Sigismund (Saksa-Rooma keiser)

Allikas: Vikipeedia
Keiser Sigismund kujutatuna Albrecht Düreri poolt

Sigismund (ka Siegmund; 14. või 15. veebruar 13687. detsember 1437) oli viimane Luksemburgi dünastiast pärinev Saksa kuningas 1410–1437 ja Saksa-Rooma keiser 1433–1437. Ta oli ka Ungari kuningas (Zsigmond) 1387–1437, Böömi kuningas (Zikmund) 1419–1437 (tegelikult 14191421 ja 1436–1437), Poola troonipretendent (Zygmunt Luksemburgsky) 13821383 ja Brandenburgi markkrahv (13781397 ja 14111415).

Sigismund oli Saksa-Rooma keisri Karl IV teine poeg. Tema vanem poolvend Wenzel oli 13781400 Saksa kuningas ning 1378–1419 Böömimaa kuningas (Venceslaus IV või Vaclav IV).

Ungari kuningana[muuda | muuda lähteteksti]

Ungari kuningas (1342–1382) ja Poola kuningas (1370–1382) Lajos I hoidis alati häid ja tihedaid suhteid Saksa-Rooma keisri (1346–1378) Karl IV-ga. Arvestades tema poja Sigismundiga, kui järgmise Ungari kuningaga, nimetas ta selle oma pärijaks, ja korraldas abielu oma tütre Mariaga (13721396). Sigismund elas Lajosi Ungari õukonnas, ja õppis varsti keele ja Ungari elustiili, kuid kuninganna Elizabethile, Maria ja Jadwiga emale, ei meeldinud väga noore printsi kohalolek. Pärast Lajosi surma tegi leskkuninganna oma parima, et Sigismundi ei kroonitaks Ungari kuningaks. See tekitas kaootilise perioodi, kus Jadwiga sai Poola kuningannaks ja väike Maria Ungari kuningannaks, kuid tema ema ja aadel otsustasid tema eest. Sigismund abiellus Mariaga aastal 1385, kuid varsti saadeti ta minema.

Ungari kõrgaadel kutsus Napoli kuninga Carlo III, kes oli ainus Lajos I elusolev meessoost sugulane, ja kroonis ta aastal 1385 kui Károly II. Kuid leskkuninganna ja tema nõunikud korraldasid jälle vandenõu ning Károly II mõrvati aastal 1386. Raevunud rahvas korraldas rahutusi ning leskkuninganna ja Maria kaotasid palju toetajaid ja lõpuks võeti nad kinni ning lukustati torni. Leskkuninganna kägistati aastal 1387 ja Sigismund krooniti Ungari kuningaks, omades aadli täielikku toetust.

Ungari kuningas (1387–1437) Zsigmond ja Saksa-Rooma keiser (1410–1437)

Sigismundist sai tugev kuningas, kes tegi palju parandusi Ungari õigussüsteemi ning renoveeris paleesid Budas ja Visegradis, tuues materjale Austriast ja Tšehhiast, soovides luua kõige luksuslikumaid ehitisi kogu Kesk-Euroopas. Tema seadustes võib näha varajase merkantilismi jälgi, ja samuti tegi ta kõva tööd, et hoida aadel oma kontrolli all.

Sigismund oli 1382–1396 abielus Ungari pärijanna Mariaga. Nende abielu jäi lastetuks. 1406 abiellus Sigismund Celje krahvi tütre Barbaraga (u. 1390–1451). Nende ainus laps oli tütar Elisabeth (14091442), kes abiellus Albrecht von Habsburgiga, kellest sai Sigismundi pärija nii Böömi, Ungari kui ka Saksa-Rooma riigi troonil.

1396 oli Sigismund püüdnud Ungari piiridelt tagasi tõrjuda Osmaneid, isegi alustada Bütsantsi abistamiseks ristisõda, kuid sai Nikopolise lahingus (1396) lüüa. , mille kaotasid Ungari-Prantsuse väed Sigismundi ja Philippe d’Artois juhtimisel. Aastatel 1395–1396 olid osmanite väed jõudnud Ungari aladeni ja vallutasid Põhja-Bulgaaria, Dobrudža ja Vidini. Kuna Timur lõi lahingus Ankara juures 1402. aastal Osmanite vägesi, siis mõneks ajaks oli Osmanite oht kadunud. Kuid Sigismund jätkas edukalt Osmanite vägede väljaspool kuningriiki hoidmist kogu oma ülejäänud elu. Aastal 1408 asutas Sigismund Draakoniordu, mille liikmeteks olid selle Euroopa piirkonna kõige olulisemad monarhid ja aadlikud sel ajal.

Kaotades Ungari aadli hulgas populaarsust sai Sigismundist peagi tema võimu vastaste ohver ja Anjou dünastiast Napoli, Jeruusalemma ja Sitsiilia ja Dalmaatsia kuninga Ladislaus (mõrvatud kuninga Károly II poeg) kutsuti kohale ning krooniti. Kuid kuna tseremooniat ei teostatud Ungari Püha krooniga, ja see viidi läbi Székesfehérvaris, peeti seda ebaseaduslikuks. Ladislaus püsis ainult mõned päevad Ungari territooriumil ja lahkus varsti, tekitamata Sigismundile ebamugavusi.

