Inglismaa kuningriik

Allikas: Vikipeedia
Inglismaa kuningriik
Kingdom of England
9271649 ja 16601707
Flag of England.svg Royal Coat of Arms of England (1399-1603).svg
Inglismaa kuningriigi lipp Inglismaa kuningriigi vapp
Kingdom of England.png
Inglismaa kuningriik
Riigipea Inglismaa kuningas
Pealinn Winchester (kuni 1066)
Westminster (alates 1066)
Religioon kuni 1533. aastani katoliiklus, hiljem anglikaani
Deviis Dieu et mon droit (prantsuse)

Inglismaa kuningriik oli riik Euroopas, Suurbritannia saare lõunaosas, aastail 9271649 ja 16601707. Kuningriik hõlmas Inglismaa ja 13. sajandist ka Walesi, samuti mitmeid ümbritsevad saari.


Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglismaa#Ajalugu, Inglismaa ajalugu

Inglismaa kuningriigi alguseks peetakse 927. aastat, mil Inglismaa kuningas Athelstan viis lõpule väikeste anglosaksi kuningriikide ühendamise.

Taani vallutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa kuningas Ethelred II valitsusajal (978–1013 ja 1014–1016), 991. aastal alustasid taanlased taas konflikti inglastega, püüdes kogu Inglismaad (lisaks Danelaw' alale, mis juba nende käes oli), enda kontrolli alla saada. Eriti tõsiseks läksid asjad siis, kui Taanis sai võimule Svend Harkhabe, kes hakkas isiklikult Inglismaa trooni taotlema. Lisaks temale rüüstasid Inglismaad ka Norra kuningas Olav Tryggvason ja väejuht Thorkell Pikk. Püüdes taanlaste ohust lahti saada, korraldas Ethelred 1002. aastal Inglismaal elavate taanlaste massimõrva (milles hukkus ka Svend Harkhabeme õde), ent sellestki polnud kasu. Taanlaste retked jätkusid ning 1013. aastal Svend Harkhabeme ja tema poja Knudi invasiooni järel Inglismaale varises inglaste kaitse täielikult kokku. Ethelred pages eksiili, Normandiasse ning Taani ja Norra kuningas Svend Harkhabe kuulutati Inglismaa kuningaks (1013–1014). Kuid viimane suri juba järgmise aasta alguses ning tema nooruke poeg Knud ei suutnud Inglismaad oma kontrolli all hoida. Nii sai Ethelred trooni tagasi, kuid juba 1015. aastal tungis Knud uuesti Inglismaale ning järgmisel aastal, kui Ethelred suri, oli suur osa Inglismaast juba tema kontrolli all. Inglastepoolset võitlust, Lõuna-Inglismaal jätkas veel Ethelredi poeg Edmund II. Edmund II sai sõjas taanlastelt mitu korda lüüa, ta suutis end siiski kindlustada Wessexis ning Londoni piiramisrõngast vabastada. Ent 18. oktoobril kaotas Edmund otsustavalt Ashingtoni lahingus. Seejärel sõlmisid Knud ja Edmund rahu, millega Edmundile jäi Wessex, Taani ja Norra kuningas Knud Suurele aga kõik alad Thamesi jõest põhja pool. Samuti lepiti kokku, et ühe valitseja surma korral pärib teine kõik tema valdused. Edmund II suri juba poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1016. Knud Suur, kes oli ka Taani (1018–1035) ja Norra kuningas (1028–1035) abiellus Ethelred II lese ja Normandia hertsogi õe Emmaga ning oli aastatel 1016–1035 Inglismaa kuningas. Emma ja kuningas Knud Suure abielust sündinud Knud III, Inglismaa kunngas (1040–1042) nimetas oma poolvenna (kuningas Ethelred II-e ja Emma poja) Edward Usutunnistaja enda troonipärijaks ning nõnda sai Edward 1042. aastal Inglismaa kuningaks.

Pärast Inglismaa lastetu kuninga (1042–1066) Edward Usutunnistaja surma oli Inglise troonile kolm nõudlejat: Normandia hertsog William, Wessexi hertsog Harold Godwinson ja Norra kuningas Harald III Hardrada. 1066. aasta jaanuaris kroonis peapiiskop Aldred, Earl Godwine poja Harold Godwinsoni Harold II nime all Inglismaa kuningaks. Harald III ja William tungisid oma sõjaväega Inglismaale. Harald III jõudis enne ja pidas Haroldi vägedega 25. septembril 1066 Stamford Bridge'i lahingu, milles ta lüüa sai ja ise hukkus.

