Homofoobia

Allikas: Vikipeedia

Homofoobia hõlmab negatiivseid hoiakuid ja tundeid, mis on suunatud homoseksuaalsuse või inimeste vastu, kes määratlevad end või keda nähakse lesbina, geina, biseksuaalsena või transsoolisena (LGBT).[1][2][3] Seda on defineeritud kui põlgust, eelarvamust, tülgastust, viha või vastumeelsust, mis võib põhineda irratsionaalsel hirmul. Sageli on see seotud religioossete uskumustega.[4][5] Mitteheteroseksuaalsete inimeste vastu suunatud arvustavas ja vaenulikus käitumuses (näiteks diskrimineerimises ja vägivallas) on sageli näha homofoobiat.[1][2]

Homfoobia vormideks peetakse institutsionaliseeritud homofoobiat (näiteks religioosne homofoobia või riigi poolt toetatud homofoobia), sisemist homofoobiat (kogetud samasoolisi külgetõmbeid tundva inimese poolt olenemata sellest, kuidas ta end määratleb) ja sotsiaalset homofoobiat. Konkreetsete LGBT-gruppide vastu suunatud negatiivsed suhtumised omavad homofoobiaga sarnaseid nimetusi: lesbofoobia on kokkupuute punkt homofoobia ja seksismi vahel, mis on suunatud lesbide vastu; bifoobia märklauaks on biseksuaalsus ja biseksuaalsed inimesed; transfoobia sihtmärgiks on transsoolised, transseksuaalsed ning ühiskondlikult oodatud sugude või soorollidega mittevastavuses olevad inimesed.[1][3][6]

2010. aastal Ameerika Ühendriikide Föderaalse Juurdlusbüroo poolt välja antud vihakuritegude statistika järgi oli 19,3% vihakuritegudest "motiveeritud seksuaalse sättumusega seotud eelarvamustest."[7] Samal aastal välja antud teise raporti järgi olid LGBT-inimesed teistest vähemusgruppidest suurema tõenäosusega vihakuritegude ohvrid.[8]

Mõistet homofoobia ja selle kasutust on kritiseeritud. Välja on toodud, et mõiste annab liialt hinnanguid ning on liiga üldine.

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Homofoobia avaldub erinevates vormides. Eristatud on mitmeid erinevaid homofoobia tüüpe: institutsionaalne homofoobia, omaks võetud homofoobia, sotsiaalne homofoobia, emotsionaalne homofoobia, ratsionaliseeritud homofoobia. Samuti on välja käidud idee liigitada homofoobia koos rassismi ja seksismiga sallimatu isiksuse häireks.[9]

Institutsionaalne homofoobia[muuda | muuda lähteteksti]

Institutsionaalne homofoobia viitab juhtumitele, kui homofoobsed või homoseksuaalsete inimeste vastased ideoloogiad on põimitud ühiskonnas sotsiaalsetesse ja kultuurilistesse institutsioonidesse. Homofoobsete ideoloogiate edastamise eest on kritiseeritud religioone, valitsusi ning haridussüsteeme. Näiteks mõistavad mitmed religioossed õpetused homoseksuaalsuse hukka, paljud valitsused on homoseksuaalsuse kriminaliseerinud ning haridussüsteemid sageli vaikivad LGBT-inimeste eksisteerimisest.[10]

Religioossed hoiakud[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed maailma religioonid sisaldavad homoseksuaalsuse vastaseid õpetusi. Samas teised kätkevad erineval määral ambivalentsust või neutraalsust. Osad õpetused peavad homoseksuaalsust kolmandaks sooks. Isegi religioonides, mis üldiselt laidavad homoseksuaalsust, leidub praktiseerijaid, kes näevad homoseksuaalsust positiivselt. Osad usulahud õnnistavad või viivad läbi samasooliste abielusid. Eksisteerib ka nii nimetatud Queer religioone, mis keskenduvad LGBT-inimeste spirituaalsete vajaduste teenimisele. Queer-teooria otsib vastukaalu religioossele homofoobiale.[11]

Kristlus ja Piibel[muuda | muuda lähteteksti]
Religioossed protesteerijad geiparaadil. Sildil on kirjas: "Homo seks on ebamoraalne (3. Mo 18:22)." Samasooliste seksuaalvahekorra seostamist patu või ebamoraalsusga on nähtud homofoobia avaldusena.

