Läti Vabadussõda

Läti Vabadussõda
Toimumisaeg	18. november 1918 – 11. august 1920
Toimumiskoht	Läti
Tulemus	Läti võit
Territoriaalsed; muudatused	Läti iseseisvumine
Osalised
Väejuhid või liidrid
Jõudude suurus

Läti Vabadussõda (läti keeles Latvijas brīvības cīņas ehk Latvijas Neatkarības karš) oli 18. oktoobrist 1919 kuni 11. augustini 1920 Läti riikliku iseseisvuse kaitsmiseks ja riikliku terviklikkuse taastamiseks peetud sõda.

Läti Vabadussõda jaotatakse kaheks ajajärguks, millest esimeses kaitsti riiki Nõukogude Venemaa interventsiooni eest ja teises toimus sõjategevus riikliku iseseisvuse tagamiseks Lätis asunud sakslaste Landesveeri ja Rauddiviisi ning Vene valgekaartlaste sõjaväeüksuste vastu:

18. oktoobril 1919 tungisid Vene SFNV Punaarmee väeosad evakueeruvate Saksa vägede järel Läti idapiirkonda Latgalesse, vallutasid valdava osa Lätist ning moodustati marionetlik Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ning Läti Ajutise Valitsuse loodavad sõjajõud ei suutnud avaldada Punaarmeele reaalset vastupanu;
juunist 1919. aastal Punaarmee vägede väljatõrjumine:
- Eesti vägede ja Põhja-Läti Brigaadi poolt Eesti Vabadussõja jätkuna Põhja-Lätist ja
- sakslaste ja baltisaksa Landeswehri väeosade poolt Lääne- ja Kesk-Lätist,
Läti Ajutise Valitsuse poolt riikliku iseseisvuse kindlustamine, Punaarmee väljatõrjumine ja sakslaste, baltisaksa Landeswehri ning Vene valgekaartlaste väeosade tegevuse lõpetamine Läti territooriumil ning Läti ja Nõukogude Venemaa vahel rahulepingu sõlmimine 11. augustil 1920.

Olukord Balti riikides 1918. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1914–1918 toimunud Esimese maailmasõja käigus vallutasid Saksa keisririigi väed 1915. aasta lõpuks pärast Poolat ja Leedut ka Läti kuni Riia linnani, mis vallutati aga 21. augustil (3. september ukj) 1917.

Saksa Maavägede poolt okupeeritud piirkondadest Venemaa keisririigi aladel: Valgevenes, Eestis, Lätis, Leedus ja Poola Augustówi ja Suwałki piirkondades moodustati sõjaväeline valitsus Ober-Ost. Nõukogude Venemaaga 1918. aasta märtsis sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga sai Saksamaa keisririik oma kontrolli alla ka täiendavad maa-alad, mis olid vallutatud Saksa armee poolt 1918. aasta kevadpealetungil.

Juba 1917. aastal oli Riias paiknev Liivimaa rüütelkonna juhtkond teinud avalduse ja otsuse eralduda oktoobrirevolutsioonijärgsest bolševike Venemaast. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti Nõukogude Venemaa esindajale 15/28. jaanuaril 1918. 5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta. 12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu Riias välja Balti Hertsogiriigi. 3. märtsil 1918 sõlmiti Brest-Litovski rahuleping, millega Nõukogude Venemaa loobus Baltimaadest ja need läksid Saksamaa kontrolli alla.

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee lätlasest ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest Saksa keisririigi armeega.

18. novembril 1918 tulid Riias kokku rahvaesindajad ja kuulutasid välja Läti riigi iseseisvuse. Samal päeval tungisid Vene SFNV Punaarmee läti punastest kütivägedest koosnevad väeosad evakueeruvate Saksa vägede järel Läti idapiirkonda Latgalesse. Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus ei omanud sõjalist võimu oma riigi kaitseks, kuna enamik võitlusvõimelisi mehi oli mobiliseeritud läti rahvuspolkudesse ning taganenud koos Vene vägedega Venemaale. 22. ja 28. novembril 1918 alustasid Punaarmee väed ka pealetungi Eestile Narva suunal ning algas Eesti Vabadussõda.

