Johannese evangeelium

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search


Saint John The Batist, Caravaggio 17. sajand.

Johannese evangeelium (lühend Jh) on Piibli Uue Testamendi kaanonis neljas raamat, mis sisaldab Jeesus Kristuse õpetusi, viimse õhtusöömaaja seadmise, kohtumõistmise, surma ja ülestõusmise kohta. Evangeelium on kaanonisse kuulunud algusest saadik. Johannese evangeeliumile eelneb Luuka evangeelium ja järgnevad Apostlite teod. Johannese evangeelium on Uues Testamendis ainus gnostiline evangeelium. Mitmete teadlaste arvates on evangeeliumi autoriks apostel Johannes, Sebedeuse poeg [1] , kuid paljud uurijad peavad autoriks juudikristlaste gruppi, nn johanneslikku koolkonda [2] , mis asus tänapäeva Süüria aladel ning sellelt koolkonnalt arvatakse pärinevat ka 3 Johannese kirja (1Jh, 2Jh, 3Jh), kuna keeleliselt ja stiililiselt on need väga sarnased ning ühtsena vaadeldavad. Johannese evangeelium on kirjutatud koinees. Vanimal seni leitud Uue Testamendi pärgamendil on säilinud kirjakohad Johannese evangeeliumist. Johannese evangeeliumis asub Piibli lühim salm.

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Johannese evangeelium on kreeka keeles Τὸ κατὰ Ἰωάννην εὐαγγέλιον, Tò katà Iōánnēn euangélion. Vulgatas nimetatakse evangeeliumit "Evangelium secundum Ioannem".

Autorlus[muuda | muuda lähteteksti]

Evangeeliumi autor on traditsiooni järgi apostel Johannes, Sebedeuse poeg. Varakiriklikust ajast on Johannese evangeeliumit maininud kolm Väike-Aasia piiskoppi - Efesose Polykrates, Lyoni Irenaeus ja Hierapolise Papias. Võimalike autoritena mainivad nad kaht Johannest, apostel Johannest ning Johannes Vanemat, Efesoses tegutsenud presbüterit. Nende versioon oli, et „jünger, keda Jeesus armastas“, oli apostel Johannes. Evangeeliumis jääb autor anonüümseks, tema kohta on öeldud vaid et: "Tema on see õpilane, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige"(Jh 21:24) ning pole päris kindel, kas ta võis olla samaaegselt ka Jh 13:23 mainitud "jünger, keda Jeesus armastas" - ja keda omakorda on samuti evangeeliumi autoriks peetud [3] . Richard Bauchkam on viidanud, et salmi Jh 21:24 saab kreeka keelest tõlkida ka nii et "jünger, keda Jeesus armastas” ei kirjutanud ise evangeeliumi vaid oli evangeeliumi kirjutamise põhjustajaks [4] . Autor võis olla evangeeliumi kirjutamise ajal umbes 70-aastane [5] . On siiski vaieldav, kas evangeeliumi autor oli üks kaheteistkümnest apostlist. Teoloogid Peeter Roosimaa ja Randar Tasmuth esitavad erinevate uurijate arutluskäike arvatava autori kohta; autor võis olla nii apostel Johannes, Johannese õpilane, mõne teise apostli õpilane, Efesoses tegutsenud presbüter Johannes Vanem, autori(te) loodud fiktiivse isikuga või on tegu johannesliku koolkonna kogutud pärimusega. On kahtlusi, kas evangeeliumi autor selles kirjeldatavaid sündmusi ise pealt nägi. Evangeeliumi nimetus võib olla ka tekkinud Ristija Johannese järgi (6), evangeelium võis olla pühendatud apostlile [6] . Evangeeliumi autor võis olla mõni tollastest autoriteetidest, kes pealtnägijate kirjeldusi Jeesuse elust kirja pani ning materjali enam või vähem tõele vastavaks tunnistas [7] . Alates 19. sajandist hakkasid Saksa teoloogid kahtlema Johannese autorluses. Nad pidasid evangeeliumi kirjutamise aega evangeeliumis kirjeldatud sündmustest kümneid aastaid hilisemaks. Teoloog Ferdinand Christian Baur väitis evangeeliumi kirjutamise ajaks koguni 160. aasta. 1934 avaldas Colin H. Roberts 2. sajandi esimesse poolde dateeritud käekirjaga papüürusetüki, P52, mis sisaldab salme Johannese evangeeliumist. Kuigi mõned paleograafiaeksperdid ei ole pidanud võimalikuks käsikirja nii täpset dateerimist, on tänapäeval üldtunnustatud, et Papüürus 52 sisaldab varaseimat teadaolevat Uue Testamendi teksti ja ühtlasi on tegu tugeva argumendiga Johannese autorluse tõestuseks. Tekstianalüüsi kohaselt on evangeelium ja Johannese Esimene kiri (1Jh) sarnased [8] .

