Mine sisu juurde

Kristlus

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kristlik)

Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesuse Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud messias. Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.

Ligikaudu 2,6 miljardi järgijaga (2023. aasta andmete põhjal) on kristlus suurim maailmareligioon[viide?]. Kristlus on domineeriv usund Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias. Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas[1] ja Lõuna-Koreas[2].

Kristlus oli algselt judaismi usulahk ning käsitleb seetõttu pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismi ja islamiga liigitatakse kristlus aabrahamlikuks religiooniks.

Kristlus tekkis 1. sajandil pKr juutide seas Rooma keisririigis, lähtudes Naatsareti Jeesuse elust, õpetusest ja imedest, mis talle omistatakse, ning tema hilisemast ristilöömisest.[3] Kristlik usk rajaneb osalt Jeesuse enda sõnadel ja tegudel, nagu neid esitavad evangeeliumid, ja osalt jüngrite apostlite usul temasse kui Messiasse, Jumala pojasse ja Issandasse. Et varaseimad kristlikud tekstid – eriti Uus Testament, mis moodustab Piibli teise osa – pandi kirja vanakreeka keeles, on kristlusel nii juudi kui ka kreeka juured.[4] Kristlusel on eriti tugev mõju läänemaailmas, kuid seda praktiseeritakse tänapäeval üle kogu maailma mitmesugustes vormides, vooludes ja jumalateenistuse viisides. Kõik need keskenduvad usule Jeesusesse Kristusesse kui maailma Päästjasse ja inimkonna lepitamisse Jumalaga tema kaudu.[5]

Kristlased peavad Jeesust tõotatud Messiaks (Kristuseks) ning enamik kristlikke konfessioone tunnistab teda ka Jumala pojana. Kristlus näeb end spirituaalse osadusena Kristuses, kus usk, sakramendid ja palve ühendavad usklikke.

Sõna "kristlus" pärineb vanakreeka sõnast Χριστιανισμός, mis on tuletatud sõnast Xριστός Christós 'Kristus, Messias'. Selle sõna vanim säilinud kirjapandud kasutus on kolmandalt Antiookia piiskopilt või patriarhilt Ignatioselt. Nimetus "kristlane" (vanakreeka keeles Χριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat'[6] ning seda kasutati esimest korda Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul (Apostlite teod 11:26[7]).

Algkristlus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Algkristlus, Varakristlus

Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse kiriku (algkristlus). Algkristlus, 30. aastast pKr kuni 150. aastani pKr oli aeg esimeste koguduste moodustumisest Juuda ja Galilea maakondades kuni koguduste levimiseni üle Rooma impeeriumi idaosa ja Iraani (Partia) impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sellel ajal valmisid olulised tekstid, mis hiljem Uue Testamendi koosseisu arvati ja tähtsamad kirjad, mis leiti Nag Hammadist.

Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse vahel mõistet varakristlus, kuid varakristlus võib tähistada ka aega kuni riigikiriku ja ristiusu tekkimiseni (4. sajandil). Algkristlus oli salliv (pluralistlik) liikumine, mis hõlmas suurt hulka erinevaid rühmitusi ja arusaamu. Algkristlus oli vägivallatu. Kuigi Jeesus ei rajanud kirikut kui organisatsiooni, on enamik algkristluse uurijaid kindlad, et kristlus kasvas välja Jeesus-liikumisest (28.–30. aastal pKr).

Algkristlased laenasid juutlusest ja antiikkultuurist väljendusvormid ja sisu. Algkristlased, Jeruusalemma algkoguduses ja Galilea algkogudustes tuginesid juudi tarkuskirjandusele ja kreeka-rooma filosoofilisele kirjandusele. Algkristlased võtsid omaks palju juutluse ja antiikkultuuri väärtushinnanguid, olles lahutamatult seotud judaistlike juurte ning hellenistliku kultuuriga. Esimeste aastakümnete kristluse algusest tunnistav vanim tekstilõik on 1Kr 15:3–7. Selles on kaks arengusuunda: Peetrus, "12" ja 500 ning Jaakobus ja "apostlid". Arvatavalt Jaakobus ja apostlid tegutsesid Jeruusalemmas (ja Juuda maakonnas) ning Peetrus ja "12" Galileas. Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse apostlid, kellest tähtsaimad on Peetrus, Johannes ja hilisem liitunu Paulus.