Vallutanud 30. novembril Pihkva seda kaitsenud Üksiku Pihkva vabatahtlike korpuse väeüksustelt olid Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi löögisuunad: Eestimaale: Pihkva–Võru–Valga. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Kagu-Eestis Vastseliina ja Räpina, 8. vallutati Võru, 14. vallutati Kooraste ja Kanepi, 17. Valga linn ja Valga raudteejaam Valga–Petseri raudteeliinil, 21. aga Punavägede lähenemisel Tartule taganesid eesti väed Tartust enne Punaarmee väeosade sinnajõudmist.

Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riia linnale, mis oli strateegiliselt Balti riikide administratiiv- ja majanduskeskus.

1919. aasta Läti ka Leedu piirialadele jõudes tungisid Punaarmee Läänerinde väeosad Leedumaale, kus sattusid konflikti Poola vägedega, kes samuti Saksa vägede taganedes hõivasid Leedu ja Valgevene alad, soovides taastada Poola suurriiki 1772. aasta piirides.

Läti-Nõukogude Venemaa sõda[muuda | muuda lähteteksti]

18. novembril Lätisse tunginud Punaarmee väeosad koosnesid algetapil suurel osal esimese maailmasõja ajal Venemaale taganenud ja bolševiseerunud läti küttidest. Punaarmee koosseisu kuulunud lätlastest koosnevate väeosade ja Läti Ajutise Valitsuse väheste läti väeosade vahel toimunud lätlaste sõjategevust ning järgnenud Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi väljakuulutamist kasutas Nõukogude propaganda sõja kajastamisena Läti kodusõjana.

18. novembril välja kuulutatud Läti riigi iseseisvuse kaitseks ei omanud Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus aga sõjalist võimu oma riigi kaitseks (kuna enamik võitlusvõimelisi mehi oli mobiliseeritud läti rahvuspolkudesse ning taganenud koos Vene vägedega Venemaale) ning 1918. aasta lõpus alanud Punaarmee suurrünnaku käigus vallutati enamik Lätit.

Punaarmee löögisuunad olid:

Pihkva – Valga – Valmiera (eestipäraselt Volmari) – Cesis (eestipäraselt Võnnu) – Riia – Tukums – Ventspils
Zilupe – Stukmani – Jelgava – Mažeikiai – Liepaja
Polotsk – Daugavpils – Panevėžys – Šiauliai – Liepaja.

1918. aasta novembris alanud Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Läti nõukogude kütidiviis pealetungi käigus vallutasid bolševike läänearmee (ru) väed: 9. detsembril Krustpilsi raudteetranspordisõlme ja Jēkabpilsi; Põhjarinde väed 17. detsembril Eesti-Läti piirilinna Valga (kus kuulutasid välja Nõukogude Läti valitsuse moodustamise manifesti); 21. detsembril Valmiera; 23. detsembril Cesise ja Ruhja.

Pikemalt artiklis Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik

Läti rahvuslikke sõjajõude omamata Läti Ajutine Valitsus nõustus Lätis asuvatest Saksa vägedest ja baltisakslastest ning Vene valgekaartlastest koosneva Landeswehri moodustamisega 1918. aasta detsembri alguses. Läti asus kaitsejõudude korraldamise asjus läbirääkimistesse Saksa riigi volinikuga Baltimaal A. Winnigiga ja 7. detsembril 1918. aastal kirjutati Läti valitsuse ja A. Winnigi vahel alla lepingule vajaliste maakaitsejõudude loomiseks. Läti valitsuse sõjajõud olid väikesed ja Läti valitsus oligi seetõttu olnud detsembris sunnitud, Saksamaa esindaja August Winnigu vahendusel ja toel, oma sõjaväeks tunnistama baltisakslastest formeeritud Balti Landeswehri. Samuti kirjutasid Läti ja Saksa valitsuse esindajad 29. detsembril alla lepingule, millega iga välismaa sh saksa vabatahtlik, kes oli 4 nädalat Läti pinnal bolševike vastu võidelnud, pidi saama Läti kodakondsuse. See aga tähendas ka võimalust pärast sõjategevuse lõppu Lätis maad saada, millisele asjaolule eriti rõhusidki vabakorpustesse värbajad Saksamaal. Lätis ja Eestis asunud Saksa 8. armee baasil moodustati Raudbrigaad, mida juhtis major Josef Bischoff. 31. detsembril 1918 määras Kārlis Ulmanis Jānis Zālītise Läti kaitseministriks, polkovnik Oskars Kalpaks alustas Landesveeri koosseisus Läti väeosade formeerimist. 7. detsembri kokkuleppe alusel lubati Läti territooriumil formeerida rahvuslikul alusel maakaitse või nn Landeswehr järgmises koosseisus: lätlastest – 18 roodu ja 3 suurtükipatareid, sakslastest – 7 kompaniid ja 2 patareid, venelastest – 1 rood; seega kokku – 26 roodu/kompaniid ja 5 suurtükipatareid. Relvad ja varustuse pidid maakaitseosad saama Saksa riigilt, toitlustamise küsimused jäid Läti Ajutise Valitsuse lahendada. Läti territoorium jagunes 4 sõjaväeringkonnaks: Riia, Liivimaa Läti osa, Kuramaa ja Latgale.

