Pontius Pilatus

Allikas: Vikipeedia
Pontius Pilatus
Pontius Pilatus
Gian Giacomo Manecchiale omistatav maal "Pontius Pilaatus käsi pesemas", 17. sajand
Juudamaa 5. prefekt
Ametiaeg
u 26 – 36 pKr
Eelnev Valerius Gratus
Järgnev Marcellus

Pontius Pilatus (Piiblis Pontius Pilaatus; ladina keeles Pontius Pīlātus; kreeka keeles Πόντιος Πιλάτος Póntios Pilátos) oli Rooma provintsi Juudamaa prefekt aastatel 26/27–36/37 pKr. Pilatus on eelkõige tuntud kui ametnik, kes mõistis surma Jeesuse.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Pilatuse elust enne Juudamaa prefektiks saamist on vähe teada. Ta kuulus ratsanikuseisusesse ja jäi Rooma keiser Tiberiusele silma ilmselt oma väljapaistva sõjaväeteenistuse tõttu. Oma ametissemääramise võis ta võlgneda pretoriaanide prefektile Lucius Aelius Seianusele, kes oli Tiberiuse usaldusisik.[1] Nimi Pontius viitab päritolule samniidide hõimu Pontia perekonnast, kust põlvnes mitu isikut, kes mängisid tähtsat rolli Rooma hilise vabariigi ja varase keisririigi ajajärgul.[2]

Juudamaa prefekt[muuda | muuda lähteteksti]

Pontius Pilatuse vermitud pronksmündid. Mündi tagaküljel on simpulum (rituaalne kulp), mida ümbritsevad kreeka tähed ΤΙΒΕΡΙΟΥ ΚΑΙΣΑΡΟΣ ja aastaarv LIS (aasta 16 = 29/30 pKr). Mündi esiküljel on kreeka tähed ΙΟΥΛΙΑ ΚΑΙΣΑΡΟΣ ja kolm odrapead

Juudamaa oli alates aastast 6 pKr Rooma provints ning Pilatus oli selle viies prefekt. Tema ülesandeks oli tagada provintsis seaduste täitmine, kord ja julgeolek. Provintsi asevalitsejana käsutas Pilatus viite jalaväekohorti (igaühes 600 meest) ja ühte ratsaväerügementi,[3] ent vajadusel võis ta abivägesid paluda ka võimsama naaberprovintsi Süüria legaadilt. Prefektina oli tema ülesandeks ka provintsi rahaasjade korraldamine: ta kontrollis maksukogumist ning lasi kolmel korral pronksmünte vermida: aastatel 29/30, 30/31 ja 31/32 pKr.[4] Provintsi asevalitsejana resideeris ta selle pealinnas Kaisareas (ka Caesarea Maritima), piirkonna tähtsaimat linna Jeruusalemma külastas ta vaid olulisemate juudi pühade ajal. Kuigi piirkonna prefektina oli tal õigus ametisse määrata ka ülempreestreid, pole andmeid, et ta oleks seda teinud. Nii Pilatuse prefektiks saades kui ka kogu tema ametiaja jooksul oli ülempreestriks Kaifas.[5]

Kuigi Pilatuse ametiaega iseloomustasid püsivad pinged juutidega, oli ta üks kõige kauem ametis olnud Juudamaa prefekte. Tema ametiaeg lõppes keiser Caligula valitsusajal aastal 37 pKr ning pole teada, mis tast edasi sai.[6]

Pilatus juudi allikates[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige põhjalikumateks allikateks Pontius Pilatuse kohta on juudi õpetlase ja ajaloolase Flavius Josephuse (37/38 – u 100 pKr) teosed “Juudi sõda” (kirjutatud u 75 pKr) ja “Juudi muinsused” (u 95 pKr). Ka Aleksandria juutkonna poliitik ja filosoof Philon Aleksandriast on oma teoses “Läkitus Gaiosele” (u 41 pKr) kirjeldanud üht Pilatusega seotud sündmust. Nii Josephus kui ka Philon on Pilatuse suhtes pigem negatiivselt meelestatud ning keskenduvad oma kirjeldustes prefekti ja juutide vahelistele pingetele ja konfliktidele.[7]