Piibel, eriti Vana Testament, sisaldab lõike, mida on tõlgendatud homoseksuaalsuse või samasooliste seksuaalsete suhete hukka mõistmisena. Näiteks Kolmas Moosese raamat 18:22 ütleb: "Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!"[12] Sageli nähakse Soodomi ja Gomorra hävingus homoseksuaalsuse hukkamõistu. Homoseksuaalsuse vastu olevad kristlased ja juudid viitavad sageli neile ja teistele lõikudele Piiblis. Nende lõikude ajalooline kontekst ja tõlgendamine on aga keerulisem. Teaduses toimunud arutelud keskenduvad nende lõikude korrektsesse ajaloolisse konteksti panemisele. Näiteks on välja toodud, et Soodomi patte ei ole ajalooliselt tõlgendatud homoseksuaalsusena. Samuti on kahtluse alla seatud erinevates Uues Testamendis olevates lõikudes kasutatud haruldaste ja tavatute sõnade tõlked. Candace Chellew-Hodge väidab, et sageli LGBT-inimeste hukkamõistmiseks kasutatud lõigud viitavad tegelikult "seksi kuritarvitamisele". Tema järgi ei mõista Piibel hukka armastavate ja truude geide ja lesbide suhteid ning Jeesus vaikis selles küsimuses.[13]

Katoliku kiriku ametliku õpetuse järgi ei tohi samasoolist seksuaalset käitumist väljendada. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb, et "homoseksuaalsed teod on oma seesmise loomu poolest korravastased.... Nad rikuvad loomuseadust.... Neid ei tohi mingil juhul heaks kiita."[14]

Islam and šariaat[muuda | muuda lähteteksti]

Osadel juhtudel on raske eristada religioosset homofoobiat riiklikult toetatud homofoobiast. Oluliseks näiteks on islamistliku võimu all olevad territooriumid. Kõik peamised islami sektid keelavad homoseksuaalsuse, mis on šariaadi seaduste järgi kuritegu. Enamus moslemiriike käsitlevad homoseksuaalsust kuriteona.[15]

2016. aastal avaldas Rahvusvaheline Lesbide, Geide, Biseksuaalsete-, Trans- ja Intersooliste Inimeste Ühendus (ILGA) raporti "Riiklikult toetatud homofoobia 2016".[16] Seisuga oktoober 2016 karistatakse kolmeteistkümnes Aasia ja Aafrika riigis samast soost inimestega seksuaalsete aktide eest surmanuhtlusega:

  • Lähtudes šariaadist viiakse surmanuhtlusi läbi neljas riigis: Sudaanis, Iraanis, Saudi Araabias ja Jeemenis.[16] Alates 1979. aasta revolutsioonist on Iraani valitsus hukanud üle 4000 inimesi, keda on süüdistatud homoseksuaalsetes aktides.[17][18] Saudi Araabias on maksimaalne karistus homoseksuaalsuse eest avalik hukkamine. Harilikult kasutab valitsus alternatiivina teistsuguseid karistusi nagu trahvid, vangistus, piitsutamine ning isegi sunniviisiline soovahetus. Samas kui valitsus tunneb, homoseksuaalsetes aktides osalevad inimesed seavad LGBT-liikumises osalemisega kahtluse alla riigi võimu, võidakse rakendada ka surmanuhtlust.[19]
  • Kahes riigis viiakse surmanuhtlusi läbi piirkondlikult. Nendeks on Nigeeria ja Somaalia.[16]
  • Viies riigis on küll lähtudes šariaadist samasooline seksuaalne käitumine karistatav surmanuhtlusega, aga ei ole teada, et seda karistust rakendataks ainult homoseksuaalse käitumise eest. Nendeks riikideks on Mauritaania, Afganistan, Pakistan, Katar ja Araabia Ühendemiraadid.[16]
  • Valitsusväliste osaliste või omakaitseväelaste poolt karistatakse homoseksuaalse käitumise eest Islamiriigi kontrolli all olevatel aladel Iraagis ja Süürias.[16]

Riiklikult toetatud homofoobia[muuda | muuda lähteteksti]

Riiklikult toetatud homofoobia hõlmab homoseksuaalsuse kriminaliseerimist ja karistamist, valitsuse liikmete poolset vaenu õhutamist ning teisi LGBT-inimeste diskrimineerimise, vägivalla ja tagakiusamise vorme.[20]

Endised valitsused[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 1970. aastatest kasutatud LGBT uhkuse ja LGBT õiguste sümbol roosa kolmnurk. Algselt kasutati allapoole osutavat roosat kolmnurka Natsi-Saksamaa koonduslaagrites, et eristada homoseksuaalseid mehi.

