Jeruusalemma algkogudus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Jeruusalemma algkogudus on aasta 30 m.a.j kevadel jeesusliikumise mõjul tekkinud esimene rühmitus Juudamaal, mis püsis kuni 132 m.a.j.

Peale Jeesuse surma hakkasid tema sõbrad kogunema Maarja Magdaleena maja teisel korrusel (nn "ülemine tuba"), Jeruusalemma ida osas. Jeruusalemma koguduse tuumiku moodustasid Jeesuse valitud (üli)õpilased ja Jeesuse sugulased.

Jeruusalemma kogudus kujunes kiiresti. Aeglane kujunemine oleks Jeruusalemmas (kui juutluse keskmes) kiiresti summutatud, sest kujunevat kristlust peeti ohtlikuks, ülemprestritele ja saduseride erakonna esindajatele. Seda näitavad Stefanose surm ja Pauluse (Sauluse) innukus koguduse tagakiusamisel. Koguduse rajamine pidi toimuma küllalt kiiresti. Kui arvestada Jeesuse surma ajaks kevadpühad aastal 30 ja Pauluse pöördumise tõenäoliseks ajaks aastad 32–34, siis Jeruusalemma koguduse hellenistliku erakonna vaenamine ja linnast minema ajamine võis toimuda enne Pauluse pöördumist. Seega kogudus pidi üsna kiiresti saavutama sellise mõjukuse, et vaenamisele vastu pidada.[1]

Uku Masing arvab, et lisaks Jeruusalemma kogudusele oli algusest peale oluline ka Galilea kogudus. Nende koguduste vahel valitses võistlus esikoha pärast. Masing arvab, et Galilea koguduse tähtsus on maha vaikitud (kuid peegeldub veel mõningates evangeeliumide pärimuskihistustes). Vaikimise põhjus võis olla Jeruusalemma algkoguduse juhtide soov olla ainus algkogudus. Apostlite tegudes kajastatakse peamiselt Pauluse tegevust, Jeruusalemma kogudust aga ainult seoses Paulusega. Galilea kogudusi ei mainitagi. (Vaikitakse ka Jeruusalemma koguduse esimesest juhist, sest paavstide loend algab Siimon Peetrusest (Galilealane), mitte Jaakobusest.)

Kuna juudakristlased (natsareenid) ei osalenud 66. aasta ülestõusus, siis pidid nad Simon bar Kochba ülestõusu eest põgenema 132. aastal Süüriasse, Jordani jõe idakaldal asuvasse Pellasse. Peale ülestõusu kaotust ei tohtinud juudid Jeruusalemma naasta.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peeter Roosimaa. Algkristliku ristimise tähendus lähtudes Johannese ristimisest. - Usuteaduslik Ajakiri 1 / 2011, lk 29.