Allikate kohaselt saatis Pilatus vahetult pärast ametisse astumist Jeruusalemma väeosa, kes kandis keisri pildiga lahingulippu. See kutsus juutide seas esile suure meelepaha ning nad saatsid Pilatuse residentsi Kaisareasse saadikud, kes nõudsid lahingulipu eemaldamist. Suurte raskustega nad selle ka saavutasid.[8] Mõni aeg hiljem laiendas Pilatus Jeruusalemma akvedukti, kasutades selleks templitest saadud raha. Seegi vihastas Jeruusalemma juute, ning kui Pilatus Jeruusalemma külastas, võeti ta vastu rahutustega. Mässu ette näinuna oli Pilatus paigutanud rahva hulka maskeerunud sõjaväelasi. Märguande peale hakkasid need mässajaid peksma, mille tagajärjel sai ohtralt inimesi surma ja haavata.[9] “Juudi muinsuste” 18. raamatu 3. peatükis on juttu Kristuse surmamõistmisest.[10]

Philon Aleksandriast kirjutab, et Pilatus lasi Jeruusalemmas asuvasse Rooma pretooriumisse paigaldada kullatud kilbid keiser Tiberiuse auks. See vallandas taas juutide pahameele. Kuna Pilatus keeldus järele andmast, pöördusid juudid otse keisri poole, kes käskis kilbid Kaisareasse Augustuse templisse viia.[11]

Josephuse viimased kirjed Pilatusest räägivad tema ametiaja lõpust. Suur hulk mehi kogunes Garizimi mäele, kus end prohvetiks nimetav samaarlane lubas näidata kohta, kuhu Mooses oli peitnud kullast anumad. Ülestõusu kartev Pilatus saatis meeste vastu oma ratsaväelased, kes surmasid inimesi ja võtsid vange, kes hiljem Pilatuse käsul hukati. Seepeale esitasid samaarlased Pilatuse vastu kaebuse Süüria prelaadile Lucius Vitelliusele, kes saatis Pilatuse Rooma keisrile aru andma. Kui Pilatus aastal 37 pKr Rooma jõudis, oli keiser Tiberius äsja surnud.[12]

Pilatus Uues Testamendis[muuda | muuda lähteteksti]

Juudi allikate kõrval on tähtsaimaks Pilatust käsitlevaks allikaks Uus Testament. Suur hulk Uue Testamendi viiteid Pilatusele on napid ja piirduvad tema mainimisega, nt Lk 3:1, Ap 4:27 ja 1Tm 6:13. Kõige põhjalikumad on neljas kanoonilises evengeeliumis esitatud Jeesuse kohtupidamise kirjeldused, kus Pilatus esindab prefekti ja kohtunikuna Rooma keisririiki.[13]

Mihály Munkácsy "Kristus Pilaatuse ees", 1881

Markuse evangeeliumis on kohtumõistmisel kaks stseeni. Esimeses (Mt 15:2–5) küsib Pilatus Jeesuselt: “Kas sina oled juutide kuningas?” ning paneb Jeesuse vaikimist imeks. Teises stseenis (Mt 15:6–15) nõuab rahvas ülempreestrite ässitusel Barabase vabastamist ja Jeesuse hukkamist. Markuse evengeeliumi Pilatus näib olevat erapooletu kohtumõistja, kel pole Jeesuse osas erilist teadmist ega huvi.[14] Markuse evangeelium ei vabasta küll Pilatust Jeesuse surmamõistmise süüst, ent suurem süükoorem jääb juudi liidritele.[15][16] Leidub kommentaatoreid, kes on näinud Markuse evangeeliumi Pilatuses allaheitlikku nõrkust, ent Samuel Sandmeli järgi on Markuse Pilatus pigem ükskõikne kui nõrk.[17]