Rooma keisririik 395. aastal

Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas kristlus teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Esimesed varakristlaste järglaskogudused tekkisid 1. sajandil Jeruusalemmas ja Galileas, seejärel Antiookias ja Damaskuses, misjärel tõenäoliselt Babüloonia, Armeenia ja Gruusia aladel. Läbi Väike-Aasia levis ristisuk Balkani poolsaare aladele, Egeuse mere äärsetele Vana-Makedoonia ja Vana-Kreeka (Thessaloniki, Kórinthos) aladele. Õpetus levis ka lõunas Aleksandriasse ning Põhja-Aafrika aladele. Ajalooliselt oli Egiptus üks olulisemaid kristlikke piirkondi, üks kristluse hälle, mis tänapäevaks on aastasadadega islamiseerunud. Lähis-Ida oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria, Türgi ning Vana-Rooma keisririigi Põhja-Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega islamiseerunud. Lõuna-Euroopas levis õpetus Vana-Rooma impeeriumi pealinna Rooma ning sealt edasi impeeriumi aladele.

Kristlus Rooma keisririigis

[muuda | muuda lähteteksti]

Usuvabaduse kehtestaja Rooma keisririigis oli Constantinus Suur, Vana-Rooma keiser (306–337). Constantinus Suure valitsemisajal Milano ediktiga (313) lõpetati Rooma keisririigis kristlaste tagakiusamine ning hakati kristlust soosima. Mitmed keisrid võtsid kristluse vastu surivoodil. Aastal 380 kehtestati keiser Theodosius I poolt kristlus Rooma keisririigi ametlikuks riigiusuks. Rooma impeeriumist levis kristlus üle kogu maailma, moodustades eri aegadel tekkinud mitmeid uusi usulahke. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: roomakatoliku, protestantlikuks ja õigeusu kirikuks.

Rooma riigi jagunemine ca 400. aastal Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks

Kristlaskonna jagunemine 5. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Arianism, Hereesia, Idagoodid, Läänegoodid, Vandaalid

4. sajandil levis kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi (Arianism). Ariaanluses polnud kolmainsusõpetust sellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistel kirikukogudel, Areiose õpetuse vastu. Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks

 Pikemalt artiklis Nestoriaanlus, Manilus

5. sajandi Rooma keisririigis toimus Aleksandria ja Antiookia koolkondade vaheline võitlus. Antiookia koolkonna esindaja Konstantinoopoli patriarh Nestoriose õpetus (Nestoriaanlus) kuulutati ekslikuks Efesose kirikukogul, 431. aastal.

Kristluse levik kuni 13. sajandini. William R. Shepherdi atlasest

451. aastal toimus Kalchedonis järgmine kirikukogu. Seal kuulutati ekslikuks Aleksandria koolkonna äärmuslik tõlgendus. Halkedoni kirikukogu püüdis olla keskteeks Aleksandria ja Antiookia vahel ning ühendada mõlema koolkonna teoloogid. Paljud kirikujuhid, teoloogid ja tavalised kristlased ei olnud selle kirikukogu otsustega nõus. Üldjoontes võime rääkida Halkedoni järgsel ajal kolmest kristoloogilisest suunast ehk kolmest teoloogilisest suunast ja lõpuks ka kolmest üldisest kiriklikust suunast kristlaskonnas.

 Pikemalt artiklis Vanad idakirikud, Kalchedoni kirikukogu

Ida-Rooma keiser Justinus I (518–527) ja eriti ta järglane keiser Justinianus I (527–565) kuulutasid Kalchedoni otsused riigis ainukehtivateks õpetusteks. Aja jooksul muutus Kalchedoni otsuseid pooldav suund Rooma impeeriumi, nii ida kui lääne osa ametlikuks, riigi poolt tunnustatud õpetuseks. Tänapäeval kehtib see õpetus nii ida-ortodokssetes kirikutes, roomakatoliku kirikus kui ka enamikus vanades protestantlikes kirikutes.

Aleksandria teoloogia pooldajatest kujunesid kirikud, mida on kombeks nimetada monofüsiitlikeks ja need on olemas tänapäevani.

 Pikemalt artiklis Monofüsitism

Kolmanda kristoloogilise ja kirikliku suuna moodustasid need, kes pidasid Konstantinoopoli patriarhi Nestoriost ebaõiglaselt tagandatuks. Need olid enamikus Antiookia suuna pooldajad ning nende ja esimese kristoloogilise suuna paljude pooldajate vahel ei olnud esialgu kerge eraldusjoont tõmmata. Selle suuna esindajatest kujunes välja nn nestoriaanlik kirik, mis samuti on tänapäevani olemas.

