Jäänukjärv
Jäänukjärv ehk reliktjärv on järv, mis on tekkinud merelahest maapinna tõusmise tagajärjel[1]
Jäänukjärve teket soodustavad hoovused[1], mis kuhjavad lahesuudmesse setteid ja lõpuks ummistavad selle. Nooremad jäänukjärved saavad suurte tormide ajal merest täiendavat vett ja nad ei pruugi olla mageda veega, vaid võivad olla riimveelised[1].
Reeglina on jäänukjärved väga madalad. Pole ime, kui nende suurim sügavus jääb alla meetri. Kuivadel suvedel võivad nad peaaegu täielikult ära kuivada.[1]
Ajapikku kujunevad jäänukjärvedest madalsood[1], mis võivad hiljem isegi rabastuda. Näiteks Põlvamaal Meelva maastikukaitsealal asuv Meelva raba on tekkinud jäänukjärvede soostumise tulemusena[2].
Jäänukjärved on lindudele tähtsad pesitsemis- ja toitumiskohad. Nende rohusaarekestel pesitsevad meeleldi sookured, sest läbi vee ei pääse sinna rebased ega kährikkoerad. Jäänukjärvedes elutsevad apteegikaanid ja paljud putukad, sealhulgas kiilid.[1]
Jäänukjärved Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeva Eesti suurimad jäänukjärved on Mullutu-Suurlahest moodustunud Mullutu järv ja Suurlaht.
Sutlepa meri on kõigest paarisaja aasta eest moodustunud jäänukjärv.[3]
Nigula looduskaitsealal asub 18 ha suurune Nigula järv, mis on jäänuk jääajajärgsest kümnete ruutkilomeetrite suurusest suuremast järvest.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Jäänukjärv www.keskkonnaamet.ee
- ↑ "Meelva maastikukaitseala". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. märts 2008. Vaadatud 12. jaanuaril 2012.
- ↑ Loode-Eesti ja Vormsi ekskursiooni tutvustus www.loodusreisid.ee