Soome kodusõda

Allikas: Vikipeedia
Soome kodusõda
Osa Esimesest maailmasõjast
Tampere destroyed in Civil War.jpg
Sõjas hävinud hooned Tamperes.
Toimumisaeg 27. jaanuar – 15. mai 1918
Toimumiskoht Soome
Tulemus
  • Valgete võit
    • Sõda süvendas soomlaste omavahelist eraldumist
    • Vene sõjavägi lahkus riigist
    • Saksa hegemoonia kuni 1918 detsembrini
Osalised
Flag of Finland 1918 (state).svg Soome Valgekaart

Flag of the German Empire.svg Saksamaa
Rootsi, Eesti ja Poola vabatahtlikud

Red flag.svg Soome Punakaart

Flag of the Russian SFSR.svg Vene SFNV

Väejuhid või liidrid
Flag of Finland 1918 (state).svg C.G.E. Mannerheim

Flag of Finland 1918 (state).svg Hannes Ignatius
Flag of Finland 1918 (state).svg Ernst Linder
Flag of Finland 1918 (state).svg Ernst Löfström
Flag of Finland 1918 (state).svg Martin Wetzer
Flag of Finland 1918 (state).svg Karl Wilkman
Flag of the German Empire.svg Rüdiger von der Goltz
Flag of the German Empire.svg Hans von Tschirsky und von Bögendorff
Flag of the German Empire.svg Konrad Wolf
Flag of the German Empire.svg Otto von Brandenstein
Flag of the German Empire.svg Hugo Meurer
Hjalmar Frisell
Harald Hjalmarson
Hans Kalm
Stanislaw Prus-Boguslawski

Red flag.svg Ali Aaltonen

Red flag.svg Eero Haapalainen
Red flag.svg Eino Rahja
Red flag.svg Adolf Taimi
Red flag.svg Evert Eloranta
Red flag.svg Kullervo Manner
Red flag.svg August Wesley
Red flag.svg Hugo Salmela
Red flag.svg Heikki Kaljunen
Red flag.svg Fredrik Johansson
Red flag.svg Verner Lehtimäki
Flag of the Russian SFSR.svg Konstantin Jeremejev
Flag of the Russian SFSR.svg Mihhail Svechnikov
Flag of the Russian SFSR.svg Georgij Bulatsel

Jõudude suurus
Kokku: 98 187–108 187

Flag of Finland 1918 (state).svg Valgekaart: 80 000–90 000
Flag of the German Empire.svg Keiserlik armee: 14 000
Jäägrid: 1450
Rootsi brigaad: 1000[1]
Eesti vabatahtlikud[2]
Poola leegion: 1737[3]

Kokku: 87 000–100 000

Red flag.svg Punakaart: 80 000–90 000
Flag of the Russian SFSR.svg Endine Keiserlik armee: 7000–10 000[1]

Kaotused
Kokku: 5300–5600

Flag of Finland 1918 (state).svg Valged:

  • 3000–3500 langenut
  • 1650 hukatut
  • 46 teadmata kadunut
  • 4 vangilaagrites surnut

Flag of the German Empire.svg Sakslased:

  • 450–500 langenut[4]

Flag of Sweden.svg Rootslased:

  • 55 langenut
Kokku: 27 400–33 100

Red flag.svg Punakaart:

  • 4500–5500 langenut
  • 10000 hukatut
  • 2000 teadmata kadunut
  • 11 000–13 500 vangilaagrites surnut

Flag of the Russian SFSR.svg Venelased:

  • 800–900 langenut
  • 1500–1800 hukatut[4]

Soome kodusõda (Suomen sisällissota) oli Soome Senati ja Soome Rahvavabariigi/Soome Sotsialistlik Töölisvabariik juhitud relvastatud väeüksuste vaheline sõjategevus Soomes 27. jaanuarist 15. maini 1918.

Senati vägesid hüüti valgeteks ja rahvakomissariaadi vägesid punasteks ehk Punakaardiks. Saksamaa keisririik toetas valgeid ja Nõukogude Venemaa aitas punaseid. Valged said tuge ka välismaa vabatahtlikest, kelle seas sõja algfaasis olid kõige tähtsamad Rootsi ohvitserid.