Kristliku usu lahtiseletamisega tegeleb kristlik teoloogia ehk usuteadus ning kristluse ajalooga Kiriku ajalugu (kirikulugu).

Kristlased usuvad, et kolmandal päeval (ristisurm reedel, ülestõusmine pühapäeval) pärast oma surma tõusis Jeesus üles ehk ärkas ellu ja 40 päeva hiljem läks taevasse. Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg, Pühast Vaimust saadud ja neitsi Maarjast ilmale tulnud Jeesus Kristus kannatas Pontius Pilatuse all, löödi risti, suri ja pandi hauakambrisse. Usutakse, et Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taevasse, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Samuti usutakse Püha Vaimu, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Vaatamata mõnedele olulistele erinevustele tõlgendustes ja arusaamades on kristlastel hulk ettekujutusi, mida peetakse nende usu seisukohast olulisteks.

Kristliku usu tuum

[muuda | muuda lähteteksti]

Kristliku usu tuum on see, et patustel inimestel on Jeesuse surma ja ülestõusmise kaudu võimalik saada lepitus Jumalaga, arm ja saada tõotus igavesest elust. Tunnistades Jeesust Kristust kui Jumala Poega ja Issandat ning uskudes tema surnuist ülestõusmisse (Rm 10:9), saab usklik osa Jeesuse lunastusest (päästest). Inimkonna patu (märgist möödalaskmise) ja kannatuse juured on enamiku kristlike ususuundade järgi selles, et Aadam ja Eeva, kes Vana Testamendi loomisloo järgi läksid vastuollu Jumala tahtega, kui nad sõid puust, mis andis teadmise heast ja kurjast. See teadmise puu kasvas teiste puude ja lillede seas Eedeni aias – aias, mille Jumal oli neile loonud, et nad seal elaksid täiusliku tervisega igavest elu. Jumal pani nad proovile, hoiatades neid ette ja öeldes, et kui nad teevad valiku sellest puust süüa, siis nad surevad, nii et see müütiline esimene inimeste paar ei eksinud, vaid tegi valiku (1Ms 2:15–17). Selle valikuga keeldusid Aadam ja Eeva Jumala juhtimisest ning rikkusid oma võimaluse saada vaimne ja igavene eksistents.[8][9][10]

Paulus kirjutab (Rm 5), et pattulangemine tõi inimese maailma surma ja Jeesus Kristus on andnud meile tagasi võimaluse igaveseks eluks jumaliku armu läbi. Paljud kristlikud teoloogid ja autorid on rääkinud pärispatust ning teoloogile ja kirikuisale Augustinusele (354–430) omistatakse õpetuse väljatöötamine, mille järgi kõik inimesed kannavad Aadama pattu (pattulangemist) ja on seetõttu määratud surema.[11] Aadam ja Eeva olid sõnakuulmatud ja läksid Jumalaga vastamisi ning see on tabanud kõiki järgnevaid põlvkondi. Kui nad sõid teadmise puust, said nad teadlikuks ja seega ka kalduvaks voorust tagasi lükkama ning pattu tegema ja see tõi inimese maailma surma: kõik inimesed jäävad haigeks, vananevad ja surevad ning inimesed peavad tööd tegema, et saada katus pea kohale ja leib lauale. – [12] Tänapäeval leiab enamik kristlasi, et pattu ei saa geneetiliselt pärida ja miljardid inimesed ei ole pidanud tasuma Aadama ja Eeva tegude eest, vaid et inimkond teeb põlvest põlve valiku sedasama mustrit korrata – nimelt otsustada ise, mis on õige ja väär, ning eirata Jumalat ja Jumala tahet. Inimene võib olla armastav ja halastav, kuid ka teha kõige kohutavamaid kuritegusid. Iga inimene maadleb iga päev oma pattudega, ning ainus patuta inimene, kes kunagi on elanud, on Jeesus Naatsaretist, kes oli Jumalast sündinud, kuid piinati inimesena valesüüdistuste põhjal surnuks. Jeesust on nimetatud ka teiseks Aadamaks[9][10], sest ta suleb ringi ja vabastab eneseohverduse kaudu inimkonna Aadama pärandist.

