosa.[viide?] 19. sajandi lõpukümnenditel hakati Pariisis sel teemal nuputama. Lähenemas oli 1878. aasta maailmanäitus ja selleks puhuks taheti Marsi väljakule püstitada 360-meetrine Päikesetorn – võimsa Volta kaarega tipus, et niimoodi tervet linna ühekorraga valgustada. Julge plaan siiski hüljati ja see langes mõneks ajaks unustusse, kuni hakkas lähenema Prantsuse revolutsiooni sajas aastapäev ja järjekordne, 1889. aasta maailmanäitus, mis taheti pühendada uusima tehnoloogia demonstreerimisele mitte ainult ekspositsioonis, vaid ka spetsiaalselt rajatud ehitistena.
1886. aastal kuulutati välja võistlus, et saada eelseisva maailmanäituse jaoks nii praktilisi (näitusehallid) kui ka lihtsalt uhkeid ja pilkupüüdvaid ehitisi. Peale selle pidi seekordne maailmanäitus demonstreerima industriaalajastu tehnoloogilisi võimalusi.
Organiseerimiskomitee teatas, et muu hulgas tuleks püstitada tuhandejalane (umbes 300 meetrit) sõrestiktorn. Ettevõtlikul inseneril Gustave Eiffelil ning ta kaastöötajatel Maurice Koechlinil ja Charles Léon Stephen Sauvestre’il oli sobiv tehnolahendus selleks ajaks juba varuks. Kokku esitati žüriile sadakond eskiisi, mille hulgast valiti just nende oma, üksikmoodulitest kokkumonteeritav sõrestikkonstruktsioon. Aga aega ehitamiseks oli jäänud üsna napilt, pisut enam kui kaks aastat.[2]
Ajalukku kirjutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Eiffel oli ehitanud mitu suurt raudteesilda ja ta oskas keerukaid tehnilisi probleeme lahendada. Eiffeli ehitusbüroo töötaja Maurice Koechlin tegi torni esialgse kavandi, mille realiseerimiseks tuli valmistada 12 000 konstruktsioonijoonist. Raali siis veel polnud. Nii tuli logaritmide abil ükshaaval ja vähemalt 0,1-millimeetrise täpsusega välja arvutada kõigi detailide ühendamiseks vajalike neediaukude asukohad. Torni hakkasid korraga monteerima 150–300 oskustöölist ja kõik detailid olid Eiffeli enda tehases valmistatud.
"Meie, kirjanikud, maalikunstnikud, skulptorid, arhitektid ja Pariisi kuni seniajani puutumatu ilu kirglikud austajad, protesteerime üldtuntud hea prantsuse maitse nimel kõigest väest selle vastu, et meie pealinna südamesse ehitataks tarbetu ja õudne Eiffeli torn, mille on tervest inimmõistusest ja õiglustundest inspiratsiooni saanud pilkehimu juba jõudnud Paabeli torniks ristida. Kas Pariisi linn soostuks tõepoolest mingi masinakonstruktsiooni või -konstruktori ülepingutatud äriideega, et ennast igaveseks häbistada ja rüvetada?"
Petitsioonile allkirja andnute hulgas olid koguni sellised kuulsad nimed nagu kunstnik Ernest Meissonier, draamakirjanik Victorien Sardou, helilooja Charles Gounod ning kirjanikud Guy de Maupassant ja Émile Zola. Väga paljud ei reageerinud enneolematule projektile ehitada Marsi väljakule 300-meetrine n-ö läbipaistev metallsõrestiktorn kuigi soosivalt. Selline tobe ehitis pidi nimelt olema kasutu ja pealegi rikkuma linna siluetti ja osutuma Pariisi teiste väärtuslike ehitiste kõrval lausa häbiplekiks. Neid "hääli rahva hulgast" ei võetud aga seekord kuulda.