1. jaanuariks jõudsid Punaarmee väeosad Riia linna alla, mida kaitsesid Läti Ajutise Valitsuse sõjajõud Janis Balodise juhtimisel Ohvitseride tagavararood, üliõpilaste rood, Cesise, Latgale ja Madona vabatahtlike väiksearvulised salgad (ca 1800 võitlejat) ning baltisakslaste Landeswehr (ca 2500 sõdurit ja ohvitseri), kes suutsid tagasi hoida Punaarmee rünnakuid 1. ja 2. jaanuaril, kuid taganesid 3. jaanuaril linnast ning Punaarmee läti kütipolgud hõivasid Riia linna.

3. jaanuaril 1919 vallutas Punaarmee Läti nõukogude kütidiviis Riia ning Läti Ajutine Valitsus taganes koos oma väikese sõjaväeüksusega Liepājas (saksapäraselt Liibavi) Edela-Lätis. Läti valitsus palus abi liitlasvägedelt, kui on sunnitud nõukogude vägede vastu võitlemiseks vastu võtma baltisakslaste Landesveeri ja Saksa vägede Rauddiviisi abi.

Punaarmee jätkas rünnakut Kuramaa suunal, 9. jaanuaril hõivati Miitav, 10. jaanuaril Tukums.

Läti territooriumil nendega liitunud bolševistlikult meelestatute ja sundmobiliseerimise tulemusel tõusis läti kütidiviisi võitlejate arv ning 12. jaanuaril 1919 reorganiseeriti Läti nõukogude kütidiviis Nõukogude Läti armeeks, kuhu kuulusid Nõukogude Läti 1. ja 2. kütidiviis. Pärast suurte kaotustega lahinguid Lätis ning taganemist Läti äärealadele 26. juunist 1919 reorganiseeriti NLA taas Läti kütidiviisiks.

1919. aasta alguses Eesti Vabadussõja rinnetel alanud vastupealetungi tulemusel jõudsid Eesti väed jaanuari lõpuks Eesti-Läti piirilinnani Valgani, mis vabastati Punaarmeelt 1. veebruaril. Rinde tugevdamiseks suunas Nõukogude Läti armee Eesti rindele Kuramaalt, 2. läti kütibrigaadi, kuhu kuulusid 1. ja 4. kütipolk, 2. läti ratsaväedivisjon ja 3 aeroplaani, millega aga nõrgendas oluliselt viimasele vallutamata Läti piirkonnale pealetungivat NLA Kuramaa väegruppi.

Von der Goltz ja VI reservkorpus[muuda | muuda lähteteksti]

1. jaanuaril oli Liepajasse saabunud Soomest, Soome kodusõjas Soome demokraatliku valitsuse poolt soome kommunistide vastu sõjas osalenud kindralleitnant Rüdiger von der Goltz, kes oli määratud Lätis asuvate Saksa vägede VI reservkorpuse juhiks. Rüdiger von der Goltz koondas oma alluvusse piirkonnas asuvad bolševikevastased jõud: sakslaste – 1. kaardiväe tagavaradiviisi, Raudbrigaadi; baltisakslaste Landeswehri; lätlaste – polkovnik Oskars Kalpaksi läti pataljoni ja muud väeüksused ning Vene valgekaartlaste vürst Anatol von Lieveni väesalga. Lätis Kuramaa rindel tegutsenud vabakorpused ühendati VI reservkorpuse staabi alla, eesotsas kindralmajor Rüdiger von der Goltziga.