Soome kodusõda oli osa Esimese maailmasõja esilekutsutud riikide ja ühiskondade murranguajast Euroopas. Kodusõda lõppes valge-Soome võiduga ja puna-Soome kaotusega. Soomes lõppes Nõukogude Venemaa mõjuvõim, kuid maa jäi maailmasõja lõpuni keiserliku Saksamaa võimupiirkonda. Kui Saksamaa oli sõja kaotanud, viidi detsembris 1917 välja kuulutatud Soome iseseisvus täielikult ellu ning Soomest sai Euroopa suurriikide eeskujul demokraatlik vabariik.

Kodusõda on Soome ajaloo kõige vastuolulisem sündmus, mille mõju soomlastele ja Soome ühiskonnale on olnud erakordselt pikaajaline. Mõlemad osapooled on süüdi poliitilises terroris ja tarbetutes toorustes. Pärast sõda vangistati palju punaseid ja punasuses kahtlustatavaid saadeti vangilaagritesse, kus haiguste, nälja ja hukkamiste tagajärjel suri tuhandeid soomlasi. Kokku nõudis sõda umbes 37 000 ohvrit. Esimese maailmasõja lõpptulemus tegi võimalikuks Soome rahva aeglase tervenemise.

Sõja nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Soome kodusõja nimetused

Soome kodusõjale on antud mitmeid ideoloogilise tagapõhjaga nimetusi, näiteks kansalaissota ('kodusõda, kodanikusõda'), vapaussota ('vabadussõda'), veljessota ('vennatapusõda'), kapina ('mäss'), punakapina ('punamäss'), torpparikapina ('popsimäss'), vallankumous ('revolutsioon'), luokkasota ('klassisõda'). Neutraalsed väljendid on vuoden 1918 sota ('1918. aasta sõda'), Suomen sota 1918 ('Soome sõda 1918'), vuoden 1918 tapahtumat ('1918. aasta sündmused') ja Veijo Meri järgi kevään 1918 tapahtumat (1918. aasta kevade sündmused').

1918. aasta sõja üks esimesi nimetusi rahvakomissariaadi poolel oli "revolutsioon". Sõja lõppfaasis hakati võitjate poolel rõhutama sõja rahvuslikku iseloomu vabadusvõitlusena ja sõjana Venemaa ning tolle toetatud punaste vastu. Kaotajad nimetasid sõda peamiselt klassisõjaks ja mässuks, kuid sõna "vabadusvõitlus" kasutati näiteks paljudes Punakaardi surmakuulutustes.

Aastal 1918 nimetati sõda üldiselt vene keele (гражданская война) eeskujul kansalaissota ('kodanikusõda'). Seda väljendit kasutati ka prantsuse, inglise ja saksa keeles. Hiljem üldistus soomerootslaste keelekasutuse eeskujul väljend sisällissota (inbördeskriget, 'sisesõda'). Soomekeelses historiograafias nimetatakse seda sõda tänapäeval peamiselt sõnaga sisällissota, mis sobib paremini ka rahvusvahelise keelekasutusega. See väljend iseloomustab sõda neutraalselt (vrd "vabadussõda", "klassisõda") ja arvestab asjaolu, et sõjas osalesid välisriigid. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Soomes siiski hakatud kasutama ka väljendit "vabadussõda".

Popsid põllutööl. Popsid ja maatöölised olid need suured ühiskonnaklassid, millel kui seisustevälistel elanikkonna osal ei olnud seisuslikus ühiskonnas mõjuvõimu.

