Maritsa lahing

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maritsa lahing
Osa Osmanite sõjad Euroopas
Serbia-Osmanite sõjad
Vukasin ugljesa 1371 en.png
Kuningas Vukašin Mrnjavčevići ja despoot Jovan Uglješa valdus enne Maritsa lahingut (1371).
Toimumisaeg 26. september 1371
Toimumiskoht Maritsa jõgi (Tšernomeni lähedal; tänapäeva Orménio Kreekas)
Tulemus Osmanite võit
Osalised
Serbia tsaaririik Osmanite riik
Väejuhid või liidrid
Vukašin Mrnjavčević
Uglješa Mrnjavčević
Aleksander Komnenos Asen
Lala Şahin Paşa
Evrenos
Jõudude suurus
50 000–70 000 meest 800–4000 meest
Kaotused
Rasked lahingukaotused
tuhanded uppusid
Teadmata

Maritsa lahing või Tšernomeni lahing (serbia: Marička bitka / Маричка битка, türgi: Çirmen Muharebesi, İkinci Meriç Muharebesi (Teine Maritsa lahing)) toimus 26. septembril 1371 Maritsa jõel Tšernomeni küla (tänapäeva Orménio Kreekas) lähedal Lala Şahin Paşa ja Evrenose juhitud Osmanite vägede ning kuningas Vukašin Mrnjavčevići ja tema venna despoot Jovan Uglješa juhitud Serbia vägede vahel.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

1354. aastal omandasid Osmanid Gallipoli. Sealt laienesid nad Traakiasse, vallutades 1369. aastal olulise Adrianoopoli linna. Nad jõudsid Uglješa maade piirile. Uglješa püüdis nende vastu koalitsiooni luua. Tal ei õnnestunud bütsantslastelt ja bulgaarlastelt toetust saada. Enamik Serbia isandaid olid hõivatud omavahelisest võitlusest ja ainus Serbia isand, kes Uglješa ideid toetas, oli tema vend Vukašin.

1371. aasta suvel marssis Vukašin Zetasse, et toetada oma sugulast Đurađ Balšićit sõjas Nikola Altomanovići vastu. Tema armee oli Shkodëris ja ootas mereväe toetust Ragusa vabariigilt. Uglješa sai teada, et suurem osa Osmanite vägedest lahkus Euroopast ja marssis Anatooliasse. Ta otsustas, et on õige aeg oma ründeplaanide elluviimiseks ja palus Vukašinilt abi. Vukašin lahkus oma sõjaväega Shkodërist ja ühines Uglješaga. Nad marssisid Adrianoopoli vastu.

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Serbia armee arv oli 50 000–70 000 meest. Despoot Uglješa tahtis korraldada üllatusrünnaku Osmanite vastu nende pealinnas Edirnes, samal ajal kui Murad I oli Väike-Aasias. Osmanite armee oli palju väiksem, Bütsantsi õpetlane Laonikos Chalkokondyles ja erinevad allikad annavad arvuks 800–4000 meest, kuid parema taktika tõttu suutis Şahin Paşa Serbia laagrile öise rünnaku korraldada, võita Serbia armeed ning tappa kuningas Vukašini ja despoot Uglješa. Tuhanded serblased hukkusid ja tuhanded uppusid Maritsa jõkke, kui nad põgeneda üritasid. Pärast lahingut voolasid Maritsas verest helepunased veed.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Osa Makedooniast ja Traakiast langes pärast seda lahingut Osmanite võimu alla. Lahing oli osa Osmanite kampaaniast Balkani vallutamiseks ja sellele eelnes Osmanite poolt Sozopoli vallutamine tänapäeva Bulgaarias ning järgnes Dráma, Kavála ja Sérresi vallutamine tänapäeva Kreekas. Lahing eelnes hilisemale 1389. aasta Kosovo lahingule ja oli üks paljudest Serbia–Türgi sõdades.