Baptisti kogudused lükkavad pärispatumõtte tagasi ja peavad vastsündinut süütuks, nii et ta ei vaja ristimist. See tuleb sellest, et nad määratlevad patu kui teopatu, st teadliku ja tahtliku teo Jumala vastu, mitte kui seisundi, milles vastsündinu on. Patuks peavad nad ainult isiklikku pattu. Nad arvavad, et inimene ei päri pattu ega süüd ega karistust selle eest, vaid üksnes kurja loomuse, mis on Aadama pattulangemise tagajärg. Loodu ja inimese loomus on pärast patulangemist kahjustatud, mis tähendab haigust, surma ja seda, et inimenesel ei ole võimet valida alati seda, mis on õige. See kahjustus ei ole siiski karistus. Selle kahjustuse tõttu hakkab iga täiskasvanud inimene pattu tegema.

Kristlik usk Jumalasse

[muuda | muuda lähteteksti]

Kristlik usk Jumalasse moodustab kristluse teoloogilise ja spirituaalse aluse ning sisaldab arusaama Jumalast, Jumala olemusest ning Jumala suhtest maailma ja inimesega. Selle usu keskmes on veendumus, et on olemas üksainus Jumal, kes on nii kõikvõimas kui ka kõikteadja kui ka kõige olemasoleva looja. Kristlik usk on monoteistlik, mis tähendab, et Jumal on üksainus ja jagamatu reaalsus, kuid selle ühtsuse avaldumise kohta kehtib eriline teoloogiline arusaam, mida nimetatakse kolmainuõpetuseks.

Kristluses ei nähta Jumalat kauge ja ebaisikulise jõuna, vaid elava ja isikliku Jumalana, kes on maailmas ja inimeste elus kohal. Jumalat peetakse kõikvõimsaks, mis tähendab, et Jumalal on piiramatu võim kogu loodu üle, ja kõikteadjaks, mis tähendab, et Jumal teab kõike – minevikust, olevikust ja tulevikust. Samal ajal on Jumal armastav ja halastav, ning inimesi julgustatakse teda otsima teenimise, palve ja usuga.[13]

Jumala isikulisus on kristliku spirituaalsuse ja eetika alus, sest Jumala ja inimese vahelist suhet nähakse elavat osadusena, kus Jumal on hooliv ja kohalolev lapsevanem, sõber ja päästja.[14]

Kolmainuõpetus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Kolmainsus, Kolmainuõpetus ja Trinitaarne teoloogia
Kolmainsus, kelle tunnistamine on kristliku usu üks põhijooni, Sandro Botticelli maalil aastatest 1465–1467

Kristliku usu kõige silmapaistvam ja teoloogiliselt keerukam osa on Kolmainuõpetus, mis väljendab, kuidas Jumal on samal ajal nii üks kui ka kolm. Selle doktriini järgi on Jumal üksainus olemus, kuid eksisteerib samal ajal kolmes hüpostaasis ehk isikus – Isas, Pojas (Jeesuses Kristuses) ja Pühas Vaimus.[15]

Kolmainuõpetus on kristlusele eriomane ja Kolmainsust ei tule mõista kolme eraldi jumalana, vaid ühe Jumalana kolmes isikus, kes on võrdväärsed ja igavesed. See doktriin kujunes järk-järgult esimestel sajanditel pärast Kristust, peamiselt vastusena teoloogilistele konfliktidele ning selleks, et võtta kokku Piibli õpetus Jumala loomuse kohta.[15]

Kolmainuõpetus ei tekkinud äkilise taipamisena, vaid pikas protsessis refleksiooni, arutelude ja vaidluste kaudu varakristliku kiriku sees. Kirikuisad, nagu Tertullianus, Athanasios ja Augustinus, andsid olulisi sõnastusi, mis kinnitati kirikukogudel, näiteks Nikaia I kirikukogul (325) ja Konstantinoopoli I kirikukogul (381).[15]

Kolmainuõpetus püüab tasakaalustada Piibli erinevaid tunnistusi: Isa ühtsust ja ülimust, Poja jumalikkust ning Püha Vaimu toimimist. See kinnitab, et Jeesus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, mis on keskne päästeajaloo mõistmiseks.

Oluline on märkida, et Piiblis ei ole sõna "Kolmainsus". Õpetus põhineb tõlgendustel mitme Uue Testamendi kohta, kus Isa, Poeg ja Püha Vaim ilmutavad end jumalike omadustega ja lähedases omavahelises suhtes.

