Arutelu:Juunikommunistid

Ma saan aru artikli autori proletaar-anarhistlikust põlgusest klike ja selle ametiisikute suhtes, kuid kolonel Grabbi nime võiks ikka õigesti kirjutada.

Ma saan aru anonüümse kommentaatori irooniast minu isiku arvel, aga tekst on osaliselt võetud vanadest ajalehtedest ja nime erinevused võivad sealt tuleneda. Paranda viga ära ja ära ironiseeri.--Kinks 12. aprill 2007, kell 12:44 (UTC)

Minu meelest tuleks selles artiklis rääkida juunikommunistide mõistest ning neid loetleda. Praegu ei vasta ta minu meelest päriselt teemale.

Ja kust on võetud sõna tähendus? Mina olen arvanud, et juunikommunistid olid need, kes 1940. aasta juunis uue võimuga liitusid või kommunistlikku parteisse astusid. Andres 12. aprill 2007, kell 13:56 (UTC)

Arvan, et demonstratsioonide organisaatorid ja vist ka neil osalejad olid hoopis teised. Andres 12. aprill 2007, kell 13:58 (UTC)

Põhimõtteliselt on see mõiste subjektiivne ja halvustav ja tänu sellele laetud pigem negatiivselt suvaliste isikute vastu, kes sel ajal selle paari kuu tegemistega seotud olid. Üritasin tolleaegse ajakirjanduse abil panna paika faktid, millest võib igaüks edasi mõelda, mida ta iganes tahab. Konkreetsete inimeste nimekirja niikuinii pole võimalik välja tuua, kuna "juunikommunist" on rohkem üldmõiste, kui mingi organisatsiooniga piiritletud --Kinks 12. aprill 2007, kell 21:19 (UTC)

Minu meelest see mõiste küll halvustav ei ole. Teatud inimeste rühma tuleb lihtsalt kuidagi tähistada.

Juunikommuniste on ju viimases lõigus loetletud, Andres 12. aprill 2007, kell 22:45 (UTC)

Olen nõus Andrese kahe eelmise komentaariga (pealkiri ei vasta sisule ning demonstratsioonide organiseerimises ei saa juunikommunistidele anda suuremat rolli kui käsu täitmine). Kuigi artikklis ei öelda, jääb mulje nagu oleks juunikommunstidel ja nende demonstratsioonil olnud otsustav roll uue valitsuse tekkimises. Kui uut valitsust selles kontekstis mainida, siis ei tohiks minu arvates tegelikke niiditõmbajaid mainimata jätta, või siis argumenteerida, miks Kommunistliku Venemaa roll ei ole oluline. Leidsin kolm juulikommunistide valitsuse moodustamist iseloomustavat tsitaati, mida võiks kasutada:

Juunikommunistide valikust:

Välisasjade rahvakomisariaadi telegramm Tallinna saatkonnale 17. juunil (Molotovi allkirjaga) “... täna sõidab välja seltsimees Ždanov, et hakata kõnelema presidendiga uue valitsuse koosseisu üle... Pange kirja ja teatage mulle kohe kanditatuurid uue Eesti valitsuse moodustamiseks. Kandidaadid peavad olema Nõukogude-sõbralikud isikud, kes hakkavad vastuvaidlematult täitma meie direktiive.” (Vene Föderatsiooni välispoliitka arhiiv – 059-1-332-2281,119; trükitud Margus Ilmjärv “Hääletu alistumine” ISBN 9949-415-04-7 lk 832)

Üks näide iseloomustamaks, et juunikommunistide osa valituses moodustamises oli ainult soovitav-nõuandev roll:

19. juunil kohtusid Ždanov ja Vares, teemaks olid uue valituses liikmed. Vares pakkus omalt teiste hulgas välja Ottomar Maddisoni (teede- ja sideminister), Theodor Pooli (põllutööminister) ja Aleksander Warma (välisminister või uus saadik Nõukogude Liidus). Ždanovi memorandum (Margus Ilmjärv “Hääletu alistumine” ISBN 9949-415-04-7 lk 833, 834)

Need kolm Ždanovile ei sobinud ja valitsusse nad ei saanud. Võib-olla nad isegi ei teadnud, et nende nimesid oli kandidaatidena välja pakutud.

Uue valituse ametisse astumisest:

20. juunil saabus Molotovilt telegramm, milles seisis, et tal ei ole midagi Ždanovi poolt välja pakutud isikute vastu. (Vene Föderatsiooni välispoliitka arhiiv – 059-1-332-2281,100 ; Margus Ilmjärv “Hääletu alistumine” ISBN 9949-415-04-7 lk 834). Ei ole ju kokkusattumus, et järgmisel päeval peale Molotovi nõusolekut kuulutab Päts uue valitsuse välja.

--Kal 12. aprill 2007, kell 21:53 (UTC)

Lisan ka veidi materjali, mida ehk saab artiklis kasutada.