Sõja põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Kodusõja juured olid 19. sajandi Soome suurvürstiriigis aset leidnud industrialiseerumises, majandusliku ja poliitilise tegevuse vabanemises ja rahvastiku kasvus. See muutis seisusliku ühiskonna struktuuri ja tekitas vastuolusid. Kõige tähtsam muudatus oli maarahva ja tööliste arvu kasv ja eneseväärikuse tõus. Ideoloogiatena tõusid esile sotsialism, rahvuslus ja ka liberalism. Soome töölisliikumine tekkis 19. sajandi lõpus rahvusliku liikumise ja äratusliikumise pinnalt seda mööda, kuidas vaimsed ja ainelised olud aeglaselt, aga kindlalt paranesid. Töölisliikumine omandas rahvusliku iseloomu ja selle läbimurdes etendas olulist osa 1905. aasta üldstreik. Pärast seda 1906 Soomes läbi viidud radikaalne Eduskunna reform ei vähendanud sotsiaalseid pingeid, sest Venemaa keiser takistas 1908–1916 Eduskunna täisväärtuslikku funktsioneerimist. Seisusliku korra mõju kestis Soomes edasi aastani 1917, mistõttu sotsiaalsed reformid olid pidurdunud ja tööliste olukord halvenes. Venestamisaegade (1899–1916) ja fennomaania mõjul kasvasid püüdlused saavutada Soome riiklik iseseisvus. Rahumeelse opositsiooni kõrvale tekkisid relvastatud vastupanu pooldavad aktivism ja jäägriliikumine.

Üks 1918. aasta sõja tähtis taustategur oli 20. sajandi algusest saadik kasvanud Venemaa keisririigi seesmine ebakindlus, mida kõige rohkem suurendas 1.–12. augustil 1914 puhkenud Esimene maailmasõda. Viimane vallandas Venemaa sisekriisi, riigi killunemise ja suure võimuvaakumi.

Kui Venemaa 1917 veebruarirevolutsiooni ja oktoobrirevolutsiooni käigus lagunes, killunes Soomes riigivõim. Selle tagajärjel vallandus Soomes poliitiline, majanduslik ja sõjaline kriis, mis viis ühiskonna lagunemiseni. Petrogradis võimule pääsenud bolševikud Lenini juhtimisel ajendasid oma toe ja nõudmistega Soome töölisliikumist alustama revolutsiooni. Tänini ei ole täielikku üksmeelt selles osas, kui suurt osa bolševikud Soome kodusõja puhkemises etendasid. Venemaa revolutsioonid ei levinud Soome ja neid ka ei levitatud Soome, vaid Soome oli Venemaa osana vahetult nende mõju all. Ühiskonna lagunemine ja võimuvõitlus olid Venemaal ja Soomes sünkroonsed ja samalaadsed. Nad tulenesid põhiliselt samadest tingimustest.

Saksamaa keisririik oli Venemaa kõrval teine suurriik, mille vallutusplaanid ja majanduspoliitilised huvid Ida-Euroopas mõjutasid Soome sündmusi aastatel 1917–1918. Soome jäägriliikumine oli osake Saksamaa plaanidest. Aktivistid kavandasid Soome lahkulöömist Venemaast Saksa tääkide ja jäägrite abiga. Saksamaa juhtkond otsustas 1917. aastal toetada majanduslikult bolševikke ning aidata kaasa Lenini ja mõningate teiste bolševike siirdumist eksiilist Šveitsis Petrogradi (9. aprill). Loodeti, et Vladimir Lenin tuleb Venemaal võimule ja loobub sõjast, nii et Saksamaa vabaneb raskest sõdimisest kahel rindel. Nõnda mõjutas Saksamaa Soome kodusõja puhkemist kahel moel.

Next.svg Pikemalt artiklis Vladimir Lenin#Lenin (bolševikud) ja Saksamaa

Punaste võimuhaaramine[muuda | muuda lähteteksti]

18. jaanuaril 1918 asutasid Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Ametiühingute Keskliit ja Soome Punakaart Soome Tööliste Täitevkomitee ning soovisid haarata Soomes ainuvõimu.

Otto Wille Kuusinen

23. jaanuaril moodustas Soome SDP – Tööliste Täitevkomitee, kui "Soome punaste" kõrgeima võimuorgani. 26. jaanuaril käskis TTK Tööliskaardil hõivata kõik maa haldusasutused ja strateegilised punktid. 27. jaanuaril pöördus TTK "Revolutsioonilise üleskutsega Soome rahva poole".