Johannese evangeelium samastab eriti selgelt Jeesust Jumalaga (nt Jh 1:1–14), teised tekstid jälle rõhutavad Püha Vaimu jumalikku toimimist.[16] On siiski erinevaid tõlgendusi ning mõned kriitikud arvavad, et Kolmainuõpetus on hilisem arendus, mida Piibli tekstid täielikult ei toeta.

Enamik suuri kristlikke konfessioone, sealhulgas katoliku kirik, õigeusu kirik ja protestantlikud kirikud, tunnistavad Kolmainuõpetust kui põhilist usuartiklit. Siiski on erinevusi selles, kuidas seda õpetust mõistetakse ja formuleeritakse, eriti mis puutub Püha Vaimu lähtumisse, kus lisand "Filioque" 'ja Pojast' läänekirikus on olnud teoloogiline veelahe õigeusu kirikust.[17]

 Pikemalt artiklis Jumal-Isa
Giovanni Battista Cima. Jumal-Isa. Umbes 1510–1517

Jumal-Isa on Kolmainsuse esimene isik ja . teda[küsitav] peetakse maa ja taeva loojaks. Ta on kõikvõimas ja kõikteadja, ja tema tahe avaldub maailma loomises ja alalhoidmises. Isa on ka Poja ja Püha Vaimu allikas ning on nendega on ühtsuse ja osaduse suhtes.[18]

Jeesus Kristus räägib sageli Jumalast kui oma Isast, mis ei rõhuta üksnes teoloogilist tõde, vaid väljendab ka isiklikku ja lähedast suhet. Sellesse suhtesse kutsub Jeesus ka oma järgijaid. Matteuse evangeeliumis 6:9 õpetab ta jüngreid palvetama: "Meie Isa, kes sa oled taevas…“ See palve näitab, et Jumal ei ole mitte ainult maailma looja, vaid ka armastav lapsevanem, kes soovib iga inimesega osaduses olla.

Jumal Isa läkitas ka oma Poja maailma – mitte selleks, et mõista kohut, vaid selleks et päästa (Johannese evangeelium 3:16–17). See läkitamine näitab sügavat armastust inimkonna vastu ja soovi meiega ära leppida, hoolimata meie patust.[19]

Jeesus Kristus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Jeesus

Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Messias ehk "Kristus" on Kolmainu teine isik. Kristlased usuvad, et Jeesus on täielikult Jumal ja täielikult inimene. Tema elu, surm ja ülestõusmine on kristliku lunastusõpetuse keskmes. Tiitel "Messias" tuleb heebrea keele sõnast מָשִׁיחַ (māšiáħ), mis tähendab 'võitu', ja vanakreeka sõna Χριστός (Christos) on otsene tõlge heebrea keelest. Tiitel "Messias" tuleb juudi kultuuri traditsioonist võida kuningaid ja ka prohveteid[20] ja preestrid[21] õliga. See, et Jeesus on Messias, tähendab ka, et ta on nii maa kui ka taeva kuningas ja valitseja, kuid ta on ka viimane ülempreester, nagu tõlgendab seda kiri heebrealastele[22].

Jeesuse kuju Salt Lake Citys, koopia Bertel Thorvaldseni skulptuurist Kopenhaageni Jumalaema kirikus

Enamik usuvoole peab Jeesust ka Jumala kehastuseks (inkarnatsiooniks) ja osaks kolmainu Jumalast. Uue Testamendi selline tõlgendus on fikseeritud Nikaia usutunnistuses, mis formuleeriti aastal 325, ning see on nii keskne ja domineeriv, et kristluse suuremad voolud ei pea vaieldavaks pidada kolmainuõpetust mittetunnistavaid (antitrinitaarseid) usuvoole mittekristlikeks, kuigi need vähemusvoolud ise peavad end kristlikeks. Kristlased usuvad ka, et Jeesuse tulek täitis ettekuulutused Messiast Vanas Testamendis. Mõned tähtsamad näited neist on Jesaja 53 ja Psalm 22.

Kristlik ettekujutus Messiast erineb oluliselt tollasest juutide arusaamast. Juudi rahvas ootas poliitilist "kuningat", kes päästaks nad Rooma keisririigi ikke alt. Selle peegeldusi võib näha Uues Testamendis, näiteks viitab tekst INRI (ladina keeles Iesus Nazarenus, Rex Iudaeorum 'Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas'), mis Uue Testamendi järgi kirjutati ristile, sellele, et teda peeti mingisuguseks mässajaks, kes tahtis kuningaks saada.

