Ülo Pikkov

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ülo Pikkov (2019)

Ülo Pikkov (sündinud 15. juunil 1976) on eesti filmirežissöör ja -produtsent.

Ülo Pikkov on õppinud Tallinna 49. Keskkoolis. 1998. aastal lõpetas ta Turu Kunsti ja Meedia Kooli Soomes ja 2005. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 2011. aastal alustas Ülo Pikkov Eesti Kunstiakadeemias doktoriõpinguid.[1] Doktorikraadi kaitses ta 2018. aastal tööga "Anti-animatsioon, Ida-Euroopa animatsioonfilmi eripära".[2]

Aastatel 2007–2011 oli Ülo Pikkov Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali esimees.[1] Kevadeni 2016 oli ta aka Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna dotsent.[3]

Ta on kirjutanud ja illustreerinud raamatuid ning samuti avaldanud karikatuure, koomikseid ja illustratsioone ajakirjanduses. Tema karikatuur avaldati 2006. aastal Viljandis toimunud Edmund Valtmani nimelise V karikatuurivõistluse "Sigalahe Elu" kogumikus. 2010. aastal ilmus raamat "Animasoofia: teoreetilisi kirjutisi animatsioonfilmist" (Animasophy. Theoretical Writings on the Animated Film).

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

Režissööritöö filmides[muuda | muuda lähteteksti]

Produtsenditöö filmides[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2009 – Põgenemine (animatsioon / 5’)
  • 2010 – Kiri Ruhnust (dokumentaalfilm / 29’)
  • 2010 – Normaalne (dokumentaalfilm / 57’)
  • 2012 – Suur maja (animatsioon / 10’)
  • 2013 – Õlimäe õied (dokumentaalfilm / 70’)
  • 2017 – Miks ma siis ei lähe? (dokumentaalfilm / 30’)
  • 2018 – Juured (dokumentaalfilm / 102’)
  • 2019 – Eesti nafta (dokumentaalfilm / 30’)
  • 2021 - Sõda ja puuhobune (dokumentaalfilm / 72’)

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2006 – "Uneraamat"
  • 2008 – "Tähed ja kuu"
  • 2008 – "Presidendi torukübar"
  • 2009 – "Tallinna korstnapühkija"
  • 2010 – "Animasoofia: teoreetilisi kirjutisi animatsioonfilmist" (saadaval ka ingliskeelsena: Animasophy. Theoretical Writings on the Animated Film)
  • 2012 – "Vana prints"
  • 2018 – "Anti-animatsioon, Ida-Euroopa animatsioonfilmi eripära" (saadaval ka ingliskeelsena: Anti-Animation: Textures of Eastern European Animated Film)
  • 2019 – "Kop-kop"

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa on filmitegija ja kultuurikorraldaja Heilika Pikkov.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 ÜLO PIKKOV Eesti Joonisfilm
  2. Ülo Pikkovi doktoritöö kaitsmine Eesti Kunstiakadeemia
  3. Mart Kalm. Priit Pärn ja Kunstiakadeemia. Postimees, 8. juuni 2016

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]