Armeenlaste genotsiid

Allikas: Vikipeedia
Osmanite armees teeninud Venezuela ohvitser Rafael de Nogales Méndez, kes kirjutas üksikasjaliku ülevaate tapmistest raamatus "Cuatro años bajo la media luna"

Armeenlaste genotsiidiks või Armeenia genotsiidiks (armeenia: Հայոց Ցեղասպանություն) nimetatakse Osmanite riigi armeenlastest elanike süstemaatilist hävitamist ja deporteerimist Esimese maailmasõja päevil (aastatel 19151917). Samal ajal langesid rünnaku alla teisedki etnilised grupid, sealhulgas assüürlased ja kreeklased. Genotsiidis hukkunute arvu on hinnatud 0,6 kuni 1,5 miljonile.[viide?]

Eestist pärit baltisakslasest misjonär Hedwig Büll päästis genotsiidi ajal tuhandeid armeenia orbe.

Mälestustahvel Haapsalus Kooli tänav 5.

Genotsiidi kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

„"Kinnivõetud armeenlased seoti kinni ja saeti elusalt pooleks...Naine lämmatati, toppides talle suhu oma lapse loote...Teistel emadel lõigati kõht lõhki ja sinna veritsevasse haava topiti neljaks lõigatud oma lapse tükid, keda ta hiljuti veel kätel kandis...Timukad haaravad lapsukese mõlema käega ja ühe löögiga murtakse põlve peal tema selgroog...Armeenlasi vigastati aeglaselt, järkjärguliselt, rebides neilt küüned, murdes sõrmed, tätoveerides ohvri keha kuuma rauaga..."“

- Lembo Tanning "Armeenia probleem" 2005, lk 215

Vaated Armeenia genotsiidile[muuda | muuda lähteteksti]

Türgi seisukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Türgi ametliku ajalookäsitluse kohaselt toimus Esimese maailmasõja ajal ja järel endise Osmani impeeriumi aladel rahvusgruppide vaheline vaenutegevus, kus hukkus 300 000 – 500 000 armeenlast ning vähemalt sama palju türklasi, kelle tapmisele olevat aidanud kaasa armeenlased ja venelased.[1]

Türgi ja Aserbaidžaan eitavad tänini keskvõimu korraldatud genotsiidi asetleidmist.[viide?] Türgi kohtuvõimud on mõistnud armeenlaste genotsiidist kõnelnutele karistusi põhiseaduse artikli 301 järgi, mis keelab "türkluse solvamise". Esimene ebapatriootlikus käitumises süüdimõistetu oli armeenia päritolu ajakirjanik Hrant Dink, kes hiljem mõrvati.[2] Sama paragrahvi alusel lubati 2006. karistada ka Nobeli kirjandusauhinna laureaati Orhan Pamuki, kes väljendas soovimatuid vaateid Šveitsi ajakirjale antud intervjuus.[3]

Vaated rahvusvahelises poliitikas[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed riigid on tunnistanud 1915. aasta sündmused genotsiidiks või seda kaalunud.[4] Esimesena tunnistas Armeenia genotsiidi Uruguay 1965. aastal. Hiljem on seda teinud muuhulgas Küpros (1982), Argentina (1985), Armeenia (1988), Venemaa (1995), Kanada (1996), Kreeka (1996), Prantsusmaa (1998), Belgia (1998), Itaalia (2000), Vatikan (2000), Liibüa (2000), Šveits (2003), Holland (2004), Slovakkia (2004), Poola (2005), Leedu (2005), Saksamaa (2005), Venezuela (2005), Tšiili (2007), Rootsi (2010), Boliivia (2014), Austria (2015), Brasiilia (2015), Bulgaaria (2015), Luksemburg (2015), Paraguay (2015), Süüria (2015), Tšehhi (2015) ning 44 USA osariiki 50-st. Genotsiidi on hukka mõistnud ka Ülemaailmne Kirikute Nõukogu (1995), Euroopa Parlament (1998), Euroopa Nõukogu (1987) ja ÜRO Inimõiguste Komisjon (1979). Belgias, Šveitsis ja Prantsusmaal on armeenlaste genotsiidi eitamine kuulutatud kuriteoks.[3]