Adolf Taimi

Ööl vastu 28. jaanuari hõivasid Punakaardi salgad Helsingis kesksed valitsushooned ja Soome senine Pehr Evind Svinhufvudi valitsus põgenes Helsingist Nikolaistadi.

28. jaanuaril moodustasid "punased" Soome Rahvavabariigi, mille Rahvavolinike Nõukogusse kuulusid Kullervo Manner (fi), Yrjö Elias Sirola, Otto Ville Kuusinen ja Adolf Taimi (fi). Senise valitud Eduskunna asemel moodustati vasakpoolsetest Kõrgem Töölisnõukogu, mis koosnes 35 inimesest (10 Soome SDP Parteinõukogust, 10 ametiühingutest, 10 Soome Punakaardist, 5 Helsingi tööliste esindajatest).

Võimu võtnud vasakpoolsed hakkasid kohe ellu viima bolševike põhimõtteid – proletariaadi diktatuuri, pandi tööle komissarid, kes kontrollisid eraomanduses olevate pankade tegevust, võimude korraldusel suleti ebasobivaid ajalehti, seati sisse revolutsiooniline kohus. Siseasjade komissariks määrati Adolf Taimi[5].

Soome Rahvavabariigi relvajõududeks oli Soome Punakaart, kus oli ligi 80 000(kontrollimata andmed)[viide?] võitlejat. Suure osa Soome nn sotsiaaldemokraatliku valitsuse sõjajõust moodustasid enne Soomes asunud Venemaa 42. armeekorpuse (mille staap asus Viiburis), Kesk-Soomes – Tampere piirkonnas asunud 106. jalaväediviis, mille ülem oli nõukogudemeelne Mihhail Svetšnikov (18821938). Kõigi Soome relvastatud jõudude juht oli Eero Haapalainen, tegelik sõjategevuse juht oli aga staabiülem Svetšnikov.

Soomes asunud Venemaa 42. armeekorpuse koosseisus olid: 106. jalaväediviis ja 423. Luuga jalaväepolk ning 422. Kolpino jalaväepolk.

Kodusõja käik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast bolševike riigipööret Venemaal kuulutas Soome end iseseisvaks, mida tunnistas ka 31. detsembril 1917. aastal Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu.

25. jaanuaril pöördus Soome "valge" valitsus teda tunnustanud riikide (Rootsi, Norra, Taani, Austria-Ungari ja Kreeka) poole abipalvega, viidates sellele, et vaatamata Soome iseseisvuse tunnustamisele Nõukogude Venemaa poolt ei ole viimane oma sõjajõude Soome territooriumilt välja viinud ja toetab valitsusvastaseid jõude.

Soome rahvuslased tungisid relvastatud rünnakutega kallale Soomes asunud Nõukogude Venemaa valitsusele allunud vägedele ning vabastasid 28. (15. vkj) jaanuaril Vaasa, Oulu, Seinäjoki.

10. veebruar 1918 katkesid Nõukogude Venemaa ja Saksamaa ning Austria-Ungari vahelised Brest-Litovski rahuläbirääkimised ning Saksamaa alustas uuesti sõjategevust nii Eestis kui ka Soome lahel.

Soomemeelsete jõudude tuumikuks sai 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon, mis koosnes Soome vabatahtlikest, kes olid salaja Rootsi kaudu Saksamaale läinud ja Saksamaal sõjaliselt välja koolitatud. Jäägripataljon oli varem Esimeses maailmasõjas osalenud lahingutes Kuramaal Misse ja Aa jõe joonel Venemaa keisririigi vägede vastu Riia rindel.

25. veebruaril 1918 saabus Soome jäägripataljon Vaasasse osa võtma Soome vabastamisest.

3. aprillil 1918 maabus Hanko sadamasse Saksa sõjaväeosa Balti diviisi 9500 sõdurit von der Goltzi juhtimisel. 7. aprill 1918 saabus täiendav väekontingent 2500 meest Loviisas von Brandersteini juhtimisel ning Helsingi sadamasse tulid sõjalaevad.

11.–13. aprillil vallutasid sakslased Helsingi ja juunis oli sõjategevus lõppenud. Soome kuningaks valiti Hesseni prints Friedrich Karl, kes aga veel samal aastal troonist loobus ja Soome riigihoidjaks sai Mannerheim. Moskvas loodi Soome kommunistlik partei Ville Kuusisega eesotsas.