Normannide vallutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bayeux vaip kujutab Hastingsi lahingut ja sündmusi, mis selleni viisid.

Normandia hertsog Williami nõue kuningatroonile tugines sellele, et tema vanatädi Emma oli viimase lastetu kuninga Edward Usutunnistaja ema ja kuningas (1014–1016) Ethelred II teine abikaasa. William maabus Inglismaale ja 1066. aastal võitis Haroldit Hastingsi lahingus, milles Harold II hukkus. Haroldi sõjavägi oli eelnevalt kandnud suuri kaotusi Stamford Bridge'i lahingus, Norra kuninga Harald III Hardrada vägedega. Tõusnud Inglismaa troonile (1066–1087), oli Normandia hertsog osa Inglise kuninga tiitlist, kuigi 1204. aastal vallutas Philippe II Normandia. 1071. aasta alguseks oli William kindlustanud enda võimu suuremal osal Inglismaast, ehkki mässud ja vastupanu jätkusid ligikaudu 1088. aastani. Aastatel 10931109 tegutses Canterbury peapiiskopina Canterbury Anselm, kes on tuntud eelkõige oma ontoloogilise argumendi poolest Jumala olemasolu tõestuseks.

Next.svg Pikemalt artiklis Normanni vallutus Inglismaal, Hastingsi lahing

Plantagenet' dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1154–1485 valitses Inglismaad viisteist Plantagenet'de monarhi. Dünastia vanem haru valitses Henry II-st kuni Richard II kukutamiseni 1399. aastal.

Next.svg Pikemalt artiklis Henry II (1154–1189), Richard I Lõvisüda (1189–1199), John Maata (1199–1216), Henry III (1216–1272), Edward I (1272–1307), Edward II (1307–1327), Edward III (1327–1377), Richard II (1377–1399)
Lancasteri dünastia: Henry IV (1399–1413), Henry V (1413–1422), Henry VI (1422–1461 ja 1470–1471), Edward IV (1461–1483), Edward V (1483), Richard III (1483–1485)

1166. aastal pöördus Iirimaal võimuvõitluses kaotanud Dermot MacMurrough abi saamiseks Henry II poole, millega algas järk-järguline Inglise invasioon Iirimaale. Inglismaa kuninga, Anjou krahvi ja Normandia hertsogi Henry II valitsusajal (1154–1189) muutus Inglismaa kuningriik Euroopa üheks võimsamaks riigiks, jäädes alla vaid Friedrich Barbarossa Saksa-Rooma riigile. Henry käes oli peaaegu pool Prantsusmaad, Normandia ja Akvitaania, mis alates Plantagenetite dünastiasse kuuluva Henry II võimulesaamisest oli noile kuulunud.

Ristisõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa kuningas (1189–1199) Richard I Lõvisüda
Next.svg Pikemalt artiklis Ristisõjad, Kolmas ristisõda

Kolmandas ristisõjas (11891192), katses tagasi vallutada Püha Maad Egiptuse ja Süüria sultani Saladini käest osalesid Inglismaa kuningas (1189–1199) Richard Lõvisüda ja Prantsusmaa kuningas Philippe II, Saksa-Rooma riigi keiser Friedrich I Barbarossa. Austria hertsog Leopold V Vooruslik ja Philippe lahkusid Pühalt maalt, Richard jäi Pühale maale ning sõlmis rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine.

Kuningas (1199–1216) John Maata kinnitatud konstitutsiooniõigus Magna Cartal oli pikaajaline mõju riigiõiguse arengule, samast perioodist pärineb ka Inglismaa parlamendi institutsioon. Prantsusmaa kuninga Philippe II valitsusajal (11801223) õnnestus tal John Maata valitsusajal pärast Bouvinesi lahingu võitmist 1214. aastal, kus prantslased võitsid inglasi ja Saksa-Rooma keisrit Otto IV, piirata Inglise kuningate valdusi Euroopa mandril.

Šotimaa vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1296. aastal anastas Inglismaa kuningas Edward I Suurbritannia saare põhjaosas asuva Šotimaa, kuid juba 1297. aastal lõid šotlased William Wallace'i juhtimisel Stirling Bridge'i lahingus inglise vägesid. 1305. aastal alustasid šotlased Robert Bruce juhtimisel mässu Inglise võimu vastu Šotimaal ja 1307. aastal Loudun Hillis ja 1314. aastal lõid šotlased Bannockburni lahingus Robert Bruce juhtimisel inglasi, keda juhtis Inglismaa kuningas (1307–1327) Edward II. 1316. aastal sai Iirimaa kuningaks Robert Bruce'i vend Edward Bruce. 13. sajandil ühendati Inglismaa kuningriigiga Wales.