Keskaegses Euroopas peeti homoseksuaalset käitumist sodoomiaks, mis oli karistatav surmaga. Homoseksuaalsete inimeste tagakiusamine saavutas tipu keskaegse inkvisitsooni käigus, kui mitmeid usuliikumisi süüdistati satanismi kõrval ka hooramises ja sodoomias. Süüdistused sodoomias ja homoseksuaalses käitumises olid olulised punktid 1307. aastal toimunud Templirüütlite ordu kohtuprotsessil.[21] Teoloog Aquino Thomase teosed olid mõjukad sidumaks homoseksuaalsuse hukkamõistu ideega loomuõigusest. Ta väitis, et teatud patud on looduse vastased. Näiteks need, mis on vastuolus loomadele loomuliku isaste ja emaste vahelise vahekorraga. Seepärast kvalifitseerivad tema hinnangul sellised pahed eriti ebaloomulikuks.[21]

Vanas-Hiinas oli biseksuaalsus omaks võetud tavalise inimliku käitumisena.[22] Qingi dünastia ja Hiina Vabariigi perioodidel juurdus tänu vastasmõjule kristliku Läänega Hiinas homofoobia.[23] Homoseksuaalne käitumine kuulutati ebaseaduslikuks 1740. aastal.[24] Pärast Mao Zedongi võimule tulekut pidas Hiina valitsus homoseksuaalsust "sotsiaalseks teotuseks või vaimuhaiguse vormiks." Kultuurirevolutsiooni (1966–1976) loetakse Hiina ajaloos perioodiks, kus homoseksuaalsed inimesed seisid vastamisi kõige ulatuslikuma tagakiusamisega. Hiina Rahvavabariigis puudusid seadused, mis oleksid otseselt karistanud homoseksuaalset käitumist. Selle asemel kasutati homoseksuaalsete inimeste tagakiusamiseks teisi seadusi. Näiteks karistati neid huligaansuse või avaliku korra rikkumise eest.[25]

1922. aastal seadustas Nõukogude Liit tunduvalt varem homoseksuaalsuse, kui enamik teisi Euroopa riike. Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei tühistas Vladimir Lenini eestvedamisel kõik keisririigi seadused. Selle tulemusena seadustati riigis homoseksuaalsus, aga ka näiteks abort. Esialgne Nõukogude kriminaalkood säilitas eelpool mainitud liberaalsed seksuaalsed poliitikad.[26] Kümnendi hiljem kriminaliseeris Jossif Stalin homoseksuaalsuse, mis jäi kriminaalkoodeksi artikli nr 121 all ebaseaduslik Boriss Jeltsini ajani.

Teise maailmasõja ajal Natsi-Saksamaa ja sellega kaasatöötajate poolt läbi viidud holokausti käigus mõrvati juutide kõrval ka paljusid teisi gruppe. Teiste seas ka homoseksuaalseid inimesi. Perioodil 1933–1945 arreteeriti hinnanguliselt 100 000 meest, keda kahtlustati homoseksuaalsuses. Neist 50 000 karistati ametlikult.[27][28] Enamik homoseksuaalsuses süüdi mõistetutest kandsid enda karistust tavalistes vanglates. Hinnanguliselt 5000–15 000 inimest saadeti koonduslaagrisse, kus neid märgistati roosade kolmurkadega.[28] Puuduvad andmed, kui paljud koonduslaagritesse saadetutest seal surid. Küsimust uurinud teadlane Rüdiger Lautmann usub, et homoseksuaalsete inimeste suremuse määr koonduslaagris võis olla kuni 60%. Ta seletab väga suurt suremust sellega, et homoseksuaalsuse eest laagrisse saadetuid koheldi seal vangistajate poolt ebaharilikult julmalt.[29] Homoseksuaalsuses süüdi mõistetuid kuritarvitati, piinati, kasutati meditsiinilistes katsetes ja tapeti.[27] Sajad inimesed kastreeriti: osad sunniviisiliselt, teised vabatahtlikult lootuses, et sellega välditakse kriminaalkaristust.[30]