Matteuse evangeeliumi kohtumõistmislugu (Mt 27:1–2,11-26) järgib Markuse evangeeliumis kirjutatut, ent sisaldab lisandusi, mis rõhutavad juudi vanemate ja ülempreestrite vastutust ning vähendavad Pilatuse süüd: Pilatuse naise uni (Mt 27:19), Pilatuse sümboolne kätepesemine enda süüst vabastamiseks (Mt 27:24) ja rahvahulga vastus Pilatusele: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” (Mt 27:25.)[18] Matteuse evangeelium on ainus, mille kohtumõistmisloo lõpus tuleb Pilatuse juurde juutide delegatsioon, kes nõuab Pilatuselt Jeesuse haua valvamist ja saab prefektilt selle tarvis valvesalga (Mt 27:62–65).[19]

Luuka evangeeliumi kohtumõistmisloos (Lk 23:1–25) tuuakse Jeesus Pilatuse ette kolme konkreetse süüdistusega: ta ässitavat rahvast, keelavat keisrile pearaha maksta ja väitvat end olevat kuningas Messia (Lk 23:2). Pilatus ei leia Jeesusel mingit süüd, ning saades teada, et Jeesus on galilealane, saadab ta Jeesuse parasjagu Jeruusalemmas viibiva Galilea valitseja Herodes Antipase juurde, et see otsuse teeks (Lk 23:6–7). Kui Jeesus naaseb, annab Pilatus teada, et Jeesus on süütu nii tema kui Herodes Antipase arvates, ja soovib Jeesuse vabaks lasta (Lk 23:14–16). Kui rahvahulk nõuab pühade puhul Barabase – mässaja ja mõrtsuka – vabastamist, ütleb Pilatus veel kolmandatki korda, et Jeesus on süütu ning väärib vabastamist (Lk 23:17–22), ent annab ta viimaks siiski rahva meelevalda (Lk 23:23–25). Luuka evangeeliumi Pilatust on nähtud nõrga, kõhkleva ja otsustusvõimetu mehena, kes hoolimata sellest, et leiab Jeesuse süütu olevat, ei suuda endale kindlaks jääda ning Jeesust vabaks lasta, vaid annab rahva tahtele järele.[20]

Johannese evangeeliumis on kohtumõistmine kõige pikemalt ja detailsemalt kirja pandud (Jh 18:28–19:16). Evangeeliumi seitsmes kohtumõistmisstseenis liigub Pilatus pretooriumis oleva Jeesuse ning väljas ootavate juudi ülempreestrite ja vanemate vahet. Pilatus ei soovi vastutust endale võtta ja püüab mitmel korral kohtumõistmist juutidele delegeerida (Jh 18:31;19:6), samuti sõnab ta neile kolmel korral, et ei näe Jeesusel süüd (Jh 18:38;19:4;19:6). Pilatuse dialoogides Jeesusega on kõne all nii taevariik kui tõde (Jh 18:36–37) ning keskseks võib pidada Jeesuse vastust Pilatusele: "Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte.” (Jh 19:11.) Samuel Sandmel argumenteerib, et Johannese evangeeliumis vabastatakse Pilatust enam süüst kui sünoptlilistes evangeeliumites.[21] Helen K. Bondi sõnul võib aga loo arenedes näha, et mitte Jeesus, vaid just Pilatus on see, kelle üle siin kohut mõistetakse, ning peagi selgub, et Pilatusele on tõest ja õiglusest olulisem lojaalsus keisrile (Jh 19:12–13).[22]

Muud allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Pilatuse kivi teisel real on loetav TIVS PILATVS.