Papüürus 52 kirjakohaga Jh 18:31-33.

Tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]

Evangeeliumi koostamise ajaks on erinevatel hinnangutel pakutud vahemikku 78.a m.a.j. - 110.a m.a.j. [9] .Traditsiooni kohaselt on Johannese evangeeliumi kirjutamiskohaks peetud Efesost, suurimat kristlaste koguduset peale Jeruusalemma hävitamist 70. aastal ning kirjutamisajaks on arvatd 90. aastaid m.a.j. Uurijatel on tõendeid, et evangeeliumi võis koostada Iisraelist välja rännanud juudikristlaste kogukond, nn Johanneslik koolkond asukohaga tänapäeva Süüria aladel. Kirikuisa Klemens Aleksandriast on evangeeliumide koostamise kohta märkinud, et kõige viimasena tegi seda Johannes, mõistes, et välised faktid (ta sõmatika) olid teistes evangeeliumides juba esitatud ning koostas sõpradest mõjutatuna ja Vaimust inspireerituna vaimuliku evangeeliumi [10] . Evangeelium on läkitatud kristlastele.

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Johannese evangeelium koosneb 21 peatükist, mis jagunevad 879 salmiks. Evangeeliumi jagas peatükkideks kardinal Stephen Langton 13. sajandil ja salmideks Robert Estienne 1551. aastal. Johannese evangeelium on keele ja stiili poolest terviklik ning selle tõttu arvatakse puuduvat kriteeriumid, mille abil saaks eristada põhiteost ja hilisemaid täiendusi sellele [11] . Evangeeliumi viimast peatükki on peetud hiljem lisatuks.

Sisu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

1.Proloog (1:1–8)

2.Tunnustähtede raamat (1:19–12:50)

  • Ristija Johannese tunnistus (1:19–51)
  • Jeesus ja juutide institutsioonid (2:1–4:54)
  • Jeesus ja juutide pühad (5:1–10:42)
  • Jeesuse surma ja ülestõusmise eelaimused (11:1–12:50)

3.Jumala au raamat (13:1–20:31)

  • Paasasöömaaeg (13:1–30)
  • Hüvastijätukõned (13:31–17:26)
  • Jeesuse kannatused (18:1–19:42)
  • Ülestõusmine (20:1–29)
  • Kokkuvõte (20:30–31)

4.Epiloog (21:1–25)

  • Kalapüügi ime (21:1–14)
  • Jeesus ja Peetrus (21:15–23)
  • Lisa (21:24–25)


Õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Johannese evangeelium algab proloogiga. Salmist Jh 1:6 algab jutustus, mis koosneb kahest osast. 12. peatükiga lõppevas esimeses osas räägitakse Jeesuse avalikust tegevusest alates tema ristimisest Ristija Johannese poolt kuni tema avaliku tegevuse lõpuni. Teises osas räägitakse Jeesuse tegevusest tagasitõmbununa lähemate õpilaste ringi, tema kannatusest ja ristilöömisest ilmumisest jüngritele ülestõusmist. Jeesuse ütlused on Johannese Evangeeliumis palju pikemad, kui sünoptilistes evangeeliumides. Jeesus räägib siin iseendast ja oma ülesanetest ning rollist rohkem; ettekuulutusi saabuvast jumalariigist, nagu neid näiteks Markuse evangeeliumist leida võib, aga üldse mitte. Jumala riik Johannese evangeeliumi mõttes on taevas, Isa juures ning igavese elu selles tagab usk Jeesusesse. Kuningriik ei tule enam meie juurde, vaid meie peame sinna ise minema [12] . Evangeelium on sümbolistlikult dualistlik, tihti kasutatakse vastanduvaid tähenduslikke sõnapaare valgus-pimedus, tõde-vale, liha-vaim, meie-nemad [13] .Teoloog Bart Ehrman viitab sünoptiliste evangeeliumite apokalüpsiseootusele kui horisontaalsele dualismile: evangeeliumide kirjutamise aegne "kuri" aeg ja tulevane hea Jumala riigi aeg. Johannese Evangeeliumi puhul näeb ta sellist dualismi vertikaalsena - kuri maapealne elu vs igavene elu taevas. On arusaadav, et Jeesus räägib seega "sünnist ülevalt" (Jh 3:3) [14] .