Praegused valitsused[muuda | muuda lähteteksti]
Samasoolised seksuaalvahekorrad on keelatud ja karistatavad:
██ Kuni eluaegse vanglakaristusega
██ Vangistusega
██ Karistusi ei rakendada

Seisuga oktoober 2016 on homoseksuaalsus ebaseaduslik 72 riigis. See moodustab 37% kõikidest ÜRO liikmesriikidest. 13 riigis või nende osades karistatakse samast soost inimestega seksi surmanuhtlusega. 17 riiki piiravad seksuaalse sättumuse või sooidentiteediga seotud väljendusvabadust erinevate propaganda, edendamise või "moraalsuse" seaduste abil. Mitmete islamiriikide kõrval kehtivad sellised piirangud ka Venemaal ja Leedus. Venemaa-stiilis propaganda seaduste vastuvõtmiseks on tehtud ettepanekud Ukrainas, Valgevenes, Bulgaarias, Lätis, Kashastanis ja Kõrgõztanis.[16]

Zimbawe president Robert Mugabe on läbi viinud LGBT-inimeste vastase kampaania väites, et enne koloniseerimist ei osalenud zimbawelased homoseksuaalsetes aktides.[31] Tema esimene märkimisväärne avalikk homoseksuaalsuse hukkamõistmine toimus 1995. aastal. Ta pöördus enda publiku poole järgmiselt: "Kui te näete inimesi, kes kiitlevad sellega, et nad on geid või lesbid, siis arreteerige nad ja andke üle politseile!"[32][33] Zimbawe parlament võttis 2006. aastal vastu kriminaalseaduse muudatuse, millega muuhulgas keelatakse igasugune füüsiline kontakt kahe nõusoleku andnud mehe vahel, mida võiks pidada "ebasündsaks aktiks".[16]

Sotsiaalne homofoobia[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalne homofoobia kirjeldab homfoobia avaldumist. Näiteks võidakse inimest alandada ja panna põlu alla seetõttu, et ta ei ole heteroseksuaalne või piisavalt heteroseksuaalne. Homofoobia võib väljenduda ka vältimises, kõrvale jätmises ja isolatsioonis.[34]

Sotsiaalse homofoobia vormiks on hirm, et subjekti peetakse homoseksuaalseks. Teoreetikuid nagu Calvin Thomas ja Judith Butler on välja käinud mõtte, et homofoobia saab tagasi viia sellele hirmule. Teoreetikute järgi ei anna homofoobseid mõtteid ja tundeid väljendav isik edasi vaid enda suhtumist LGBT-inimestesse. Homofoobia väljendamisega kaugenevad nad LGBT-inimestest ja nende sotsiaalsest staatusest. Eemaldudes LGBT-inimestest kinnitavad nad enda rolli heteroseksuaalsete inimestena heteronormatiivses kultuuris. Tegemist on katsega vältida enda sildistamist ja käsitlemist homoseksuaalse inimesena. Selline tõlgendamine vihjab, et vägivaldne vastasus endast erinevaga võib olla vahend, millega luuakse enda identiteeti ühiskonna enamuse osana ning seeläbi suurendatakse enda sotsiaalset väärtust.[35]

Meeste puhul on teadlased avastanud korrelatsiooni homofoobia ja ebakindluse isiku enda maskuliinsuse vahel.[34][36][37] Nancy J. Chodorowi järgi võib ühe homofoobia põhjusena näha meeste vajadust kaitsta enda maskuliinsust.[38] Sotsiaalset homofoobiat on näiteks seostatud meestevaheliste platooniliste puudutuste vähenemisega 20. sajandi jooksul.[39][40] Kirjeldades Ameerika Ühendriikide ühiskonda väidab autor Mark Greene, et homofoobia on jätnud heteroseksuaalsed mehed ilma füüsilise puudutuseta. Tema järgi on üles kasvanud generatsioon mehi, kes enam ei saa üksteisega kallistada, teineteise käest kinni hoida ega üksteise lähedal istuda ilma pidevalt kohal oleva homofoobiata.[41]