Jaanuaris lõpus saavutasid R. von der Goltzi juhitud väed ka esimesi kohaliku tähtsusega kaitsevõite, 29. jaanuaril polkovnik Kalpaksi pataljon vabastas Liepaja lähelal asuva Skrunda, baltisaksa Landeswehr aga sundis taganema Punaarmee 10. Saraatovi eriotstarbelise läti kütipolgu Venta jõe idakaldale.

13. veebruaril Landeswehri väeosad major Alfred Fletcheri juhtimisel hõivasid Kuldiga linna; vürst A. von Lieveni salk ületas Venta jõe Kuldiga juures. 24. veebruaril alustasid A. Fletcheri väed, keda toetasid Venta jõe suudmesse saabunud Suurbritannia sõjalaevad, pealetungi Ventspilsile ning hõivasid selle sundides linnas asunud Punaarmee väeosad taganema. Von der Goltzi väed alustasid pealetungi 3.–13. märtsil ja hõivasid 18. märtsil Miitavi.

3. märtsil 1919 algas Saksa ja Läti vägede ühine vasturünnak Punaarmee vastu Kesk-Lätis Jelgava (saksapäraselt Miitavi) piirkonnas, millest Läti pataljoni ülem polkovnik Oskars Kalpaks tapeti omade tules^[viide?] 6. märtsil, teda asendas isikkoosseisu suurenemise tulemusel Üksikuks Läti brigaadiks nimetatud Läti väeosade juhi kohal polkovnik Janis Balodis. 26. märtsil jõudsid kindral von der Goltzi väed välja Kura Aa (Lielupe) joonele, kus rinne püsis umbes 2 kuud aega kuni Riia vallutamiseni.

Saksameelne riigipööre[muuda | muuda lähteteksti]

16. aprillil 1919 viidi Liepājas Landesveeri ja Rauddiviisi toel läbi riigipööre, Landesveeri väed hõivasid Läti Ajutise valitsuse hooned Liepājas ja moodustati saksameelse Andrievs Niedra Läti valitsus. Läti Ajutine Valitsus evakueerus Liepaja sadamas olevale Walter Cowani juhitud Suurbritannia sõjalaevade kaitse all olevale laevale "Saratov". Anatol von Lieveni vene valgekaartlaste väed Liepājas jäid neutraalsele seisukohale. 2. aprillil saabus ka Liepājasse Ameerika Ühendriikide missioon kolonelleitnant Warwick Greene juhtimisel, kes aga toetas Saksa poliitilisi suundumusi.

1919. aasta mais jätkasid saksameelse Andrievs Niedra sõjaväed Punaarmee väljatõrjumist Lätist, 22. mail vallutati Punaarmeelt Riia linn ja Punaarmee jätkas taandumist Rēzekne suunas. Maikuu lõpuks jõudsid Landeswehri ja Rauddiviisi väeosad Gulbeneni.

Pärast aga 1919. suvel Rüdiger von der Goltzi juhtimisel Landeswehri poolt nõukogude Punaarmee väljaajamist Lätist haarasid saksa orientatsiooniga poliitikud ja sõjaväelased reaalse kontrolli Lätis ning jätkasid Punaarmee vägesid jälitades liikumist Põhja-Lätist Lõuna-Eestisse.

Iseseisvuse taastamine ja kindlustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa väejuhatus oli von der Goltzile andnud Antanti survel korralduse, millega keelati riigisaksa vägede nihutamine Riiast kaugemale ja Landeswehri edasiliikumine üle Jugla järvede joone. 29. mail 1919 andis major Alfred Fletcher käsu pealetungi jätkamiseks Daugavast põhja poole. 2. juuni õhtul jõudis kapten Walter von Medemi juhitud kolonn Ieriķisse ning võttis kontakti Läti brigaadi staabiga Cēsises. Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner andis 3. juunil käsu võtta Eesti vägedel enda kontrolli alla Ieriķi-Gulbene raudtee. Paiknemisala piiriks määrati joon Gauja jõe suudmest piki jõge Siguldani, sealt joonel Nītaure-Vecpiebalga-Jaungulbene. Samuti käskis Laidoner viivitamatult soomusrongide valve alla võtta Pihkva–Riia raudtee Valga-Gulbene raudtee osa koos Ieriķi raudteesõlmega. Edasise tegevuse arutamiseks lepiti kokku poolte kohtumises 4. juunil.