Teoloogiliselt oluline on evangeeliumi alguses (Jh 1:29) leitav Ristija Johannesele omistatav lause, millist sünoptilistes evangeeliumides ei leidu: /.../"Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. /.../" Jeesuse võrdlemine ohvriks toodava paasatalle, Iisraeli laste päästmise sümboliga Vanas Testamendis, oli Johannese Evangeeliumi autorile nõnda oluline, et ta võis teadlikult muuta Jeesuse suremise aega [15] .

Johannese evangeelium on kolmest ülejäänud evangeeliumist erinev. Erinevalt sünoptiliste evangeeliumide autoritest on Johannes oma rolliks seadnud tunnistamise et vaid Jeesus on Kristus ning et ta ainsaks ülesandeks on kinnitada Jeesuse olemust ja eesmärke [16] ; ta sedastab, et Jeesus on eeskätt jumalik olevus [17] ning evangeeliumis leiduvad Jeesuse imeteod on tegelikult enamat, nad on märgid Jeesuse valitsemisaja algusest [18] . Johannese Evangeeliumist on leitav mõttekäik, et Jeesus oli jumaliku olendina olemas juba enne oma sündi ning kes sündis inimesena; erinevalt teistest evangeeliumitest leitava neitsist sündimise looga. Siit on alguse saanud tuntud vaidlus Jeesuse olemusest varauusaegsete teoloogide Ariuse ja Athanasiuse vahel. Vaidlusküsimuseks oli, kas Jeesus on sama mis Isa või ta on Isa poolt loodud, subordineeritud [19] . Johannese evangeelium esitab lugejaile Jeesuse inimlikkust ja jumalikkust ühekorraga, samaaegselt. Jeesuse üheaegselt jumaliku ja inimliku olemuse selgitamine on ka tänapäevase teoloogia üheks arutlusteemaks, seda kolmainsuse käsitlusel mõiste "perihhorees" kaudu [20] .

Evangeelium rõhutab Poja müstilist vahekorda Isaga ja usklike müstilist vahekorda Lunastajaga ning räägib Pühast Vaimust kui Lohutajast (Trööstijast). Pole päris selge, kellest siiski Jh 14:16, Jh 14:26, Jh 15:26, Jh 16:79 juttu on, kuna Lohutajat ehk parakleeti (kreeka k παράκλητος (parakletos), ek appikutsutu, eestkostja, lohutaja)(19)(20) on nii nimetatud vaid Johannese Evangeeliumis ning kelle all on kristliku traditsiooni kohaselt mõeldud peamiselt kolmainsuse kolmandat osa, Püha Vaimu. Lohutaja on Jeesuse sõnul keegi, kes tuleb peale tema lahkumist ja jääb inimeste juurde tema taastulekuni, olles temaga võrdne (Jh 14:16 - teine Lohutaja). On seisukohti, et parakleet võis olla ka Jeesus ise vaimsel kujul; mõnede islamiuurijate arvates võib tegu olla ka prohvet Muhamediga (21)(22).


Samuti paneb Johannes rõhku kristlasi iseloomustavale armastusele, et selgitada, miks Jeesus Kristus pidi inimeste pattude eest surema. Johannese evangeeliumi järgi oli Jumala armastus Jeesuse motiiviks inimkonna lunastamisel. Johannes näitab Jeesuse inimlikkust – Jeesus Kristus on Jumal-Inimene. Inimene jõuab päästeni teadmise läbi, et Jeesus on Kristus.