Rootsi parlament kiitis 11. märtsil 2010 vaatamata valitsuse vastuseisule ühe enamhäälega heaks resolutsiooni, milles tunnistas armeenlaste ja teiste etniliste rühmade vastu toime pandud genotsiidi 1915. aastal Osmani impeeriumi lagunemise ajal.[5] Parlamendi otsuse järel kutsus Türgi koju oma suursaadiku Rootsis ja tühistas peaministri Recep Tayyip Erdogani Rootsi-visiidi.[6] Märtsis 2010 nimetas toimunut oma otsuses genotsiidiks ka USA esindajatekoja väliskomisjon.[5] Kongressi mittesiduv resolutsioon kutsus president Barack Obamat üles tagama, et USA välispoliitika peegeldaks arusaamist genotsiidist ja nimetaks massitapmist nii ka oma aastaraamatus. Pikka aega mõistis USA armeenlaste tapmise hukka, kuid Türgiga sidemete säilitamiseks hoidus nimetamast seda genotsiidiks.[7] BBC-le antud intervjuus Rootsi ja USA parlamentide otsuseid kommenteerides ähvardas Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan saata riigist välja sealsest 170 000 armeenlasest need 100 000, kes pole Türgi kodanikud.[8]

Prantsuse parlamendi saadikutekoda kiitis vastava seaduseelnõu heaks detsembris 2011, senat 23. jaanuaril 2012.[9]. Valerie Boyeri esitatud eelnõu kohaselt saab Armeenia genotsiidi eitajat karistada üheaastase vangistuse ja 45 000 euro suuruse rahatrahviga.[1] "Me mõistame selle otsuse jõuliselt hukka, see on näide vastutustundetusest," kirjutas Türgi välisministeerium sellele järgnenud avalduses. "Türgi on valmis astuma kõiki vajalikke samme selle ebaõiglase otsuse vastu, mis muudab põhilised inimlikud väärtused ja ühiskondliku südametunnistuse mittemillekski." Välisministeeriumi väitel mõjutasid Prantsusmaa otsust lähenevad presidendivalimised, kus senine Prantsuse president Nicolas Sarkozy lootis saada 500 000 armeenlase hääled. Türgi parlamendi väliskomitee esimehe Volkan Bozkıri sõnul "Prantsusmaa avas musta lehekülje oma ajaloos". Türgi suursaadik Prantsusmaal Tahsin Burcuoğlu teatas, et otsus võib põhjustada suhete totaalse katkestamise kahe riigi vahel.[10] Türgi peaminister Recep Tayyip Erdoğan süüdistas omakorda Prantsusmaad Alžeerias 1945. aasta järel toime pandud genotsiidis.[1] Türgi kräkkerite rühmitus AyYildiz on kättemaksuks rünnanud Prantsuse veebisaite ning lubanud rünnakuid jätkata.[11] Armeenia hinnangul tugevdab Prantsusmaal vastu võetud seadus aga inimsusvastaste kuritegude ärahoidmise mehhanisme.[12]

Armeenia genotsiidi tunnistamist on arutanud ka Iisraeli parlamendi hariduskomisjon.[13]

Vastuolud suhtumises sellesse sündmusse on üks probleeme Türgi integreerumisel Euroopa Liitu.[2][3]

Vaated Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik Eesti poliitikuist pole sel teemal kindlat seisukohta võtnud.[viide?] Armeeniat on sel teemal toetanud Riigikogu IRL-i fraktsiooni liige Mart Nutt[14], Isamaaliidu endine peasekretär Aimar Altosaar[15] ja Eesti armeenlasest poliitik Rafik Grigorjan[3]. Armeenia seisukohti on kajastatud ka välispoliitilises ajakirjas Maailma Vaade[16], mis Eesti eurosaadiku Tunne Kelami sõnul selgitab "rahvusvahelise elu probleeme ja arenguid eriti Euroopa Parlamendi vaatevinklist".[17]

Tallinna Tehnikaülikooli professor Lembo Tanning avaldas 2005. aastal Tallinnas Armeenia seisukohti peegeldava raamatu "Armeenia probleem".[18]

2005. aastal avaldasid Eestis elavate aserite organisatsioonid (Eesti Aserbaidžaani Kogukond, Eesti Aserbaidžaani Kultuurikeskus "Ajdan", Balti Kaukaasia selts ja Eesti Aserbaidžaani ühing) protesti Eesti ühiskonnategelaste osalemise vastu 16. aprillil 2005 Tartus armeenlaste korraldatud konverentsil "Armeenia rahva genotsiid Türgis – 90". Pöördumises kardeti rahvussuhete pingestumist Eestis ning Eesti ja Türgi suhete halvenemist.[19][20]