Kokkulepitud ajaks Landeswehri esindaja Cēsisesse ei saabunud, küll saabus teateid Landeswehri vägede asetumisest, rünnakusihiga Eesti vägede vastu. Sellises olukorras esitas alampolkovnik Nikolai Reek Landeswehri juhatajale telegraafi teel ultimaatumi sakslaste tagasitõmbumiseks 12 tunni jooksul Eesti väejuhatuse poolt nõutud joone taha. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil kell 12:00. 13:45 asusid Ieriķi poole teele Eesti soomusrongid, eesmärgiga kontrollida ultimaatumi täitmist. Erapooletuks vaatlejaks võeti kaasa liitlasvägede kolonelleitnant E. Dawley. Amata jõe silla lähedal ründasid Landeswehri väeüksused soomusrongi nr. 2. Sellega oli sõjategevus faktiliselt alanud.

Landesveeri sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Lahingutegevus 1918-1919. aastal Eestis ja Lõunarindel Lätis

5. juunist kuni 3. juulini 1919 toimunud Landesveeri sõjas, Eesti sõjaväe Lõunarinde 2. diviisi väed koos Põhja-Läti brigaadiga (lv), ülempolkovnik Jorģis Zemitāns (Läti 1. Volmari polk, ülem alampolkovnik Jūlijs Jansonsi, Läti 2. Võnnu polk, ülem alampolkovnik Krišjānis Berķis ning suurtükipatareid) sundisid taganema Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis lahingutes Landesveeri. Pärast Võnnu lahingut, taastati Eesti ja Läti väeosade ning Eesti soomusrongide ja Suurbritannia laevastiku toetusel Riias Läti Kārlis Ulmanise valitsus.

Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

2. juulil 1919, kui Eesti väed olid jõudnud juba Riia linna alla, hakkas kehtima Antandi riikide sõjalise missiooni vahendusel sõlmitud relvarahu, Antandi riikide eesmärk oli säästa Landesveeri vägesid võitluseks Nõukogude Venemaaga.

3. juulil kell 3.30 sõlmiti poolte vahel vaherahu, mis jõustus samal keskpäeval kell 12.00. Sellega lõppes ka Landeswehri sõda. Vahereahu järgi kohustusid Saksa väed tagasi tõmbuma, loovutama Riia Läti vabariigi seaduslikule valitsusele ja ümber paiknema Lielupe taha Jelgava regiooni. Sealt pidid Saksamaa kodanikud esimesel võimalusel kodumaale naasma.

Pikemalt artiklis Riia lahing (1919)

10. juulist 1919 algas Läti sõjaväe moodustamine ja Läti oma sõjaväe moodustamiseks ühendati kolonel Jānis Balodise juhitud Lõuna-Läti brigaad ja kolonel Jorģis Zemitānse juhitud Põhja-Läti brigaad. Esialgu kahest diviisist koosnenud sõjaväe eesotsa asus kindral Dāvids Simansons. Augustis hakati ette valmistama kolmanda diviisi loomist ning neljas moodustati 1920. aasta jaanuaris. Sõjaväge täiendati suurtükiväe, ratsaväe, ehitus- ja tehnikaüksuste, lennuväe ja mereväega.

Bermondtiaad[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta sügisel liideti säilinud riigisaksa Vabakorpuse ja baltisakslaste maakaitseväe Landeswehr Vene valgekaartlase Pavel Bermondt-Avalov juhtimise ja Lääne-Venemaa Vabatahtlike Armee kontrolli alla ning septembris ja oktoobris 1919 õnnestus Bermondt-Avalovil enda kontrolli alla saada ka Kuramaa. 6. oktoobril 1919 nõudis P. Bermondt-Avalov K. Ulmanise valitsuselt "Läänearmee" Riiast läbilaskmist, selle minekuks rindele bolševike vastu, 8. oktoobril alustasid P. Bermondt-Avalovi üksused pealetungi Riiale. Mööda Riia–Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi Vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna.