On arvatud, et kuna Johannese Evangeeliumist võib leida mitmeid viiteid varakristlaste ja juudi kogukonna vahelistele konfliktidele, saab mitmeid kirjakohti näha juudivaenulikena ning on sellistena kujundanud paljude kristlaste suhtumist juutidesse [21] . (15) Teoloog Peeter Roosimaa on viidanud Rudolf Schnackenburgile, kes toob esile Johannese evangeeliumi autori ja variseerlik-rabiinliku juutluse vastasseisu, eelkõige seoses Pühakirja, eriti Seadusega.

Evangeeliumi iseloomustab ka naiste suur osatähtsus, võrreldes näiteks sünoptiliste evangeeliumitega [22] .

Evangeelium eristub sünoptilistest evangeeliumidest Jeesuse ainulaadsete “Mina olen”-ütluste sagedase esinemise tõttu. Jeesus identifitseerib Johannsese Evangeeliumis end nende abil ning kasutab neid imetegude selgitamiseks, nende tähenduse avamiseks [23] . Teoloogid on "Mina olen"-ütlusi kasutanud võrdluste toomiseks Vana Testamendi jumala nimega (“Mina olen”)(23); võrreldavaiks salmideks on Jh 8.58: Jeesus ütles neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et enne kui Aabraham sündis, olen mina” ning 2. Ms 3.14 Ja Jumal ütles Moosesele “Ma olen see kes ma Olen!” Ja ta jätkas: “Ütle Iisraeli lastele nõnda: “Ma Olen” on mind läkitanud teie juurde.” Nimetatud kirjakohtade üle arutletakse ka tänapäeval [24] . Just Johannese Evangeeliumi Jeesuse-käsitluses on teoloogide arvates otseselt viidatud, et Jeesus on lihaks saanud Jumala Sõna ehk logos(Jh 1:14)(17, lk 174,176),(24, lk 79),(25, lk 68); see on välja toodud juba proloogis (4) [25] .


Johannese Evangeeliumi “Mina olen” kirjakohtades väljendatud teoloogilistele konstruktsioonidele on leitud paralleele ka Indiast, upanišaadide traditsioonist [26] .

Jeesuse "Mina olen" ütlemised[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mina olen elu leib [27]
  • Mina olen maailma valgus [28]
  • Mina olen uks [29]
  • Mina olen hea karjane [30]
  • Mina olen ülestõusmine ja elu [31]
  • Mina olen tee ja tõde ja elu [32]
  • Mina olen tõeline viinapuu [33]

Jeesuse imeteod[muuda | muuda lähteteksti]

  • vee muutmine veiniks [34]
  • sõjapealiku poja tervendamine [35]
  • halvatu tervendamine [36]
  • viie tuhande mehe toitmine [37]
  • kõndimine vee peal [38]
  • pimeda tervendamine [39]

Evangeelium eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Mülleri jutlustest 17. sajandi algusest on säilinud varasemad teadaolevad eestikeelsed kirjakohad Johannese evangeeliumist.

Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Se Ewangelium Sest pöhast Jahnist ülleskirjotetu". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Ewangelium Pühha Johannesest ülleskirjotud" ja 1739 Piiblis "Ewangelium Pühhast Joannessest ülleskirjotud."