Kristlased usuvad, et Jeesus tuleb enne viimsetpäeva tagasi maa peale, et päästetud koju tuua ja valitseda kuningana maa üle. Arvatakse, et ta tuleb tagasi samal viisil, nagu ta lahkus maa pealt taevaminemise päeval, ning "eraldab[küsitav]

Matteuse evangeeliumi ja Luuka evangeeliumi järgi eostati Jeesus Püha Vaimu läbi ja ta sündis Neitsi Maarjast. Kanoonilistes evangeeliumides on Jeesuse lapsepõlve ja elu enne tema ristimist Jordanis väga vähe kirjeldatud. Võrreldes sellega on tema tegevus ristimisest kuni ristilöömise ja eriti seitsmepäevase perioodini enne tema surma Uue Testamendi evangeeliumides väga põhjalikult dokumenteeritud. Piibli kirjeldused Jeesuse tegevusest hõlmavad tema ristimist, imetegusid, mäejutlust, tähendamissõnu, sõnumit (Jeesuse õpetus Uue Testamendi järgi) ja tegusid.

Jeesuse surm ja ülestõusmine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Jeesuse ülestõusmine
Jeesuse ülestõusmine

Jeesuse surm ja ülestõusmine on absoluutse enamiku kristlaste jaoks keskne sündmus, mis Uue Testamendi järgi leidis aset paasapühade ajal, tõenäoliselt umbes aastal 30.

Jeesus löödi risti kell 9 kahe kurjategija vahele. Kell 12 langes pimedus, mis kestis kuni Jeesuse surmani kell 15. Veendumaks Jeesuse surmas lõi üks Rooma sõdur temast piigi läbi. (Matteuse evangeelium 27:32–56; Markuse evangeelium 15:21–41; Luuka evangeelium 23:26–49; Johannese evangeelium 19:17–37). Kõrgest soost mees nimega Joosep Arimaatiast mattis Jeesuse kaljuhauda ja veeretas haua sissepääsu ette kivi. Pontius Pilaatus otsustas juutide usujuhtide soovil, et haud tuleb pitseerida ja seda tuleb valvata (Matteuse evangeelium 27:57–66).

Pühapäeva hommikul käisid mõned naised, nende seas Maarja Magdaleena, haua juures ning leidsid, et see on lahti ja tühi. Nad kohtasid ingleid, kes ütlesid, et Jeesus on elus.

Õhtusöömaaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne ristilöömist sõi Jeesus oma jüngrite seltsis viimse õhtusöögi (püha õhtusöömaaeg). Seda õhtusöömaaega taasesitavad kristlased leiba ja veini (mõnes konfessioonis viinamarjamahla) tarvitades erilisel kiriklikul tseremoonial, mida nimetatakse armulauaks või pühaks õhtusöömaajaks. Tähtsaimad pühad on jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad (kiriku sünnipäev, Püha Vaimu väljavalamine).

Pühad tekstid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kristlik piibel koosneb kahest osast: Vana Testament sisaldab kanooniliselt (vähemalt) 39 teksti ajast kuni mõnisada aastat enne Jeesuse sündi, Uus Testament 27 teksti, mis on põhiosas valminud mõne sajandi jooksul pärast Jeesuse sündi. Kristluse harudes on kasutusel mõnevõrra erinevad piiblid. Samuti kattub heebrea piibel ehk Tanah suures osas Vana Testamendiga, kuid raamatute jaotus ja järjestus on erinev. Vana Testament keskendub juudi rahva ajaloole, Uus Testament Kristuse elule (evangeeliumid) ja õpetustele.

Piibli kaanonile lähedalseisvaid Vana Testamendi tekste, mida protestantlikud kristlikud kirikud siiski pühaks ei pea, nimetatakse nendes kirikutes apokrüüfideks. Katoliku kirik, õigeusu kirikud ning osa ida kirikutest kasutavad nendest, heebrea Piiblist puuduvatest tekstidest nimetust deuterokaanon või anagignoskomena, ning loevad need raamatud Piibli kaanonisse kuuluvateks. Erinevatel konfessioonidel on väikseid erinevusi selles, millised raamatud loetakse kuuluvateks piibli kaanonisse.