2011. aastal lavastas Madis Kalmet Tallinna Linnateatris Ameerika näitekirjaniku Richard Kalinoski näidendi 1915. aasta genotsiidi teemal "Koletis kuu peal", mis kirjeldab sündmusi noore armeenia abielupaari vaatenurgast ning mille lavaletoomist Saksamaal püüdis Türgi valitsus takistada.[21] Eesti Ekspressile antud intervjuus lausus Kalinoski, et "Türgi-poolne genotsiidi salgamine" on "avatud haav paljude Ameerika armeenlaste jaoks".[22] Tallinna väärtfilmikinos Artis näidati 2010. aastal Eesti Armeenia Noorte Liidu toetusel Armeenia genotsiidi teemalist Itaalia filmi "Lõopesa" ("La masseria delle allodole", režissöörid Paolo ja Vittorio Taviani.[23])

2005. aastal avaldas Ankaras tegutsev Strateegiliste Uuringute Keskus ka Türgi seisukohti kajastava eestikeelse raamatu.

Kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Armeenia genotsiidi teemat on käsitlenud eri maade kirjanike teosed. Tuntumate sekka neist kuuluvad Atom Egoyani "Ararati", ka eesti keelde tõlgitud Kurt Vonneguti "Sinihabe" ja Elif Şafaki "Istanbuli sohilaps".[22]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Türgi peaminister süüdistas Prantsusmaad genotsiidis" Postimees, 23.12.2011
  2. 2,0 2,1 Andrei Hvostov "Kas Türgile on tõesti kohta Euroopas?" Eesti Ekspress, 23. jaanuar 2012
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Rafik Grigorjan "Genotsiidi tunnistamine on iga riigi ja iga inimese südametunnistuse asi" Kesknädal, 14. aprill 2010
  4. "Armeenlaste saatus ähvardab Türgi-USA suhteid" Postimees, 01.03.2010
  5. 5,0 5,1 Rootsi parlament tunnistas Armeenia genotsiidi" Postimees, 11.03.2010
  6. "Türgi ja Rootsi vahel puhkes diplomaatiline kriis" Postimees, 12.03.2010
  7. "USA läks armeenlaste pärast Türgiga tülli" Postimees, 05.03.2010
  8. "Türgi ähvardas riigist 100 000 armeenlast välja saata" Postimees, 17.03.2010
  9. "Prantsuse senat kiitis Armeenia genotsiidi kriminaliseerimise heaks" Postimees, 23.01.2012
  10. "Türgi vastas vihaselt armeenlaste genotsiidi seaduse vastuvõtmisele Prantsusmaal" Delfi, 24. jaanuar 2012
  11. "Türgi kräkkerid ähvardavad Prantsusmaad kübersõjaga" Postimees, 07.01.2012
  12. "Armeenia: Prantsuse genotsiidieelnõu on ajalooline" Postimees/AFP/BNS 24.01.2012
  13. [http://www.postimees.ee/681074/iisrael-kaalub-armeenia-genotsiidi-tunnistamist/ "Iisrael kaalub Armeenia genotsiidi tunnistamist" Postimees, 26.12.2011
  14. Mart Nutt "Armeenia genotsiid" Go Reisiajakiri, 2010, Brigitta Davidjantsi raamatu "Ida läänepiiril" ainetel
  15. Aimar Altosaar "Vanas heas Armeenias" Maailma Vaade nr 12, 2010
  16. Armen Akopjan "Armeenia välispoliitika: probleemid ja suundumused" Maailma Vaade nr 12, 2010
  17. http://www.maailmavaade.ee/index.php Maailma Vaade
  18. http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?21514
  19. Eestis elavate aserite organisatsioonide avalik pöördumine
  20. "Eesti aserid kardavad konflikti armeenlastega" EPL, 22. aprill 2005
  21. "Kalmet lavastas Linnateatris näidendi Armeenia genotsiidist" ERR, 28.03.2011
  22. 22,0 22,1 Brigitta Davidjants "Esivanemate varjust välja" Eesti Ekspress, 07.04.2011 (intervjuu Richard Kalinoskiga)
  23. http://arhiiv.kino.ee/index.php?movie_id=1332&view_type=description&page=1127&action=show_movie_details&

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]