Inglismaa kuningas (1327–1377) Edward III.

Saja-aastane sõda (1337–1453)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Aastatel 13371453 Prantsusmaa kuningriigi ja Inglismaa vahel toimunud pikaajalise sõja põhjuseks oli Inglismaa nõudmine Prantsusmaa trooni järele, mis oli tekkinud kuninglike abielude tagajärjel. Saja-aastase sõja algataja oli kuningas Edward III, kelle arvates oli pärast Kapetingide pealiini (1328. aastal Prantsusmaa kuningas Charles IV) väljasuremist Prantsusmaal temal suurim õigus troonile, kuna tema ema Isabella oli Charlesi õde, mitte aga Valois' dünastial, mis tegelikult valitsema asus. Prantslased olid lähtunud Saali õigusest ja pannud troonile lähima meessoost sugulase, Edward taotles trooni aga Philippe IV tütrepojana. Tegelikult ei oleks tal olnud õigust Prantsusmaa troonile ka naisliini kaudu, kuna sel juhul oleks edestanud teda pärimisjärgluses Navarra kuninganna Jeanne II, Louis X ainus tütar.

Sõja esimene pool oli inglastele edukas ja seda eelkõige tänu inglise amburitele, kes prantsuse rüütlid juba kaugelt kahjutuks tegid. Kuid inglased ei suutnud sõda enda kasuks ära lõpetada, hoopis prantslased hakkasid edu saavutama. Jeanne d'Arc juhtis mitmes edukas lahingus Prantsusmaa väeüksusi. 1429 krooniti Charles VII Reimsis Prantsusmaa kuningaks.

1436–1441 vallutasid prantslased tagasi Île-de-France'i. 1451 vallutasid nad tagasi Bordeaux, Cherbourgi ja Bayonne'i. Prantslased lõpetasid sõja 1453 Castilloni lahinguga, milles inglased kaotasid 4000 meest. Vaid Calais linn ja selle lähiümbrus jäi 1559. aastani inglaste valdusse.

Inglismaa kuningas (1483–1485) Richard III

Rooside sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rooside sõda (1455–1487), Lancasteri dünastia, Yorki dünastia

Rooside sõja järel valitses kuningriiki pool sajandit noorem haru, Lancasterid (1399–1413 Henry IV, 1413–1422 Henry V, 1422–1461 ja 1470–1471 Henry VI), kuni see põrkus Rooside sõjas Yorki haruga. Kolme Lancasteri kuninga järel läks kroon kolme Yorki kuninga kätte (1461–1470 ja 1471–1483 Edward IV, 1483 Edward V, 1483–1485 Richard III), kellest viimane, Richard III, langes Bosworthi lahingus 1485.

Plantagenet'de ajal kujunes Inglismaal eripärane inglise kultuur ja kunst. Seda edendasid mõned kuningad, kes olid "Inglise luule isa" Geoffrey Chauceri patroonid. Tollane populaarseim arhitektuuristiil oli gooti arhitektuur. Igapäevaelu ja kultuuri mõjutas Must Surm.

Inglismaa kuningas (1509–1547) Henry VIII 1537. aasta paiku
Habsburgide impeerium enne 1526. aastat. Lilla (Kastiilia), punase (Aragón) ja tumekollasega (Burgundia) on tähistatud Karl V võimuala, kollasega (Austria) Ferdinand I valdused.
Inglismaa kuningriigi ja Suurbritannia saare alad, Euroopa kaardil 1596. aastal. Gerardus Mercatori atlasest Atlas sive Cosmographicae Meditationes de Fabrica Mundi et Fabricati Fugura

Tudorite Inglismaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tudorid (1485–1603), Henry VII (1485–1509), Henry VIII (1509–1547), Edward VI (1547–1553), Mary I (1553–1558) Elizabeth I (1558–1603)

Henry VII[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa kuningriigi kuningas Henry VII oli Tudori dünastia asutaja, kes sai kuningaks pärast Prantsusmaa kuningalt toetusena saadud rahaga varustud invasiooniväega 1485. aastal Inglismaale tungimist ja Richard III löömist Bosworhti lahingus. Ta suutis oma võimu stabiliseerida ja tagada Tudorite dünastia võimu järgmiseks 118 aastaks, abielludes Edward IV tütre Yorki Elizabethiga.