Sisemine homofoobia[muuda | muuda lähteteksti]

Sisemine homofoobia viitab samasoolist külgetõmmet kogeva isiku negatiivsetele stereotüüpidele, uskumustele, häbimärgistusele ja eelarvamustele homoseksuaalsuse ja LGBT-inimeste kohta. Seda olenemata sellest, kas inimene ise end määratleb LGBT-inimesena või mitte.[42][43][44] Mil määral isik on nendest ideedest mõjutatud sõltub sellest, millisel hulgal ja milliseid ideid on ta teadlikult või alateadlikult endale sisendanud.[45] Neid negatiivseid uskumusi on võimalik leevendada hariduse, elukogemuse ja gei-positiivse teraapiaga.[43][46][47] Sisemist homofoobiat on võimalik kohaldada teadlikule või alateadlikule käitumisele, millega isik tunneb vajadust edendada või muganduda kultuuriliselt oodatud heteronormatiivuse või heteroseksismiga. See võib hõlmata samasoolise külgetõmbe äärmuslikku mahasurumist või eitamist koos pealesunnitud heteronormatiivse käitumise demonstreerimisega. Sellise käitumise eesmärgiks on paista või proovida tunda end "normaalse" või "aktsepteerituna". Sisemise homofoobia väljendamine võib olla ka vaevu hoomatav.[44] Osad uurijad rakendavad mõistet ka LGBT-inimestele, kes toetavad "kompromissi" poliitikaid. Näiteks neile, kes leiavad, et tsiviilpartnerlus on vastuvõetav alternatiiv samasooliste abielule.[48]

Mõnikord kasutatakse sisemise homofoobia asemel väljendit sisemine seksuaalne stigma.[49] Sisemine stigma tekib, kui inimene usub enda kohta negatiivseid stereotüüpe. Sisemine homofoobia võib põhjustada ebamugavust enda seksuaalse sättumusega ning selle hukka mõistmist. Kui inimese seksuaalne sättumus või seksuaalsed külgetõmbed on vastuolus inimese idealiseeritud mina-pildiga, võib tekkida vaimne häire. See võib põhjustada ärevust ning soovi muuta enda sättumust või püüda sellega harjuda. Selline olukord võib põhjustada homoseksuaalse iha äärmuslikku mahasurumist.[50] Teadlik sisemine võitlus võib kesta pikka aega. Sageli põrkuvad omavahel inimese sügavad religioossed või sotsiaalsed hoiakud ning tugevad seksuaalsed ja emotsionaalsed ihad. Selline ebakõla võib põhjustada kliinilist depressiooni. Sellele fenomenile omistatud ka seda, miks LGBT noorte seas on enesetapumäär tunduvalt kõrgem, kui heteroseksuaalsete noorte seas. Hinnanguliselt 5–10% LGBT noortest on teinud enesetapu katse, mis on 1.5–3 korda suurem näitaja kui heteroseksuaalsel noortel.[51][45] Sisemist konflikti võib aidata lahendada gei-positiivne teraapia ning seksuaalvähemusi toetavates gruppides osalemine.[52] Isegi mitteformaalne teraapia, mis suhtub mitteheteroseksuaalsesse sättumusse arusaamise ja tunnustusega võib osutuda tõhusaks vahendiks.[45]

