Johannese evangeelium

Allikas: Vikipeedia
Uus Testament

Johannese evangeelium (kr. Κατὰ Ἰωάννην, Kata Iōannēn) on Piibli Uue Testamendi neljas raamat, mis ühena evangeeliumidest edastab Jeesuse Kristuse õpetusi, viimse õhtusöömaja seadmise, kohtumõistmise, surma ja ülestõusmise jutustusi. Pärimuse järgi on selle autoriks apostel Johannes. Ka paljudes käsikirjades on autoriks märgitud Johannes.

Sõnumi ülesehitus:[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Proloog (1:1–8)
  2. Tunnustähtede raamat (1:19–12:50)
    1. Ristija Johannese tunnistus (1:19–51)
    2. Jeesus ja juutide institutsioonid (2:1–4:54)
    3. Jeesus ja juutide pühad (5:1–10:42)
    4. Surma ja ülestõusmise eelaimused (11:1–12:50)
  3. Jumala au raamat (13:1–20:31)
    1. Paasasöömaaeg (13:1–30)
    2. Hüvastijätukõned (13:31–17:26)
    3. Jeesuse kannatused (18:1–19:42)
    4. Ülestõusmine (20:1–29)
    5. Kokkuvõte (20:30–31)
  4. Epiloog (21:1–25)
    1. Kalapüügi ime (21:1–14)
    2. Jeesus ja Peetrus (21:15–23)
    3. Lisa (21:24–25)

Ülevaade peatükkide teemadest[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1 – Proloog, Sõna ja Jumala suhtestus
  • 2 – Esimene imetegu, vesi muutub veiniks
  • 3 – Nikodeemus
  • 4 – Samaaria naine
  • 5 – Betsaida tiigi halvatu
  • 6 – Elu leib
  • 7 – Elav vesi
  • 8 – Abielurikkumiselt tabatud naine
  • 9 – Pimedana sündinud mees
  • 10 – Hea karjane
  • 11 – Laatsarus
  • 13–17 – Ülemise toa jutud
  • 20 – Suur Misjonikäsk
  • 21 – "Toida mu lambaid" (Kristuse kolm korda salanud Peetruse taasseadmine apostliks.)

Johannese evangeelium algab proloogiga (1:1–5). Salmist 1:6 algab jutustus, mis koosneb kahest osast. Esimeses osas, mis lõpeb 12. peatükiga, räägitakse Jeesuse avalikust tegevusest alates tema ristimisest Ristija Johannese poolt kuni tema avaliku tegevuse lõpuni. Teises osas räägitakse Jeesuse tegevusest tagasitõmbununa lähemate õpilaste ringi (13-17), tema kannatusest ja ristilöömisest ning ilmumisest jüngritele pärast ülestõusmist.

Johannese evangeelium on kolmest ülejäänud evangeeliumist märgatavalt erinev. Teistel, nn sünoptilistel evangeeliumidel, on palju ühist teksti ning nad räägivad Jeesuse elust palju rohkem. Seevastu Johannese evangeelium rõhutab Poja müstilist vahekorda Isaga ning usklike müstilist vahekorda Lunastajaga ning räägib Pühast Vaimust kui Lohutajast (Trööstijast). Samuti paneb Johannes rõhku kristlasi iseloomustavale armastusele.

Raamat on mõeldud põhiliselt kristlastele. Arvatakse, et apostel Johannes elas elu lõpus Efesoses (seda väidab juba Papias), mis oli suurim kristlaste tempel pärast Jeruusalemma hävitamist 70. aastal, siis on levinud arvamus, et Johannese evangeelium on kirjutatud Efesoses.

Alates 19. sajandist on uurijad hakanud kahtlema Johannese autorluses. Evangeeliumi kirjutamise aega peetakse seal kirjeldatud sündmustest kümneid aastaid hilisemaks. Ferdinand Christian Baur väitis kirjutamise ajaks koguni 160. aasta. Ent 1934 avaldas Colin H. Roberts 2. sajandi esimesse poolde dateeritud käekirjaga papüürusetüki (P52 = Papyrus Ryl. Gr. 457), mis sisaldab salme Johannese evangeeliumist. Kuigi mõned paleograafiaeksperdid ei ole pidanud võimalikuks käsikirja nii täpset dateerimist, on üldtunnustatud, et see papüürus on varaseim teadaolev tekst, mis sisaldab mõnd Uue Testamendi osa.

Johannese evangeeliumile on ette heidetud, et mõned kohad selles on juudivaenulikud ning on sellistena kujundanud paljude kristlaste suhtumist juutidesse.

Erinevalt sünoptilistest evangeeliumidest on Johannese evangeelium gnostiline evangeelium. Päästeni jõutakse teadmise läbi, et Jeesus on Kristus.