Areios

Allikas: Vikipeedia

Areios [ar'eios] (ladinapäraselt Arius [ar'iius]; 250/256336) oli kristlik presbüter Aleksandriast. Tema järgi on nime saanud arianism ehk ariaanlus, mis oli tollal levinuim kristluse vorm. Arianlusele vastandus platonistlik kristlus. Umbes 318. aastal sattus Areios vaidlusesse oma piiskopiga, Aleksandriga, väites talle vastu, et Jumala Poeg ei olnud samast substantsist elik ühise olemusega Jumal-isaga, vaid et kunagi oli olnud aeg, enne Kristuse sigitamist, kui teda ei eksisteerinud. Seepeale visati Areios koos teiste preestritega, kes tema õpetust järgisid, kirikust välja, aga debatt jätkus, kuna kumbagi osapoolt toetasid erinevad piiskopid üle terve ida-Rooma impeeriumi. Paljud piiskopid, eriti need, kes olid õpetust saanud Amtiookia Lucianuse juures, ühtisid Areiose seisukohtadega. Ajaks, mil constantinus Suur võttis Ida-Rooma keisririigi üle 324. aastal, oli erimeelsus kasvanud suureks ja tuliseks vaidluseks ning levinud üle terve impeeriumi, kus erinevad konsiilid mõistsid hukka/võtsid omaks Ariuse arusaama Pojast. Et erimeelsusi lahendada, kutsus Constantinus kokku I Nikaia kirikukogu aastal 325, kus Ariuse õpetus mõisteti hukka, ning Arius saadeti pagendusse. Arius kutsuti siiski aga paari aasta jooksul tagasi, ning tundub, et oma ülejäänud elu veetis ta, üritades tagasi saada Aleksandria kogudusse, mida aga Athanasios ei lubanud. Lõpuks lubati Ariusle Konstantinoopoli kogudusega ühineda, aga ta suri äkitselt eelneval ööl.

Vaidlused ei saanud sellega aga sugugi mitte läbi ning neid ei lahendatud ka järgmistel aastakümnetelgi, vaid neid jätkati veel kaua aega pärast seda, ka Läänes. Neid, kes uskusid, et Poeg ei olnud Isaga ühest substantsist, nimetati Ariaanideks, eriti Aleksandria piiskopi Athanasiose poolt ning siit on tulnud ka selle õpetuse nimi, arianism ehk ariaanlus. See nimi ei ole aga päris korrektne, kuna Ariuse roll ei ole selles usuliikumises kunagi olnud eriti tähtis, tema oli vaid vaidluste alustaja. Poja ja Isa omavaheline suhe on olnud diskussiooniteemaks kiriku ajaloos alati. Teised "ariaanlased", nagu näiteks Nikomeedia piiskop Eusebius ja Caesarea piiskop Eusebius olid palju tähtsamad tegelased ariaanliku teoloogia väljakujundamises. Paljud hilisemad ariaanlased hakkasid ka sellisele nimetamisele vastu, üteldes, et nad ei tea mitte midagi Ariusest. Aga Ariuse ja tema piiskoppide põikpäine pealekäimine tõi selle probleemi teoloogia keskmesse, ning seetõttu kannab see probleem ka tema nime.

Varane elu ja iseloom[muuda | redigeeri lähteteksti]

On võimalik, et Arius oli pärit Liibüast. Tema isa nimi olevat olnud Ammonius. Arius oli arvatavasti õpilane eksegeetilises koolis Antiookias, kus ta võis õppida Antiookia Lucianuse juures.[1]

Tulles tagasi Aleksandriasse, sai Arius sõbraks mehega kelle nimi oli Meletius Lycopolisest ja ordineeriti diakoniks viimase juhtimise all. Arius ekskommunitseeriti Piiskopi Peetrus Aleksandriast poolt aastal 311 Meletiuse vaadete toetamise pärast, aga Peetruse järglase, Achillase ajal lubati ta taas armulauale ning aastal 313 tehti tast Aleksandrias Baucalise piirkonna presbüter.