Eesti Vabariigis oli pärast 1924. aasta mässsu edukalt ohjeldatud kommunistide tegevust ning põrandaalune EKP oli marginaalne nähtus. 1938. aastal koguni amnesteeriti varasematel aastatel vangistatud kommunistid. Põrandaaluste kommunistide arv küündis Eestis enne 1940. aasta juunit 120–130, olles sellega tunduvalt väiksem samalaadsest arvust Lätis (u 400) ja Leedus (1220). Esimesed uued liikmed võeti vastu juuni lõpus – juuli alguses, kui partei oli formaalselt veel illegaalne organisatsioon. Esimeste hulgas olid Neeme Ruus, Nigol Andresen, Johannes Vares-Barbarus. Ilmselt Moskvast antud kava järgi tuli 1. augustiks parteilaste arvu suurendada 1500ni. Parteiliikmete arvu järsk suurendamine oli kindlasti oluline osa Ždanovi poolt juulikuuks väljakuulutatud Eesti kiirest sovetiseerimisest. Kiirustamine sundis peale uute liikmete lihtsustatud vastuvõtu, nö avatud uste poliitika. Augusti keskpaigaks oli partei liikmete arv vajaliku piiri saavutanud ja kiirkorras toimunud “mobilisatsioon” parteisse asendati tavapärase rangelt reglementeeritud protseduuriga. See tõi aga kaasa uusi hädasid ning olukorra lahendamiseks kinnitas ÜK(b)P Poliitbüroo 10. märtsil 1941 ÜK(b)Psse vastuvõtmise ajutise korra Balti riikides. Nii anti võimalus soovitajatena esineda Nõukogude Liidust saabunud kommunistidel ja sama korra alusel võis parteisse vastu võtta ka isikuid, kes olid Eestisse saabunud Nõukogude Liidust. “Avatud uste” ajal oli parteisse sattunud hulk ebasoovitavaid inimesi ning juba 1940. aasta novembris-detsembris toimus parteipiletite vahetamise käigus ridade puhastus. Partei ukse taha tõsteti 500–600 inimest. 1. jaanuari 1941 seisuga oli EK(b)Ps 1169 liiget, 867 kandidaati, kokku 2036 kommunisti, neist 75% eestlasi, 23% venelasi, 2% teisi rahvusi. 1. juuniks 1941 oli Eestis arvel 3732 parteilast, neist 2576 EK(b)P poolt vastuvõetut (sh NSV Liidust tulnud ja siin parteisse astunud) ning 1156 Nõukogude Liidust saabunud kommunisti. Saksamaa-NSV Liidu vaheline sõda puistas EK(b)P organisatsiooni laiali. 1. juulil 1941 arvel olnud 3751 kommunistist 3172 kohta on nende edasine saatus välja selgitatud. Nõukogude Liitu evakueerus 1459, mobiliseeriti sõja esimestel kuudel või astus partisanisalkadesse 595, langes 1941. a lahingutes Eestis 382, jäi omal käel Saksa tagalasse 729, ellu jäi neist 114. 3/4 neist heideti pärast sõda passiivsuse tõttu parteist välja. Ühel või teisel moel langes sõja ajal rivist välja 40–50% EK(b)P sõjaeelsest koosseisust. Pärast Eesti taasokupeerimist asus partei kohe oma ridu koondama. 1. novembri 1944 seisuga oli EK(b)Ps arvel 1949 kommunisti 120 parteiorganisatsioonis. Suhteliselt suurim arv partei algorganisatsioone tegutses selleks hetkeks SARK ja RJK süsteemis (39), ülejäänud ENSV partei- ja nõukogude aparaadis, mujale jagus neid ainult neli. 1. jaanuariks 1945 oli kokku juba 2409 kommunisti. Oma mõjuvõimu laiendamiseks tööliste hulgas määrati suuremate ettevõtete juurde keskasutustes töötavaid parteilasi, kes pidid kohapeal käima tegelemas kommunistliku kasvatustööga. Partei mõjuvõimu suurendamiseks maal otsustas EK(b)P KK 1947. aasta juulis luua valdade parteikomiteed. 1948. aasta novembriks olid vallakomiteed olemas siiski ainult 108 vallas 236st. 1948. aasta lõpuks oli EK(b)Ps arvel 16 650 kommunisti, sh 7289 (44%) eestlast, kellest vaid 2368 oli parteisse võetud Eestis. Vaadates EK(b)P KKd ja tema aparaadi rahvuslikku koosseisu, siis siin olid ülekaalus (u 2/3) eestlased, kuid nende hulgas ka NSV Liidust tulnud “Venemaa eestlased”. Selleks ajaks ei suutnud partei luua endale toetuspinda kohaliku elanikkonna hulgas ja sai reaalselt toetuda ainult nõukogude võimuga kaasa toodud uuele ametnikkonnale. 70% liikmeid olid teenistujad, kes teenisid kas partei- ja nõukogude asutustes või ettevõtete juhtidena. Töölisi oli parteis 15%, talupoegi 3,5%.

Allikas: http://www.okupatsioon.ee/1940/ylevaated-RAHVA.html --Lulu 12. aprill 2007, kell 22:10 (UTC)

Jah, tundub, et Lulu poolt toodud tekst selgitabki juunikommunistide mõistet. Andres 12. aprill 2007, kell 22:45 (UTC)

Minu meelest on artikli sisu natukene pealkirjast mööda. Suures osas artiklis on kirjeldatud 1940. aasta 21. juuni sündmusi.90.191.119.98 30. juuni 2012, kell 19:31 (EEST)[vasta]

President Päts pöördus Kadrioru lossi rõdult kogunenute poole, kuid teda katkestati esimese lause järel rõveda sõimuga.

NB! Mässulised olid Kadrioru lossi, mitte Kadrioru administratiivhoone juures. Vt näiteks 21. juuni saatuslikud sündmused. Parandasin valesti linkimise. Ursus scribens (arutelu) 22. jaanuar 2020, kell 14:40 (EET)[vasta]