Osa teaduslikud uurimused on näidanud, et homofoobilistel inimestel on suurema tõenäosusega allasurutud homoseksuaalsed ihad. 1996. aastal viidi 64 end heteroseksuaalsena määratlenud mehe seas läbi kontrollgrupiga uuring. Homofoobia indeksi abil liigitati pooled vabatahtlikest homofoobseteks. Homofoobsed vastajad kogesid mittehomofoobsetest meestest suurema tõenäosusega erektilist vastust neile näidatud homoerootilistele piltidele.[50] 2012. aastal kolledži õpilaste seas läbi viidud uuring jõudis sarnasele tulemusele. Uuringu järgi oli homofoobia levinum inimeste seas, kellel olid endale teadvustamata samasoolised külgetõmbed või ranged vanemad, kes keelasid sellised ihad. Need end heteroseksuaalsena määratlenud inimesed, kes näitasid erinevates psühholoogilistes testides tugevat külgetõmmet enda soo vastu, võisid uurijate hinnangul tunda end geidest ja lesbidest ohustatult. Seda seetõttu, kuna homoseksuaalsed inimesed tuletasid neile meelde neis endis olevaid sarnaseid tundeid. Uurijate järgi "olid paljudel juhtudel need inimesed iseendaga sõjas, mille nad olid suunanud endast väljapoole". Uurijate sõnul aitab avastatud seos seletada näiteks seda, et miks paljudel homoseksuaalsuse hukka mõistnud avaliku elu tegelastel avastatakse hiljem salajased homoseksuaalsed suhted.[53][54][55] 2016. aastal korraldatud uuringus hinnati end heteroseksuaalsena määratlenud meesoost osalejate suhtumist homoseksuaalsusesse. Seejärel näidati osalejatele homoseksuaalseid inimesi kujutavaid pilte. Kui osalejates tekitas homoseksuaalsus tugeva impulsiivse reaktsiooni, siis vaatasid nad teistest osalejatest märkimisväärselt kauem homoseksuaalset pildimaterjali.[56]

Homofoobia Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aastal leidis 72% küsitletud heteroseksuaalsest tallinlastest, et homoseksuaalsus on individuaalne iseärasus, mida tuleb aktsepteerida; kõrgelt homofoobseid inimesi oli kõigest 13,7%, kusjuures kõige homofoobsemaks osutusid eakad mehed.[viide?] 2001. aastal küsitletud homoseksuaalsetest inimestest pidasid homofoobiat Eestis suuremal või vähemal probleemiks koguni 91,7% vastanutest ning 73,5% leidis, et ühiskonnas valitsevaid hoiakuid on vaja muuta.[viide?] Homofoobse käitumise traditsioonilised esindajad on rahvuslased, neonatsid ning kristlikud organisatsioonid.[viide?]

2006. aasta geiparaadil ründasid osavõtjaid neo-natsid, loopides neid munade ning kividega. Rünnaku tulemusena vajasid mitmed inimesed meditsiinilist abi.[viide?]

2007. aasta geiparaadil viibisid samuti kohal neonatsid ning ka toimus ka Eesti Kristlike Demokraatide vastudemonstratsioon, kuid mõlemad väiksemas koosseisus kui paraad ise. Vägivaldseid konflikte ei olnud.[viide?]

2015. aastal uuringufirma Saar Poll korraldatud küsitluse järgi leidis 50% eestimaalastest, et homoseksuaalsus ei tohiks kindlasti olla lubatud, samasooliste kooselu registreerimisele oli "kindlasti vastu" 53% inimestest.[57]