Ehkki Ariuse iseloomu on tigedalt rünnatud ja maha tehtud tema vaenlaste poolt, tundub, et ta oli askeetilise iseloomuga isik, hea moraali ning kindlate põhimõtetega. Warren H. Carroll (parafraseerides Epiphanius Salamiest, Ariuse opponenti) kirjeldab teda "pika ja kõhna, silmatorkava välimuse ja lihvitud kommetega. Naised armusid temasse ogaralt, olles võlutud tema imeilusatest kommetest, puudutatud tema askeetliku välimuse poolt. Meestele avaldas muljet tema intellektuaalse paremuse aura.”[2]

Vaidlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloolane Socrates Konstantinoopolist teatab, et Arius sattus esimest korda vaidlusesse, kui Aleksander, kes sai pärast Achillast Aleksandria piiskopiks, pidas jutluse Poja sarnasusest Isaga. Arius nägi Aleksandri jutluses Sabellianismi taaselustamist, mõistis selle hukka ning vaidles et "kui isa sigitas Poja, siis temal, kes oli sigitatud, oli eksistentsi algus: ja siit on selge, et oli aeg, mil Poega ei olnud. Siit järeldub, et ta sai oma substantsi mittemillegist.[3]

Usutakse, et Ariuse doktriinid olid mõjutatud Lucianuse õpetuse poolt, kes oli tunnustatud kristlik õpetaja ja usumärter. Kirjas Konstantinoopoli piiskopile Aleksandrile kirjutas Aleksander Aleksandriast, et Arius tuletas oma teoloogia Lucianuse omast. Selle kirja eesmärk oli kurta doktriinide üle, mida Arius toona esitas, aga tema süüdistus hereesias Ariuse vastu oli siis veel üsna nõrk ning teiste autoriteetide poolt mittetoetatud, ning Aleksandri keelekasutus oli pigem sõimav ja robustne kui hästiargumenteeritud. Ka Lucianust ei süüdista Aleksander siin selles, et ta õpetaks samu doktriine, mida Arius, vaid lihtsalt selles, et too on ad invidiam hereetiliste kalduvustega.

Aleksandria patriarhi kritiseeriti tema aeglase reageerimise eest Ariuse õpetusele. Nagu tema eelkäija Dionüsiuski, oli ta ebakindel ning otsustusvõimetu. On aga siiski raske ette kujutada, kuidas teisiti oleks ta saanud käituda. Küsimus, mille Arius esitas, jäi lahendamata kaks generatsiooni varem, ning ei olnud lihtne kohe sellele küsimusele vastust leida. Pealegi, kui oleks kohe tulnud sellele vaidlusele vastust leida, oleks olnud suur tõenäosus, et Ariuse pooldajatele oleks õigus jäänud. Niisiis sallis Aleksander vaidluste jätkumist sinnamaani, kuni tundus, et need on läinud sedavõrd tuliseks, et hakkavad ohustama Kiriku rahu. Siis alles kutsus ta kokku piiskoppide kogu ning küsis nende nõu. Niipea kui nad langetasid oma otsuse Ariuse vastu, tegutses Aleksander viivitamatult. Ta vallandas Ariuse tema ametikohalt ning heitis kirikust välja nii tema kui ka ta järgijad.

Ariuse doktriinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Arianism

Seletamaks oma samme Ariuse vastu, kirjutas Aleksandria Aleksander kirja Konstantinoopoli Aleksandrile ning Eusebiusele Nikomeediast (kus viibis sel hetkel ka keiser), andes ülevaate vigadest, mida ta arvas, et Arius oli teinud. Aleksandri järgi õpetas Arius:

Et Jumal ei olnud alati Isa, vaid et kunagi oli aeg, mil ta ei olnud isa; et Jumala sõna ei olnud igavikust, vaid oli tehtud mittemillestki; et igavesti eksisteeriv Jumal ('MINA OLEN'/ Igavene) tegi tema kes ei eksisteerinud varem, mitte millestki; seega oli aeg, millal ta ei eksisteerinud, niipalju on Poeg loodud olend, loodu. Et ta ei ole mitte Isa moodi, mis puutub olemusse, ega ei ole ta oma loomuse poolest ei Isa tõeline Sõna ega tõeline Tarkus, vaid tõesi vaid üks tema töid ja loodud olendeid, olles vääriti kutsutud Sõnaks ja Tarkuseks, kuna ta oli ise tehtud Jumala omast Sõnast ja Tarkusest, mis on Jumalas, mille läbi Jumal tegi nii kõik muud asjad kui ka Tema. Seega on ta oma loomuses muutuv ning muutustele aldis, nagu kõik teisedki mõistusega olendid on: seega on Maailm võõras kõigele muule kui Jumala olemusele; ja Isa on seletamatu läbi Poja, ning nähtamatu talle, sest ei tea Maailm täiuslikult ja täpselt Isa, ega saa tema selgelt näha teda. Poeg ei tea oma enese olemuse loomust: sest ta oli tehtud meie jaoks, et Jumal võiks luua meid läbi tema, nagu läbi instrumendi. Samuti ei võinud ta kunagi eksisteerida, kui Jumal poleks tahtnud meid luua.