Pilatust on lühidalt Jeesuse hukkajana mainitud ka Rooma ajaloolase Tacituse peateoses “Annaalid” (2. sajandi algus).[23] Antiookia piiskop Ignatios Antiookiast mainib Pilatust oma kirjades Magnesia, Smyrna ja Tralleisi kogudustele (kirjutatud vahemikus 105–110 pKr).[24]

Pilatusest on säilinud ka raidkivi, nö Pilatuse kivi, mis leiti 1961. aastal Kaisarea varemetest. Samuti on säilinud tema vermitud münte.[25]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Pontius Pilatuse elu ja surm on populaarsed teemad nii apokrüüfides kui kristlikes legendides.[26]

Pontius Pilatust mainitakse nii Nikaia usutunnistuses kui ka apostellikus usutunnistuses, mida lausuvad iga nädal miljonid kristlased.[27]

Nagu paljudes teistes keeltes, on ka eestikeelne fraseologism “oma käsi puhtaks pesema” tähenduses “vastutusest lahti ütlema” pärit Uuest Testamendist: "Kui siis Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis ta võttis vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes: „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!”" (Mt 27:24.)[28]

Pontius Pilatust on rohkelt kujutatud kunstis: kujutavas kunstis, draamas (eelkõige keskaegsetes kannatusmängudes ehk passioonides), kirjanduses ja filmikunstis. Eelkõige on teda kujutatud tegelasena Jeesuse kohtupidamisel.

Pontius Pilatus on kuulutatud pühakuks Etioopia kirikus (mälestuspäev 19. juunil) ja kopti kirikus (mälestuspäev 25. juunil).[29]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bond 2009, lk. 525.
  2. Bond 1998, lk. 9.
  3. Niswonger 1992, lk. 132
  4. Bond 2009, lk. 526.
  5. Bond 2009, lk. 526.
  6. Bond 2009, lk. 527.
  7. Bond 2009, lk. 526.
  8. Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iii, 1.
  9. Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iii, 2.
  10. Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iii, 3.
  11. Bond 2009, lk. 526.
  12. Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iv, 1–2.
  13. Bond 2009, lk. 527.
  14. Sandmel 1962, lk. 811.
  15. Bond 2009, lk. 527.
  16. Sandmel 1962, lk. 811.
  17. Sandmel 1962, lk. 811.
  18. Bond 2009, lk. 527
  19. Souter 1927, lk. 365.
  20. Bond 2009, lk. 527
  21. Sandmel 1962, lk 812.
  22. Bond 2009, lk. 527.
  23. Carter 2003, lk. 9.
  24. Bayes 2010, lk. 79.
  25. Schwartz 1992, lk. 395.
  26. Bond 2009, lk. 527.
  27. Carter 2003, lk. 1.
  28. Nero 2015. Lendsõnastik.
  29. Bond 2009, lk. 527.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bayes, Jonathan F. 2010. The Apostles' Creed: Truth with Passion. Eugene, Or.: Wipf and Stock Publishers.
  • Bond, Helen K. 1998. Pontius Pilate in History and Interpretation. Cambridge: Cambridge University Press.
  • Bond, Helen K. 2009. Pontius Pilate – The New Interpreter's Dictionary of the Bible. (Volume 4. Me-R).Ed. By K. D. Sakenfeld. Nashville, USA: Abingdon Press. Lk. 527-527.
  • Carter, Warren. 2003. Pontius Pilate: Portraits of a Roman Governor. Collegeville: Liturgical Press.
  • Flavius Josephus. The Antiquities of the Jews. Project Gutenberg. http://www.gutenberg.org/files/2848/2848-h/2848-h.htm (05.11.2020).
  • Nero, Georg. 2015. Oma käed puhtaks pesema. Lendsõnastik. (05.11.2020)
  • Niswonger, Richard L. 1992. New Testament History. Grand Rapids: Zondervan Publishing House.
  • Sandmel, Samuel. 1962. Pilate, Pontius. – The Interpreter's Dictionary of the Bible. (Volume 3. K-Q). Ed. By G. A. Buttrick. New York: Abingdon Press. Lk 811–813.
  • Schwartz, Daniel R. 1992. Pontius Pilate – The Anchor Bible Dictionary, (Volume 5. O-Sh). Ed. By D. N. Freedman. New York: Doubleday. Lk 395–401.
  • Souter, Alexander. 1927. Pilate – A Dictionary of Crist and the Gospels (Volume II Labour-Zion). Ed. By J. Hastings. Edinburgh: T. & T. Clark. Lk 363–366.