Anekdootlikult kõlab, et just Maupassant, üks torni püstitamise ägedamaid vastaseid, hakkas pärastpoole ütlemata meelsasti külastama esimesel platvormil tegutsevat ilmselt heatasemelist restorani, põhjendades oma teguviisi väitega, et see olevat ainus paik linnas, kust pole torni ennast näha.[2]
Tehnikaime[muuda | muuda lähteteksti]
Torni kuju valides (laiad jalad ja ülespoole sujuvalt ahenev ristlõige) arvestati tuulekoormusega. Ehitise enda raskus, pisut üle 7000 (ja tervikuna umbes 10 000) tonni, jaotub neljale jalale. Ruudukujulise aluspinna külje pikkus on 129 meetrit. Iga jalg sai omakorda neli massiivset 26-meetrise küljepikkusega betoonist valatud ja omavahel seotud vundamenti. Nii on neid ühtekokku kuusteist. Seine’i jõe pool pandi vundamendiklotsid kessoonide abil 14 meetri ja ülejäänud kahe jala omad 9 meetri sügavusele, seega torni koormus jaguneb üsna soodsalt, napilt paar kilogrammi toetuspinna ruutsentimeetri kohta. Võimaliku ebaühtlase vajumise kompenseerimiseks kasutati kavalust: igasse vundamendiplokki ehitati võimsad hüdraulilised tungrauad.
Vundamendid valmisid viie kuuga ja järgmised 21 kuud kulusid monteerimistöödeks. Pariisi torn oli pärast Cheopsi püramiidi maailma kõrgeim ehitis, kuni Ameerika Ühendriikides püstitati Chrysler Building ja Empire State Building (1930).
Kõik torni üksikosad valmistati ja kontrolliti tehases, ehituspaigas tuli need lihtsalt kokku neetida. Saavutatud täpsus oli muljetavaldav. Kuni torni nelja jala ühinemiseni ei ilmnenud vähimatki tolerantsi ja esimene auk tuli korrigeerimiseks üle puurida alles 57,5 meetri kõrgusel. Ühtekokku olevat kasutatud täpipealt 1 050 846 (teistel andmetel siiski umbes 2,5 miljonit) neeti, mis löödi detailidesse ükshaaval ja käsitsi. Auke tuli puurida vähemalt 7 miljonit.
Torni monteerisid töömeeste nelikud. Üks nendest kuumutas neeti (et see tänu jahtumise käigus kokkutõmbumisele seoks kinnitatavad detailid eriti tihedalt), teine sobitas selle aukudesse, kolmanda ülesandeks jäi needi pead vormida ning neljas vasardas.
Monteerimiseks kasutati mööda torni ronivaid väheldasi aurukraanasid ja madalamal ka puittellinguid.
Torni jalad seostuvad elegantsete kaarte abil (mingit staatilist ülesannet neil pole, need pidavat kajastama Eiffeli kui sillakonstruktori nägemust) ning 58 meetri kõrgusel ootab külastajat esimene vaateplatvorm (pinnaga 4200 ruutmeetrit) restoranide ja kauplustega. Kõrgemal muutub konstruktsioon püloonideks ja alates teisest platvormist (116 meetrit; 1400 ruutmeetrit) koonduvad need ühiseks tüveks. Rõdudena väljaulatuv kolmas, taas ruudukujuline platvorm jääb 276 meetri kõrgusele (280 ruutmeetrit). Sealt läheb 654 astmega üsna lai spiraaltrepp kunagiste laborite juurde, kus tehti füüsika-, meteoroloogia-, bioloogia- jm uuringuid. Mõnda aega elas Gustave Eiffel koguni ise seal ning tegeles aerodünaamika ja raskusjõu katsetega. Tipu poole jääb n-ö majakas ja selle kuplile on monteeritud üsna pisike 1,4-meetrise läbimõõduga terrass: kõrgeim punkt, kuhu üldse pääseb.
Torni tippu pääses kas 1792 astmega (teistel andmetel pidavat neid olema 1652) trepi kaudu või kaheksat hüdraulilise ajamiga kaldlifti kasutades. Päevas sai nende abil ülemisele platvormile toimetada kuni 4200 inimest. Nii suurte liftide ehitamine oli nende aegade jaoks omaette probleem, sest kogemust ei olnud. Pealegi muutub kõverate juhikute kaldenurk teekonna jooksul märgatavalt.
Teise platvormini viivad liftid tehti kahekorruseliste kabiinidega. Sealt kolmandani viiv sai ajamiks 81 meetri pikkused hüdraulilised tungrauad ja kabiin mahutas kuni 110 sõitjat. Tõstuk töötas üle 90 aasta ja sai elektriajami alles 1982. aastal. Hiljem asendati lifte korduvalt uuemate ja parematega ning 1983 ehitati teise ja kolmanda platvormi vahele tervelt neli uut lifti.