Poliitilistest erakondadest on Eestis homofoobsete seisukohtadega esinenud peamiselt EKRE ja IRL, kuid ka teiste erakondade mitmed tipp-poliitikud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Maurianne Adams, Lee Anne Bell, Pat Griffin (2007). Teaching for Diversity and Social Justice. Routledge. pp. 198–199. ISBN 1135928509. Vaadatud 20. juuni 2017. "Kuna sooidentiteedi, soorollide ja seksuaalse identiteedi vahel on keerulised vastastikused suhted, eeldatakse sageli, et transsoolised inimesed on lesbid või geid. [...] Kuna transsooline identiteet seab kahtluse alla binaarse käsitluse seksuaalsusest ja soost, peavad õpetajad selgitama enda arusaamist neist käsitlustest. [...] Abistajad peavad aitama osalistel aru saada seksismi, heteroseksismi, transsooliste allasurumise ja soorollide alalhoidmise vahelistest seostest. Osaliselt kasutades selle illustreerimiseks homofoobiat." 
  2. 2,0 2,1 Claire M. Renzetti, Jeffrey L. Edleson (2008). Encyclopedia of Interpersonal Violence. SAGE Publications. p. 338. ISBN 1452265917. Vaadatud 20. juuni 2017. "Homofoobses kultuuris (irratsionaalne hirm geide, lesbide, biseksuaalsete ja transsooliste [GLBT] ees), GLBT inimesed seisavad sageli silmitsi kõrgendatud vägivalla riskiga, mis on suunatud nende seksuaalse identiteedi vastu." 
  3. 3,0 3,1 Kerri Durnell Schuiling, Frances E. Likis (2011). Women's Gynecologic Health. Jones & Bartlett Publishers. pp. 187–188. ISBN 0763756377. Vaadatud 20. juuni 2017. "Homofoobia on isiku irratsionaalne hirm või viha, mis on suunatud homoseksuaalsete inimeste vastu. See võib hõlmata biseksuaalseid või transsoolisi inimesi. Mõnikord kasutatakse nende jaoks eraldi mõisteid bifoobia ja transfoobia." 
  4. * "homophobia". Merriam-Webster. 2008. Vaadatud 20. juuni 2017. 
  5. Newport, Frank (3. aprill 2015). "Religion, Same-Sex Relationships and Politics in Indiana and Arkansas". Gallup. Vaadatud 20. juuni 2017. 
  6. Thomas Spijkerboer (2013). Fleeing Homophobia: Sexual Orientation, Gender Identity and Asylum. Routledge. p. 122. ISBN 1134098359. Vaadatud 20. juuni 2017. "Vägivalla ohvritest transsoolised inimesed teatavad sageli, et transfoobset vägivalda väljendatakse homofoobsetes terminites. Kalduvus tõlkida homofoobiaks vägivalda transsooliste inimeste vastu väljendab sotsiaalse soo rolli homoseksuaalsuse omistamisel. Samuti seda, et homoseksuaalsusega ühendatud vaenulikkus on sageli seotud kurjategija eelarvamusega konkreetsetest soolistest praktikatest ja nende nähtavusest ühiskonnas." 
  7. The Federal Bureau of Investigation. "FBI Releases 2010 Hate Crime Statistics". 14. november 2011. Kasutatud 20. juuni 2017.
  8. Intelligence Report, Winter 2010, Issue Number: 140, Anti-Gay Hate Crimes: Doing the Math by Mark Potok, Senior Fellow [1]
  9. "Intolerance and Psychopathology: Toward a General Diagnosis for Racism, Sexism, and Homophobia". Am J Orthopsychiatry 73 (2): 167–76. Aprill 2003. PMID 12769238. doi:10.1037/0002-9432.73.2.167. 
  10. Goldberg, Abbie E. (2016). The SAGE Encyclopedia of LGBTQ Studies. Sage Publications. Lk 545-546. 
  11. "Queer Spirituality". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. september 2007. Vaadatud 1. august 2017. 
  12. (1989). Piibel. Vana ja Uus Testament. Piibliselts. Lk 118. 
  13. Chellew-Hodge, Candance (2. detsember 2008). "The “Gay” Princess Di Bible". USC Annenberg. Vaadatud 20. juuli 2017. 
  14. "3.2.2. Armasta oma ligimest ... Katoliku Kiriku Katekismus". Rooma-Katoliku Kirik. Eesti Apostellik Administratuur, 7. november 2014. Kasutatud 20. juuli 2017.
  15. "Homosexuality and Islam – ReligionFacts". 
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 Aengus Carroll. (2016). State-sponsored Homophobia. A World Survey of Sexual Orientation Laws: Criminalisation, Protection and Recognition. Genfi: ILGA. Lk 36, 37, 40, 93. 
  17. Eke, Steven (28. juuli 2005). "Iran ’must stop youth executions’". BBC News. Vaadatud 22. juuli 2017. "Human Rights Watch calls on Iran to end juvenile executions, after claims that two boys were executed for being gay." 