Vanimad säilinud kristlikud piiblid on kreekakeelsed käsikirjad 4. sajandist pKr. Vanim täielik judaistlik piibel on kreekakeelne tõlge samast sajandist. Vanimad täielikud heebrea piiblitekstid (masoreetiline tekst) pärinevad keskajast.

Kiriku jagunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriku jagunemine

Tuntumad kristluse kritiseerijad on Anton LaVey, Friedrich Nietzsche ja Ben Klassen.

Ben Klasseni teoria kohaselt on Jeesus fiktsionaalne karakter keda päriselt ei eksisteerinud. Ben Klasseni sõnul olid algkristlased esseenid, kes sattusid vastuollu peavoolu judaistidega, kuna nad ei teeninud sõjaväes ja harrastasid eraklikku ja askeetliku eluviisi. Kui juudid jäid roomlastele sõjalistes konfliktides alla, otsustasid nad Ben Klasseni sõnul levitada esseenide destruktiivset ideoloogiat roomlaste seas õõnestamise eesmärgil.

Satanistid süüdistavad kristlasi vereohvri imiteerimises armulaua rituaali kaudu.

Aabel – Aabraham – Aabrahami Jumal – Aadam – Abba – Apostel – Apostlik suktsessioon – Augustinus

Dogmaatika

Eliisabet – Enchiridion (Augustinus) – Ester – Evangeelium

Issand

Jehoova – Jeesus Kristus – Johannese evangeelium – Jõulud

Katehhees – Katekismus – Kirik (pühakoda) – Klooster – Kolmainsus – Kristlik ekstremism – Kristus – Kümme käsku

Misjon – Märter

Nelipühad

Oikumeenia

Paavst – Patriarh – Patusepalve – Paulus – Pauluse kiri heebrealastele – Pauluse kiri roomlastele – Peapiiskop – Peetrus – Piibel – Piiskop – Prohvet – Psalm 53 – Pühitsus

Sakrament – Skisma

Taevaminemispüha

Usk – Usulahk – Usutunnistus

Ülestõusmine

  1. ↑ WorthyNews.com. Growth of Christianity in China. 22. oktoober 2006.
  2. ↑ LutherProduction.com. Growth in South Korea. 22. oktoober 2006; Xhist.com. History of Christianity in Korea.
  3. ↑ , religionfacts.com.
  4. ↑ Stefan Ewald, G. Denzler, A. Lohner, W. Graf. Religionslexikonet, Stockholm: Bokförlaget Forum 1996, ISBN 91-37-11539-1, lk 279, sub kristendom
  5. ↑ John Bowker (toim). The Oxford Dictionary of World Religions, Oxford: Oxford University Press 1997, ISBN 0-19-213965-7, sub Christianity.
  6. ↑ Eric Ziolkowski. Making the familiar strange.
  7. ↑ Apostlite teod 11:26
  8. ↑ Christian Beliefs about Human Nature, eligionfacts.com (veebiarhiivis).
  9. 1 2 Förste och andre Adam, S:t Paulus evangelisk-lutherska församling, algonet.se.
  10. 1 2 hor-Leif Strindberg. m Adam och Eva aldrig tagit den förbjudna frukten …, alltombibeln.se.
  11. ↑ Stefan Ewald, G. Denzler, A. Lohner, W. Graf. Religionslexikonet, Stockholm: Bokförlaget Forum 1996, ISBN 91-37-11539-1, lk 37, sub arvssynd
  12. ↑ John Bowker (toim). The Oxford Dictionary of World Religions, Oxford: Oxford University 1997, ISBN 0-19-213965-7, sub Original sin.
  13. ↑ Frågor och svar om Gud, fralsningsarmen.se.
  14. ↑ BCE Curriculum, curriculum-bne-catholic-edu-au.translate.goog.
  15. 1 2 3 Treenigheten, svenskakyrkan.se.
  16. ↑ Johannesevangeliet - Johannes poetiska sammanställning av Jesu liv, karnbibeln.se.
  17. ↑ Filioque | Kyrka och folk, kyrkaochfolk.se, 14.11.2024.
  18. ↑ Fadern: Om den okände och den kände Guden, sandaren.se.
  19. ↑ Johannese evangeelium 3:16–17: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
  20. ↑ 1Kn 19:16.
  21. ↑ 3 Ms 8:12.
  22. ↑ Hb 4:14, 9:11.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kristlus&oldid=6980273"