Läti Ajutine Valitsus palus Eestilt sõjalist abi ning Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi (Kapten Irv ja nr 2). Soomusrongid koos 11 kahuri, 60 kuulipilduja ja umbes 400 mehega Riiga saabumise ajaks olid Läti valitsusasutused linnast juba evakueeritud ning Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Dāvids Sīmansons, peaminister K. Ulmanis ja välisminister Zigfrīds Anna Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta.

Soomusrong "Kapten Irw" sõitis välja Valgast ja 10. oktoobril jõudis "Kapten Irw" ja soomusrong nr.2 Riiga. Soomusrong "Kapten Irw" asus Riia I jaamas ja SR nr.2 Aleksandri väravas, kust pommitasid vastase seisukohti. 11. oktoobril võtsid soomusrongid enda kaitse alla Riia-eelsed sillad ja ülekäigud Daugava jõel ning soomusrongide dessantosad positsioonidel Daugava jõe paremal kaldal sundisid miinipildujatulega vastaseid lahkuma jõe vastaskaldalt. 14. oktoobri varahommikul alustasid soomusrongid pealetungi üle Daugava jõe pääsemiseks ning soomusrongid katsusid tungida üle raudteesilla teispoole Daugavat. Rongid pääsevad kuni Daugava silla teise kaldapoolse otsani, kus aga raudtee sillal oli lõhutud. 15. oktoobril toetas soomusrong nr.2 lätlaste pealetungi jõe vasakkaldale Dole saare ja Riia vahel. Soomusrongid pommitasid Skadingi ja Skrīveri mõisaid, sundides vaikima sealsed vastase suurtükipatareid. Tulevahetuses sai soomusrong nr.2 tabamuse vastaste gaasipommiga, mille tagajärjel saavad mürgitusest kannatada 22 sõdurit ja soomusrongi nr.2 suurtükiplatvorm "Kalev" sai kergeid vigastusi. 16. oktoobril pommitasid soomusrongid Torensbergi-Miitavi raud-ja maanteed, kus oli märgatud vaenlase liikumist ning pommitati vastase seisukohti lätlaste positsioonide ees Neuhofi ja Veissenhofi juures. 17. oktoobril toimus kogu päeva kestel vastastikku tulevahetus Düüna kaldal, mis jätkus ka 18. oktoobril, mil "Kapten Irw" sai vastase mürsuga pihta ning Riia I-eses raudteepeatuses said surma kolm ohvitseri, haavata kolm ohvitseri ja neli sõdurit. Suurtükituli soomusrongidelt Bermondt-Avalovi suurtükiväeüksustega jätkus ka 19. 20. ja 21. oktoobril. Rongid lahkusid, kui Läti sõjavägi ohjad enda kätte võttis ja vasturünnaku sooritas. 23. oktoober õhtul lahkusid soomusrongid Riiast: soomusrong nr.2 kell 18.15 Riiast välja Valga sihis ja "Kapten Irw" lahkus kell 19.00.

1919. aasta novembris õnnestus Läti vägedel tõrjuda Lääne-Venemaa Vabatahtlike Armee Leedu aladele, kus Pavel Bermondt-Avalovi sõjajõud said 22. novembril 1919 Leedu vägedelt Radviliškise all lõplikult lüüa ning evakueeriti seejärel juba Walter von Eberhardti juhtimisel Saksamaale.

Detsembris leppisid Läti ja Poola kokku koostööoperatsioonis Latgale vabastamiseks, kuna 1919. aasta augusti lõpus avas Poola armee Daugavpilsist lõuna pool rinde enamlaste vastu. Pealetung algas 3. jaanuaril, kui poolakad ründasid Daugavpilsi, 9. jaanuaril algas Läti pealetung Põhja-Latgales, aga 20. jaanuaril alustasid Läti armee ja Landeswehr Rēzekne vabastamist.

1. veebruarist 1920 algas Läti ja Nõukogude Venemaa vahel kehtima salajane relvarahu. Läti–Nõukogude Venemaaga rahuleping allkirjastati 11. augustil 1920 ja Nõukogude Venemaa lubas igaveseks ajaks loobuda Läti alade ja inimeste valitsemise taotlusest. Läti Vabadussõda kestis 628 päeva.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]