1413. aastaks oli Osmanite riik pärast Osmanite interreegnumit jälle ühendatud ja 1416 ja 1418 olid tegidki Osmanid jälle rüüsteretki Ungari aladele.

Next.svg Pikemalt artiklis Ungari kuningriik#Sigismundi ajastu

Roomlaste kuningana[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1410 valiti Sigismund Roomlaste kuningaks, mis tegi temast kõrgeima monarhi Saksamaa territooriumil. Aastal 1400 kaotasid Luksemburgid Saksa kuninga trooni Baieri Wittelsbachi dünastiast Pfalzi kuurvürst Ruprecht III-le. Saksa kuninga ja Saksa-Rooma keisri tiitel oli enamasti Saksamaa tugevaima dünastia käes: algul Saksi, seejärel Franki ehk Saali, siis Hohenstaufenite. 13081313, 13461400 ja 14101437 oli keisri tiitel Luksemburgi dünastial, seejärel aga kuni keisririigi lõpuni (välja arvatud kaks erandit) Habsburgide (alates 1765 Habsburgide-Lotringite) käes. 1410, kui kuningas Ruprecht suri, valiti Sigismund ja Määrimaa markkrahv ja Brandenburgi kuurvürst Jobst Brandenburgist rivaalkuningateks, kusjuures kümme aastat varem Saksa kuninga kohalt tõugatud Wenzel taotles samuti trooni tagasi. Jobsti toetas 4 kuurvürsti ja Sigismundi 3 kuurvürsti. Nii oli oodata kodusõda, kuid juba järgmise aasta jaanuaris Jobst suri ja Wenzel loobus oma venna kasuks trooninõudlusest.

Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa kuningriik, Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend

Sigismund andis Brandenburgi markkrahvkonna Hohenzollernitele, tehes neist ühe Saksamaa mõjukaima suguvõsa. 1411. aastal nimetas Saksa kuningas Sigismund Nürnbergi linnusekrahvi Hohenzollerni Friedrich VI, kes oli 1410. aasta kuningavalimise ajal avaldanud Sigismundile toetust, Brandenburgi margi ülempealikuks ja haldajaks (Oberster Hauptmann und Verwalter der Marken). 1415. aastal nimetati Friedrich Konstanzi kirikukogul kuurvürstiks ja 1417. aastal markkrahviks.

Enda muud valdused pärandas Sigismund oma väimehele Albrechtile, pannes nii aluse Habsburgide hegemooniale Saksa-Rooma riigis.

Böömi kuningana[muuda | muuda lähteteksti]

Tšehhi kuningriigi alad 14. sajandil

1419. aastal ühendati Ungari, Tšehhi ja Saksa-Rooma riik taas personaaluniooniga. Aastal 1419 päris Sigismund pärast oma venna Wenzeli surma Böömi krooni, saades ametliku kontrolli kolme keskaegse riigi üle (tegelikult 14191421 ja 1436–1437). Sigismund võitles Tšehhi kuningriigi kontrolli üle Hussiitide sõdades (1419–1437) kuni rahulepinguni hussiitidega ja kroonimiseni aastal 1436. Sigismund pidi tegelema Hussiitide liikumisega, religioosse reformistliku grupiga, mis tekkis Tšehhias, ja ta kutsus kokku Konstanzi kirikukogu, kus teoloogist grupi asutaja Jan Husi üle kohut peeti.

Sigismund on tšehhide antikangelane seetõttu, et ta lasi tuleriidal põletada Jan Husi. Ta oli teoloogiaprofessorile andnud küll turbekirja, mille kohaselt Hus võis takistamatult tema juurde tulla, kuid väites, et lahkumisest pole selles kirjas midagi, andis ta Husi inkvisitsiooni kätte ja Hus põletati ketserina. Seetõttu keeldusid tšehhid teda Böömi kuningana tunnistamast ja algasid hussiitide sõjad, mis lõppesid alles 1436 Sigismundi järeleandmistega lahkusulistele tšehhidele. Sigismund suri aga juba 1437. aastal, olles seega saanud Böömi troonil istuda vaid aasta.

Next.svg Pikemalt artiklis Tšehhi kuningriik#Luksemburgide valitsusaeg

Saksa-Rooma keisrina[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1433 krooniti Sigismund Rooma paavsti Eugenius IV-a poolt Saksa-Rooma keisriks ja valitses kuni oma surmani aastal 1437, jättes pärijana maha oma ainsa tütre Elizabethi ja kelle abielu korraldati Austria hertsogi Albrechtiga, kes hiljem oli Saksa kuningas 1438–1439, Ungari ja Böömimaa kuningas 1437–1439 ning Albrecht V nime all Austria hertsog 1404. aastast.

Eelnev:
Karl IV ja Wenzel
Brandenburgi markkrahv
13781388/1397
Järgnev:
Jobst Brandenburgist
Eelnev:
Ludwik I
Poola kuningapretendent
13821383
Järgnev:
Jadwiga
Eelnev:
Maria
Ungari kuningas
1387–1437
Järgnev:
Albrecht II
Eelnev:
Ruprecht Pfalzist
Saksa-Rooma keiser
14331437
Eelnev:
Vaclav IV
Böömimaa kuningas
1419–1437
Eelnev:
Ruprecht Pfalzist
Saksa kuningas
1410–1437
Järgnev:
Albrecht II
Eelnev:
Jobst Brandenburgist
Brandenburgi markkrahv
14111415
Järgnev:
Friedrich I