Sõja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu rahu (Soome ja Nõukogude Venemaa)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Arimo 1991, lk. 19–24, Manninen 1993a, lk. 24–93, Manninen 1993b, lk. 96–177, Upton 1981, lk. 107, 267–273, 377–391
  2. Ylikangas 1993a, lk. 55–63
  3. Muilu 2010, lk. 87–90
  4. 4,0 4,1 Paavolainen 1966, Paavolainen 1967, Paavolainen 1971, Upton 1981, lk. 191–200, 453–460, Eerola & Eerola 1998, Roselius 2004, lk. 165–176, Westerlund & Kalleinen 2004, lk. 267–271, Westerlund 2004a, lk. 53–72, Tikka 2014, lk. 90–118
  5. Могила А.П. Тайми, революционера-большевика

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ernest Karl Woldemar von Wahl, Война белых и красных в Финляндии в 1918 г. Таллин, 1936;
  • Arimo, Reino (1991), Saksalaisten sotilaallinen toiminta Suomessa 1918, Jyväskylä: Gummerus, ISBN 978-951-96-1744-2
  • Manninen, Ohto (1993a), Sodanjohto ja strategia. In: Manninen, O. (ed.) Itsenäistymisen vuodet 1917–1920, II Taistelu vallasta, lk. 24–93, Helsinki: Valtion painatuskeskus, ISBN 951-37-0728-8
  • Manninen, Ohto (1993b), Taistelevat osapuolet. In: Manninen, O. (ed.) Itsenäistymisen vuodet 1917–1920, II Taistelu vallasta, lk. 96–177, Helsinki: Valtion painatuskeskus, ISBN 951-37-0728-8
  • Upton, Anthony F. (1981), Vallankumous Suomessa 1917–1918, II, Jyväskylä: Gummerus, ISBN 951-26-2022-7
  • Ylikangas, Heikki (1993a), Tie Tampereelle, Porvoo: WSOY, ISBN 951-0-18897-2
  • Muilu, Heikki (2010), Venäjän sotilaat valkoisessa Suomessa, Jyväskylä: Atena, ISBN 978-951-796-624-5
  • Paavolainen, Jaakko (1966), Poliittiset väkivaltaisuudet Suomessa 1918, I Punainen terrori, Helsinki: Tammi
  • Paavolainen, Jaakko (1967), Poliittiset väkivaltaisuudet Suomessa 1918, II Valkoinen terrori, Helsinki: Tammi
  • Paavolainen, Jaakko (1971), Vankileirit Suomessa 1918, Helsinki: Tammi, ISBN 951-30-1015-5
  • Eerola, Jari; Eerola, Jouni (1998), Henkilötappiot Suomen sisällissodassa 1918, Turenki: Jaarli, ISBN 978-952-91-0001-9
  • Roselius, Aapo (2004), Saksalaisten henkilötappiot Suomessa vuonna 1918. In: Westerlund, L. (ed.) Sotaoloissa vuosina 1914–1922 surmansa saaneet, lk. 165-176, Helsinki: VNKJ 10/2004, Edita, ISBN 952-5354-52-0
  • Westerlund, Lars; Kalleinen, Kristiina (2004), Loppuarvio surmansa saaneista venäläisistä. In: Westerlund, L. (ed.) Venäläissurmat Suomessa 1914–1922, 2.2. Sotatapahtumat 1918–1922, lk. 267–271, Helsinki: VNKJ 3/2004c, Edita, ISBN 952-5354-45-8
  • Westerlund, Lars (2004a), Sotaoloissa vuosina 1914–1922 surmansa saaneet, Helsinki: VNKJ 10/2004, Edita, ISBN 952-5354-52-0
  • Tikka, Marko (2014), Warfare & Terror in 1918. In: Tepora, T. & Roselius, A. (eds.) The Finnish Civil War 1918. History, Memory, Legacy, lk. 90–118, Leiden: Brill, ISBN 978-90-04-24366-8

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]