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Carson, D.A, Moo, D.J., Morris, L (1992) Introduction to the New Testament Zondervan Publishing House, Grand Rapids, Michigan. lk 136.
  2. Roosimaa, P (2001) Kes on Johannes? Mõtteid neljanda evangeeliumi nimest. Usuteaduslik Ajakiri Nr 2-2001(49). lk 4.
  3. Charlesworth, J.H (1995) The Beloved Discple: Whose Witness Validates the Gospel of John? Valley Forge: Trinity. lk 185-92.
  4. Bauckham, R (2006) Jesus and the Eyewitnesses. The Gospels as Eyewitness Testimony. Richard Bauckham. William Eerdmans Publishing Company, Grand Rapids Michigan/Cambridge U.K. lk 158-159.
  5. Carson, D.A, Moo, D.J., Morris, L (1992) Introduction to the New Testament Zondervan Publishing House, Grand Rapids, Michigan. lk 136.
  6. Roosimaa, P (2001) Kes on Johannes? Mõtteid neljanda evangeeliumi nimest. Usuteaduslik Ajakiri Nr 2-2001(49). lk 15.
  7. Ehrman, Bart D. (2009) Jesus, Interrupted: Revealing the Hidden Contradictions in the Bible (and Why We Don´t Know About Them) HarperCollins e-book. lk 103.
  8. Carson, D.A, Moo, D.J., Morris, L (1992) Introduction to the New Testament Zondervan Publishing House, Grand Rapids, Michigan. lk 150.
  9. Ehrman, Bart D. (2009) Jesus, Interrupted: Revealing the Hidden Contradictions in the Bible (and Why We Don´t Know About Them) HarperCollins e-book. lk 81.
  10. Tasker, R.V.G (2002) "Johannese evangeelium." Logos. lk 21.
  11. Lohse E.(1994) Uue Testamendi tekkelugu. Tartu, Greif. lk 144.
  12. Ehrman, Bart D. (2009) Jesus, Interrupted: Revealing the Hidden Contradictions in the Bible (and Why We Don´t Know About Them) HarperCollins e-book. lk 81.
  13. Johnson, L.T (2010) The New Testament. A Very Short Introduction Oxford University Press inc., New York. lk 96.
  14. Ehrman, Bart D. (2009) Jesus, Interrupted: Revealing the Hidden Contradictions in the Bible (and Why We Don´t Know About Them) HarperCollins e-book. lk 81.
  15. Ehrman, Bart D. (2009) Jesus, Interrupted: Revealing the Hidden Contradictions in the Bible (and Why We Don´t Know About Them) HarperCollins e-book. lk 28.
  16. Anderson, P. N (2011) The Riddles of The Fourth Gospel. An introduction of John. Fortress Press, Minneapolis, USA. lk 21.
  17. Woodhead, L (2004) Christianity. A Very Short Introduction. Oxford University Press Inc, New York. lk 9-12.
  18. Barton, S. C (2001) Many gospels, one Jesus. Kogumikust The Cambridge Companion to Jesus ed. Markus Bockmuehl (2001) Cambridge University Press. lk 174.
  19. Anderson, P. N (2011) The Riddles of The Fourth Gospel. An introduction of John. Fortress Press, Minneapolis, USA. lk 25-29.
  20. Crisp. O. D (2007) Divinity and Humanity: The Incarnation Reconsidered. Cambridge University Press. lk 1.
  21. Anderson, P. N (2011) The Riddles of The Fourth Gospel. An introduction of John. Fortress Press, Minneapolis, USA. lk 26.
  22. Anderson, P. N (2011) The Riddles of The Fourth Gospel. An introduction of John. Fortress Press, Minneapolis, USA. lk 16.
  23. Ehrman, Bart D. (2009) Jesus, Interrupted: Revealing the Hidden Contradictions in the Bible (and Why We Don´t Know About Them) HarperCollins e-book. lk 73.
  24. Crisp. O. D (2007) Divinity and Humanity: The Incarnation Reconsidered. Cambridge University Press. lk 9.
  25. Ehrman, Bart D. (2009) Jesus, Interrupted: Revealing the Hidden Contradictions in the Bible (and Why We Don´t Know About Them) HarperCollins e-book. lk 72.
  26. Kavunkal, J (2008) The Mystery of God in and through Hinduism. Kogumikust Christian Theology in Asia ed. Sebastian C.H. Kim, Cambridge University Press. lk 33.
  27. Jh 8:12
  28. Jh 10:7
  29. Jh 10:11
  30. Jh 11:25
  31. Jh 14:6
  32. Jh 15:1
  33. Jh 2:1-11
  34. Jh 4:46-54
  35. Jh 5:1-15
  36. Jh 6:1-14
  37. Jh 6:16-21
  38. Jh 9:1-41
  39. Jh 11:1-45

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

1. MacDonald, W (1993) "Johannese evangeelium. Üks Emmause Korrespondent Kursus".

2. Tasker, R.V.G (2002) "Johannese evangeelium." Logos

3. Roosimaa, P (2015) Johannese evangeeliumi kirjutamisaeg. Usuteaduslik Ajakiri, Nr 1-2015(68)

4. Aaslav-Tepandi, K (2015) "Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh 1:1–18)". Kirik & Teoloogia, 9. ja 16. oktoober 2015.