Ta tsiteerib midagi sarnast Thaliast:

Jumal ei ole alati olnud Isa; Oli aeg, mil ta oli üksi, ning ei olnud veel Isa: hiljem ta sai selleks. Poeg ei ole igavikust, ta tuli mittemillegist. [4]

Ariuse säilinud kirjutised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ariuse elu ja õpetuse rekonstrueerimine on problemaatiline ja raske, kuna väga vähe on säilinud Ariuse enese kirjutisi. Constantinus käskis kõik Ariuse tekstid ära põletada juba Ariuse enese eluajal, ning see vähene, mis tulest puutumata jäi, hävitati hiljem Ariuse oponentide poolt. Säilinud teoseid võib leida vaid teiste kirikumeeste töödes, kes kirjutasid pärast Ariuse surma ning üritasid kinnitada tema ketserlikku maailmavaadet, jättes meile seega vähe ja ühetaolisi ning üsnagi ebausaldusväärseid andmeid Ariuse kirjutistest.

Kolm allesolevat kirja, mida peetakse Ariuse omadeks, on tema kiri Aleksandria Aleksandrile (Säilinud Athanasiuse teoses), tema kiri Eusebiusele Nikomeediast, ning tema ülestunnistus Konstantinusele. On alles ka palju kirju, mida omistatakse temale, ning mitmetel kordadel on teda tsiteeritud tema opponentide poolt. Mõistagi on raske ütelda, kui täpselt nad teda tsiteerivad, samuti on ka tsitaadid ise sageli liiga lühikesed ning kontekstist välja rebitud.

Tema Thalia (sõna-sõnalt "pidustus"), on populariseeritud teos, kus ta kombineerib proosat ja värsivormi, ning sellest on fragmente säilinud. Mõlemad viited on talletatud tema opponendi Athanasiuse poolt. Esimene on teade Ariuse õpetusest teoses Kõned Ariaanide vastu., 1.5-6. Sellel ümbersõnastusel on negatiivseid kommentaare vahele lükitud, nii et on raske pidada seda usaldusväärseks tsitaadiks.[5]

Teine on veidi otsesem tsitaat teoses Arminumi ja Seleucia Konsiilidest, 15. See on täiesti korrapäratu värss, ning see tundub olevat sõna-sõnaline tsitaat või tsitaatide kogum.[6] Keegi teine kui Athanasius, võibolla isegi keegi, kes oli Ariuse vastu positiivselt meelestatud, võis olla koostanud need tsitaadid.[7] See teine tsitaat tundub üsnagi täpne, sest see ei sisalda mitmeid võtmelauseid, mida tavaliselt Ariuse opponendid temale omistavad (nt. "Oli aeg, kui Poega ei eksisteerinud"), ning seal on ka mõningaid positiivseid lausungeid poja kohta,[8] see on korrapärase lauseehitusega ning sarnaneb teistele lauselõikudele, mida on omistatud Ariusele. Aga ehkki need tsitaadid tunduvad üsnagi täpsed, on nende kontekst kadunud, nii et nende kohta suuremas mõttesüsteemis on võimatu rekonstrueerida.[9]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Michael O'Carroll, Trinitas (Delaware: Michael Glazier, Inc, 1987) p. 23.
  2. Carroll, A History of Christendom, II, p. 10
  3. Socrates of Constantinoopolist, Kiriku Ajalugu, raamat 1, peatükk 5.
  4. Carroll, History of Christendom, II, p. 10
  5. Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.99
  6. Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", pp.98-9
  7. Hanson, "The Search for the Christian Doctrine of God", pp.10-15, esp. p.12
  8. Stevenson, "A New Eusebius: Documents Illustrating the History of the Church to AD 337", pp.330-332.
  9. Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.95

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]