Juunikommunistid

Allikas: Vikipeedia
Eesti okupeerimine ja annekteerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa NSV Liidu 1940. aasta okupatsioonidest ja anneksioonidest Euroopas Teise maailmasõja käigus
Toimumisaeg 19401941
Toimumiskoht Eestimaa
Tulemus Eesti okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt (1940–1941)
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu ÜK(b)P KK
Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee
Flag of the Soviet Union.svg Balti laevastik
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Jossif Stalin
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EK(b)P KK I sekretär Karl Säre
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV RKN esimees Johannes Vares
Kaotused
Eesti kaotas Teise maailmasõja käigus 17,5% sõjaeelsest rahvastikust ja Narva jõe piirkonna.

Juunikommunistid on eesti kõnekeeles isikud, kes osalesid 21. juunil 1940 toimunud Eesti valitsuse vastastel demonstratsioonidel, olid nende demonstratsioonide organisaatorid ning valmistasid Andrei Ždanovi juhtimisel ette Eesti okupeerimist ja inkorporeerimist Nõukogude Liidu poolt (vt ka Eesti NSV).

Punaarmee väeosade relvastatud toetusel läbiviidud demonstratsioonidel tunnustati baaside lepingut, Punaarmeed ja tema juhti Vorošilovit. Peale selle saadeti parimad tervitused Molotovile, ja Ždanovile ning hüüti "Elagu" Stalinile. Avaldati arvamust, et valitsus on käitunud vastutustundetult sõlmides Balti Sõjalise Liidu, mis on NSV Liidu vastane ja mis tõukab Balti riigid sõtta ning et Stalini ja teiste rahupoliitika on õigeaegselt selle leppe avalikustanud ja aidanud sellega töötaval rahval paljastada kodanlaste sepitsused.

Suurimad meeleavaldused toimusid Tallinnas ja Tartus, kus nõuti baaside lepingu tingimuste täitmist, NSV Liidu vastaste elementide välja juurimist, uue valitsuse kujundamist, Kaitseliidu laialisaatmist, töölisliikumise tegelaste tagakiusamise lõpetamist, tööliste vallandamise lõpetamist.

Tallinnas kogunesid inimesed kõigepealt oma töökohtade juures, siis mindi Vabaduse väljakule, kus peeti kõnesid. Sealt mindi edasi rongkäiguga Kaarli puiestee kaudu üle Toompea Pikale tänavale. Sealt edasi Mere puiesteele ja Kadriorgu. Seal läks delegatsioon Pätsi juurde. President Päts pöördus Kadrioru lossi rõdult kogunenute poole, kuid teda katkestati esimese lause järel rõveda sõimuga. Peale tema olid rõdul veel Laidoner ja kolonel Grabbi. Seejärel läksid demonstrandid Keskvangla juurde ja vabastasid ise kõik seal viibivad vangid, kellest kaugelt suurem osa olid kriminaalkurjategijad. Toompeal heisati punane lipp.

Eesti politseile ja teistele EV asutustele oli verevalamise vältimiseks antud korraldus sündmustesse mitte sekkuda ning vastupanu mitte avaldada. Ainsaks erandiks jäi tulevahetus Raua tänava algkooli juures (praegu Tallinna 21. Kool).

Õhtul avaldas president kirja, millega nimetas ametisse uue valitsuse peaminister Johannes Vares-Barbaruse juhtimisel. Peaministri asetäitjaks sai Hans Kruus, haridusministriks Johannes Semper, kohtuministriks Boris Sepp, majandusministriks Johannes Nichtig, põllutööministriks Aleksander Jõeäär, siseministriks Maksim Unt, sotsiaalministriks Neeme Ruus, sõjaministriks Tõnis Rotberg, teedeministriks Orest Kärm, välisministriks Nigol Andresen.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]