5. Roosimaa, P (2001) Kes on Johannes? Mõtteid neljanda evangeeliumi nimest. Usuteaduslik Ajakiri Nr 2-2001(49)

6. Lohse E.(1994) Uue Testamendi tekkelugu. Tartu, Greif.

7. Carson, D.A, Moo, D.J., Morris, L (1992) Introduction to the New Testament Zondervan Publishing House, Grand Rapids, Michigan

8. Bauckham, R (2006) Jesus and the Eyewitnesses. The Gospels as Eyewitness Testimony. Richard Bauckham. William Eerdmans Publishing Company, Grand Rapids Michigan/Cambridge U.K

9. Charlesworth, J.H (1995) The Beloved Discple: Whose Witness Validates the Gospel of John? Valley Forge: Trinity

10. Humpries, M (2006) Early Christianity Routledge, Taylor and Francis Group

11. https://www.biblestudytools.com/dictionaries/smiths-bible-dictionary/john-gospel-of.html

12. https://www.britannica.com/topic/Gospel-According-to-John

13. Woodhead, L (2004) Christianity. A Very Short Introduction. Oxford University Press Inc, New York

14. Anderson, P. N (2011) The Riddles of The Fourth Gospel. An introduction of John. Fortress Press, Minneapolis, USA

15. Culpepper, R. A (2001) Anti-Judaism in the Fourth Gospel as a Theological Problem for Cristian Interpreters. Kogumikust Anti-Judaism and the Fourth Gospel (2001) koost. R. Bieringer, D. Pollefeyt, F. Vandecasteele-Vanneuville. Westminster John Knox Press, Louisville, Kentucky.

16. Kavunkal, J (2008) The Mystery of God in and through Hinduism. Kogumikust Christian Theology in Asia ed. Sebastian C.H. Kim, Cambridge University Press

17. Barton, S. C (2001) Many gospels, one Jesus. Kogumikust The Cambridge Companion to Jesus ed. Markus Bockmuehl (2001) Cambridge University Press

18. Crisp. O. D (2007) Divinity and Humanity: The Incarnation Reconsidered. Cambridge University Press

19. http://www.dictionary.com/browse/paraclete

20. Liddell, H. G, Scott, R A Greek-English Lexicon

21. Ghabril, N. Y (2003) Themes For the Diligent Võrguleht The Good Way

22. Anthony S. W (2016) Muhammad, Menahem and the Paraclete: new light on Ibn Isḥā Q’s (d .150/767) Arabic version of John 15:23-16 Bulletin of SOAS, 79, 2 (2016), lk 255–278. © SOAS, University of London

23. White, J Purpose and Meaning of “Ego Eimi” in the Gospel of John in Reference to the Deity of Christ James White, http://vintage.aomin.org/EGO.html

24. Ford, D. F, Quash, B, Sockice, J. M (2005)(koost.) Fields of Faith. Theology and Religious Studies for the Twenty-First Century Cambridge University Press

25. Moore, A (2003) Realism and Christian Faith. God, Grammar and Meaning. Regent´s Park College, Oxford. Cambridge University Press

26. Ehrman, Bart D. (2009) Jesus, Interrupted: Revealing the Hidden Contradictions in the Bible (and Why We Don´t Know About Them) HarperCollins e-book

27. Tasmuth, R (2000) Johannes küll, aga kes siiski? Usuteaduslik Ajakiri Nr 1-2000

28. Thurén, J (2001) Johannese evangeelium. Tallinn, EELK Usuteaduse Instituut

29. Watt, J.W.D (2007) An Introduction to the Johannine Gospel and Letters T&T Clark A Continuum imprint The Tower Building, 11 York Road, London SE1 7NX

30. Johnson, L.T (2010) The New Testament. A Very Short Introduction Oxford University Press inc., New York

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

1.Johannese evangeelium. Piibel.net (eesti keeles)

2. Wastne Testament 1686 https://www.eki.ee/piibel/index.php?tegevus=viewbibletext&showversion=4&showbook=Mk&done=1

3. J. Gutslaffi UT 1648-1656 https://www.eki.ee/piibel/index.php?tegevus=viewbibletext&showversion=4&showbook=Mk&done=1