Tuulegeneraator

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Thorntonbanki tuulepark, mis koosneb 5 MW võimsusega turbiinidest (Põhjameri, Belgia)
Droonivideo tuulegeneraatorist Kunda lähistel 2021. aasta novembris

Tuuleturbiin (ka tuuleelektrigeneraator; slängis tuugen (tuulik + elektrigeneraator)[1]) on labamasin, mis muudab tuule ehk voolava õhu liikumise kineetilise energia turbiini võlli pöörlemisenergiaks ehk mehaaniliseks energiaks[2].

Tuuleturbiin koosneb maastikul masti otsa püstitatud mitmelabalisest rootorist.

Tuuleturbiin: 1 – vundament, 2 – elektrikilp, 3 – mast, 4 – trepp, 5 – pöördmehhanism, 6 – gondel, 7 – elektrigeneraator, 8 – anemomeeter, 9 – võlli pidurdussüsteem, 10 – reduktor, 11 – turbiini labad, 12 – labade sammu muutmise mehhanism, 13 – rootori võlli otsakate (voolundi)

Eristatakse üld- ja eriotstarbelisi tuuleturbiine. Eriotstarbelised, näiteks tuuleveskid, võivad olla kohandatud jahvatamiseks, elektrigeneraatorite ajamiteks, vee magestamiseks, tõstmiseks või pumpamiseks.[2]

Üldotstarbelisi tuuleturbiine kasutatakse tuuleelektrijaamades[2]. Rühmiti paigaldatud suuri tuuleturbiine nimetatakse tuuleparkideks.

Laialdaselt kasutatakse tuulikelektrigeneraatoreid võimsusega 1–2 MW, maailma suurimate eksemplaride võimsus on veidi üle 7 MW. Väiksemaid tuuleturbiine kasutatakse ka väiksema võimsusega elektrigeneraatorite 10 W ajamitena[2].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Juba Heron Aleksandriast konstrueeris tuuleratta, kuid seda ei hakatud kasutama. Odava orjatöö tõttu polnud töömasinate leiutamiseks ja täiustamiseks ühiskondlikku survet.

Tuulikud võeti praktikas kasutusele 7. sajandil Sistanis – see on piirkond, mis jääb Iraani, Afganistani ja Pakistani piirile. Nad levisid kiiresti. 1190. aasta paiku nägid neid Süürias ristisõdijad ja tõid nende ehitamise oskuse Euroopasse. Juba 14. sajandil kasutati tuulikuid Reini deltas maa kuivendamiseks.

Esimese tuuleturbiiniga elektrit tootva elektrigeneraatori valmistas 1887. aasta juulis šoti õpetlane James Blyth, et valgustada oma suvilat Marykirkis. Juba mõni kuu hiljem käivitas USA leiutaja Charles Brush esimese automaatse tuuleelektrijaama elektri tootmiseks Ohio osariigis Clevelandis. See oli 18 m kõrge, kaalus 3,6 tonni ja selle võimsus oli 12 kW.

Esimene 100 kW tuuleturbiin hakkas tööle 1931. aastal NSV Liidus Jaltas. See oli tänapäevase rõhtsa teljega tuuleelektrijaamade eelkäija. See oli 30 m kõrge ja ühendatud kohaliku 6,3 kV jaotussüsteemiga. Seadme kasutegur oli 32%, mis ei erine oluliselt tänapäeva tuuleelektrijaamade kasutegurist.

Esimene 1 MW tuuleturbiin hakkas tööle 1941. aasta sügisel USA-s Vermontis. Kuid see jõudis enne rikkiminekut töötada kõigest 1100 tundi. Sõja tõttu oli varuosadest ja materjalidest suur puudus, seega jäi turbiin remontimata.

Õnnetused[muuda | muuda lähteteksti]

Tuuleturbiinid asuvad tavaliselt inimasustusest kaugel ega vaja oma igapäevaseks hoolduseks spetsialisti juuresolekut. Seetõttu on nendega juhtunud õnnetuste korral inimohvrid suhteliselt haruldased. Kuna tuuleturbiinid on püstitatud kõrgetele mastidele, jäävad need tavaliste tuletõrjevahendite kustutusulatusest välja ja neid on süttimise korral keeruline kustutada. Esineb juhtumeid, kus üks või mitugi tuuliku laba on elektrigeneraatori põlengu tõttu kahjustada saanud või muul põhjusel murdunud. On juhtunud, et tuuleturbiinid pole tormituultele vastu pidanud ning on ümber kukkunud.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Roheline Värav, 25. märts 2011
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Tehnikaleksikon, lk 540