Henry VIII[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa ja Iirimaa kuningas Henry VIII oli rahvusvahelistes suhetes tihti kaalukeeleks Prantsusmaa kuninga François I ja Habsburgide dünastiast Saksa-Rooma riigi valitseja Karl V vahel, kes kumbki Mandri-Euroopas püüdsid oma mõjuvõimu kehtestada. Algul toetas Henry Karli, siis läks François poole üle (Prantsuse kuningas aitas tal üle saada ka reformatsiooniga tekkinud probleemidest), lõpuks aga sidus ta end taas Karliga, püüdes võita juurde valdusi Prantsusmaal.

Reformatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Reformatsioon, Protestantism, Anglikaani kirik, Westminster Abbey

Inglismaa kuningas Henry VIII (1509–1547) ei pooldanud Martin Lutheri õpetust, kuid pooldas reformatsiooni isiklikel põhjustel, kuna paavst keeldus lahutamast tema abielu. Inglismaal moodustas Henry VIII anglikaani kiriku – Inglise riigikiriku, mille pea oli kuningas. Kuninga ettepanekul keeldus Inglismaa parlament paavsti kuuriale makse tasumast, kirikupeaks kinnitati kuningas. Suleti kõik kloostrid, maad ja varad konfiskeeriti ja kirikuteenistus muudeti sisuliselt protestantlikuks ja ingliskeelseks.

Elizabeth I[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa kuninganna (1558–1603) Elizabeth I
Iirimaa, Inglismaa kuningriik, Šotimaa kuningriik, Euroopa kaardil 1596. aastal. Gerardus Mercatori atlasest Atlas sive Cosmographicae Meditationes de Fabrica Mundi et Fabricati Fugura

Elizabeth I ajal muutus Inglismaa võimsaks mere- ning koloniaalriigiks ja kujunes lõplikult välja anglikaani kirik. Valitsemises oli Elizabeth mõõdukam, välispoliitikas ettevaatlik ning toetas vaid pooleldi rida ebaefektiivseid, halvasti varustatud sõjaretki Hollandisse, Prantsusmaale ja Iirimaale, sidus Hispaania Võitmatu Armaada purustamine 1588. aastal tema nime igaveseks võiduga, mida sageli peetakse üheks suuremaks Inglismaa ajaloos. 20 valitsusaasta jooksul ülistati teda kui kuldajastu valitsejat ning see kujutelm püsib inglaste seas tänini. Elizabethi valitsusaega nimetatakse Elizabethi ajastuks. Eelkõige tuntakse seda Inglise draama poolest, mille kuulsaimad esindajad on William Shakespeare ja Christopher Marlowe, ning Inglise meresõitjate poolest, keda esindab näiteks Francis Drake.

Inglise-Hispaania sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise-Hispaania sõda

Osana 16. sajandi ja 17. sajandil Euroopas toimunud vastasseisust protestantide ja katoliiklaste vahel pidasid katoliiklik Hispaania ja protestantlik Inglismaa kuningriik sõdu: Inglise-Hispaania sõda (1585–1604), mille käigus hävines Inglismaa protestandist kuninganna Elizabeth I ja Hispaania rooma-katoliku kiriku pooldaja kuninga Felipe II vahelises vastasseisus Hispaania Võitmatu Armaada 1588. aastal. Eelnevalt olid inglise piraadid (Francis Drake jt) olid juba aastaid Hispaania ja Hispaania koloniaalimpeeriumi vahel kurseerinud laevu rüüstanud, lisaks toetas Inglise kuninganna Elizabeth aktiivselt Madalmaade ülestõusu Hispaania ülemvõimu vastu.

Järgnesid veel ka Inglise-Hispaania sõda (1625–1630), osana Kolmekümneaastaseste sõjast ja Inglise-Hispaania sõda (1654–1660).

Inglise–Šoti personaalunioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

1603 suri lastetu Elizabeth I ning Inglismaa troonile tõusis James I nime all Šotimaa kuningas James VI, mis tähendas, et Inglismaa ja Šotimaa moodustasid 1603. aastal personaaluniooni, mida kuningas hakkas nimetama Suurbritanniaks. Nii võiks James I teataval määral pidada esimeseks Suurbritannia kuningaks, kuid ametlikult jäid Inglismaa ja Šotimaa siiski eraldi riikideks ning nende juriidiline ühendamine toimus alles 1707. aastal.