1889. aasta maailmanäituse ajaks pandi esimesele platvormile otsemaid populaarsust pälvinud restoran ja teisel leidis koha ajalehe Le Figaro toimetus.
Iga seitsme aasta tagant võõbatakse torn rooste tõrjumiseks uue värviga üle, seda kulub iga kord umbes 60 tonni. 25 maalri enam kui aasta vältavaks töötsükliks vajatakse iga kord 50 kilomeetrit turvaköit, 2 hektarit püüdevõrku, 1500 harja ja enam kui 5000 lihvketast.
Eiffeli torn sai vaieldamatult Pariisi olulisimaks sümboliks, võib-olla isegi terve maailma tuntuimaks ehitiseks. Esialgu ei pakkunud see enamat kui põnevat panoraamvaadet kõrgelt, kuid 1906. aastal monteeriti torni ka telegraafisaatja antenn. Esialgu sõlmiti Eiffeliga kontsessioon, et ehitis lammutatakse 20 aasta pärast, kuid algusest peale oli publiku huvi nii suur, et torn hakkas kohe kasumit teenima. Juba 1889. aasta näituse ajal kattis piletitulu peaaegu kogu ehituskulu. Traadita telegraafi pioneer Gustave-Auguste Ferrié hakkas 1903. aastal Eiffeli tornist tegema katseid Inglismaaga peetava raadiosidega. Juba 1908 saavutati kindel ühenduskaugus 6000 kilomeetrit. 1921 korraldati torni antennist esimene ringhäälingu otseülekanne ja 1935 toimus sealse saatja kaudu ka esimene televisioonisaade.
Eiffeli tornist sai mälestusmärk rauale kui ehitusmaterjalile, sest peatselt pidi see uuema ees taganema. Saabus sarrusbetooni ajastu.[2]
Huvitavaid fakte[muuda | muuda lähteteksti]
31. märtsil 1889 heiskas Gustave Eiffel pärast kaks aastat kaks kuud ja viis päeva kestnud töid torni tippu Prantsuse riigilipu. Ta nimetas oma loomingu "300 meetri torniks", aga ootuspäraselt kinnistus praegune nimi üsna peatselt.
Kuni 2006. aasta lõpuni, niisiis 117 tegevusaastaga, oli torni jõudnud külastada täpipealt 229 623 812 inimest. Praegu käib torni imetlemas aastas umbes 6 miljonit ehk keskmiselt 16 500 inimest päevas.
Gustave Eiffel oli kujutatud Prantsuse frangi 1997. aasta väljaande 200-frangisel rahatähel, tagaküljel oli kujutatud torn.
Torni aastane elektritarve ulatub 7500 megavatt-tunnini.
Eiffeli torni ehituskulud olid 7 400 000 franki; juba 1889. aasta näituse ajal oli sissetulek külastajate arvelt 6 500 000 franki.
Suvepäikeses kaldub torni tipp detailide ebaühtlase soojuspaisumise tõttu 15 cm varju jääva külje suunda.
Las Vegasesse on püstitatud Eiffeli torni täpne koopia mõõtkavas 1 : 2. See ehib luksushotelli Hotel Paris, mis jääb torni alla.
Gustave Eiffel: "Arhitektuuriesteetika esmane põhimõte nõuab, et mingi ehitise olulisemad jooned oleksid selle funktsiooniga sobitatud."
Gustave Eiffel: "Prantsusmaa saab esimeseks riigiks, mille lipp lehvib 300 meetri kõrgusel mastil."
Koos uue, 2000. aastal paigaldatud antenniga on torni kõrgus 324 meetrit.
Reigi külas Hiiumaal püstitas kohalik meistrimees puitmaterjalist kokkunaelutatud 31,4 meetri kõrguse n-ö Eiffeli torni.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 A&E Television Networks (28. aprill 2017). "Gustave Eiffel Biography". biography.com. Vaadatud 25.02.2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Heino Pedusaar (2. märts 2009, 13:35). "Maailmatorn". Tehnikamaailm. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.03.2018. Vaadatud 01.03.2018.