Stuartite Inglismaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Stuartid, James I, Inglismaa ja Iirimaa kuningana ja James VI, Šotimaa kuningana (1603–1625), Charles I (1625–1649)

James I[muuda | redigeeri lähteteksti]

James I valitsusaja (1603–1625) esimene periood kuni kantlser Robert Cecili surmani aastal 1611 oli küllaltki edukas, sest viimane oli osav ning edukas riigimees, kes suutis ka teiste favoriitide mõju kuningale minimeerida. Tema ajal allutati Iirimaa kindlamalt keskvõimule, sundides sealseid mässulisi krahve põgenema ning rajades sinna protestantide asundusi, samuti algas Inglismaa asunduste rajamine Uues Maailmas, silmapaistvamaks asunduseks kujunes Jamestown.

Pärast Cecili surma muutus Jamesi poliitika üha heitlikumaks, favoriitide mõju üha kasvas ning reaalne riigivalitsemine jäi unarusse või hakati seda kuritarvitama. Kuninga vastuolud parlamendiga üha suurenesid, kuid et James end reaalselt saadikute üle enamasti kehtestada ei suutnud, siis ei muutunud need niivõrd ohtlikuks kui 30 aastat hiljem, mil Charles I ja parlamendi vastuoludest sugenes Inglise kodusõda, aastatel 16421651.

Inglise kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise kodusõda (1642–1651)

1641. aastal algas Inglise kodusõda, mis viis Charles I kukutamise ja kuningriigi kaotamiseni 1649. aastal. Inglise kodusõda võib jagada kolmeks eraldi sõjaks või vähemalt etapiks: esimene (16421646) ja teine (1647/16481649) toimusid kuningas Charles I ja parlamendi vahel ning kolmas (16491651/1652) Charles II toetajate ja parlamendi vahel. Paralleelselt toimusid sisesõjad ning rahutused ka Iirimaal (1641–1652, nn Kaheteistaastane sõda) ja Šotimaal (Esimene piiskoppide sõda 1639, Teine piiskoppide sõda 1640, šotlaste osalemine kodusõjas parlamendi poolel 16421646 ning rojalistide poolel 1647/1648 ja 1650–1652).

Hollandi–Inglise sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hollandi–Inglise sõda (1652–1654), Hollandi–Inglise sõda (1664–1667), Hollandi–Inglise sõda (1672–1674)

Laiaulatusliku ja piiranguteta kaubanduse läbiviimiseseks propageeris Holland piiranguteta meresõiduõigust Mare Liberum (Hugo Grotius, 1609), Inglise kuningriik aga olles saavutanud ülemvõimu Atlandi ookeanil deklareeris, et kõik veed, mis asuvad Inglismaa ja vastasasuva ranniku vahel on Inglise laevastikule "Inglise lipule kuulsuse toomiseks kõigi teiste laevade üle" [1] (John Selden, Mare Clausum Seu Dominum Maris 1635). Lisaks riiklikule vastuseisule toetasid sõjategevust ka konkureerivad Hollandi Lääne-India Kompanii ja Inglise Lääne-India Kompaniid. Põhimõtteline vastasseis viis korduvate sõdadeni protestantlike Hollandi ja Inglise kuningriigi vahel.

Inglise Vabariik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise Vabariik (1649–1660).

Pärast Inglise kodusõda ja Inglismaa kuninga Charles I hukkamist kuulutas Päraparlament 19. mail 1649 välja vabariigi, mille täidesaatev võim oli juba varem antud Inglismaa riiginõukogule. Aastatel 1653–1659 valitses isiklikult ja otseselt lordprotektor Oliver Cromwell ja pärast tema surma ta poeg Richard Cromwell.

Inglise restauratsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise restauratsioon, monarhia taastamine Inglismaal.
Next.svg Pikemalt artiklis Stuartid, Charles II (1660–1685), James II ja VII (1685–1688 ), Mary II (1688–1694 ), Anne (1702–1714)

Kuulus revolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuulus revolutsioon

1688. aastal toimunud revolutsioon oli parlamentlik riigipööre, mille tulemusena tõugati troonilt viimane Stuartite soost kuningas, katoliiklane James II (Šoti kuningana James VII) ning Inglise kuningakroon läks Hollandi päritoluga protestantliku valitsejapaari, William III (Oranje Willem) ja James II tütre Mary II kätte.

Inglismaa ja Šotimaa Ühendkuningriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1707. aasta Act of Union-iga ühendati Šotimaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik, mis alates 1603. aastast olid olnud personaalunioonis (Inglismaa ja Šotimaa monarhid: James I, Charles I, Charles II, James II, Mary II, William III, Anne), Suurbritannia kuningriigiks (1707–1801).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. C.R. Boxer, Public Opinion and the Second Anglo-Dutch War, 1664-1667, History Today Volume 16 Issue 9 September 1966

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]