  18. Moore, Patrick (31. jaanuar 2006). Murder and Hypocrisy. The Advocate. p. 37. Vaadatud 22. juuli 2017. "Homan, eksiilis asuv Iraani LGBT organisaiooon, hindab, et alates 1979. aasta Islamirevolutsioonist on riigis hukatud üle 4000 gei." 
  19. Whitaker, Brian (18. märts 2005). "Arrests at Saudi ’gay wedding’". The Observer (London). Vaadatud 22. juuli 2017. "Saudide surmanuhtlustest ei teatata süsteemaatiliselt. Ametnikud eitavad, et surmanuhtlust rakendatakse samasoolisele seksuaalsele tegevusele üksinda" 
  20. Bruce-Jones, Eddie; Itaborahy, Lucas Paoli (Mai 2011). "State-sponsored Homophobia". ilga.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2011. Vaadatud 23. juuli 2017. 
  21. 21,0 21,1 G. Legman. (1996). The Guilt of the Templars. New York: Basic Books. Lk 11, 187. 
  22. Crompton, Louis, Homosexuality and Civilization, Harvard University, 2003
  23. Kang, Wenqing. (2009). Obsession: male same-sex relations in China, 1900–1950. Hong Kong University Press. Lk 3. 
  24. Francoeur, Robert T.; Noonan, Raymond J. (2004). The Continuum complete international encyclopedia of sexuality. The Continuum International Publishing Group, Inc. ISBN 0-8264-1488-5. 
  25. "History of Chinese homosexuality". Shanghai Star. 1. aprill 2004. Vaadatud 24. juuli 2017. 
  26. Hazard, John N; Columbia University. Russian Institute (1965). Unity and diversity in socialist law. [New York] Russian Institute, School of International Affairs, Columbia University. OCLC 80991633. 
  27. 27,0 27,1 Harran, Marilyn J. (200). The Holocaust Chronicle. Lincolnwood: IL: Publications International. Lk 108. 
  28. 28,0 28,1 "Persecution of Homosexuals in the Third Reich". United States Holocaust Memorial Museum. Vaadatud 24. juuli 2017. 
  29. Lautmann, Rüdiger. "Gay Prisoners in Concentration Camps as Compared with Jehovah's Witnesses and Political Prisoners". Vaadatud 25. juuli 2017. 
  30. Giles, Geoffrey J. (1992). "The Most Unkindest Cut of All: Castration, Homosexuality and Nazi Justice". Journal of Contemporary History27 (1): 45–47.
  31. Ember, Carol R; Ember, Melvin (2004). Encyclopedia of sex and gender : men and women in the world's cultures. Kluwer Academic/Plenum Publishers. p. 213. ISBN 978-0-306-47770-6. 
  32. Epprecht, Marc (2004). Hungochani : the history of a dissident sexuality in southern Africa. Montreal. p. 180. ISBN 978-0-7735-2751-5. 
  33. Kai Wright. "Under African skies, part 1". 28. aprill 2000. Kasutatud 25. juuli 2017.
  34. 34,0 34,1 Goldberg, Abbie E. (2016). The SAGE Encyclopedia of LGBTQ Studies. Sage Publications. Lk 545-546. 
  35. Calvin Thomas (2000). Straight with a Twist –Straight with a Twist: Queer Theory and the Subject of Heterosexuality. University of Illinois Press. Lk 27.
  36. Dan Aloi. "Men overcompensate when their masculinity is threatened, Cornell study shows". Cornell Chronicle, 2. august 2005. Kasutatud 31. juuli 2017.
  37. "Masculinity Challenged, Men Prefer War and SUVs". Live Science, 2. august 2005. Kasutatud 31. juuli 2017.
  38. Nancy J. Chodorow. "Statement in a public forum on homophobia". The American Psychoanalytic Foundation, 1999. Kasutatud 31. juuli 2017.
  39. Brett McKay. "Bosom Buddies: A Photo History of Male Affection". The Art of Manliness, 29. juuli 2012. Kasutatud 31. juuli 2017.
  40. John Ibson. (2006). Picturing Men: A Century of Male Relationships in Everyday American Photography. University of Chicago Press. 
  41. Mark Greene. "Touch Isolation: How Homophobia Has Robbed All Men Of Touch". The Good Man Project, 11. november 2013. Kasutatud 31. juuli 2017.
  42. Herek, G M; Cogan, J C; Gillis, J R; Glunt, E K (1998). Correlates of Internalized Homophobia in a Community Sample of Lesbians and Gay Men. J Gay Lesbian Med Assoc 2 (1). pp. 17–26. ISSN 1090-7173. OCLC 206392016. 
  43. 43,0 43,1 Williamson, Iain R. (1. veebruar 2000). "Internalized homophobia and health issues affecting lesbians and gay men". Health Education Research (inglise keeles) 15 (1): 97–107. ISSN 0268-1153. PMID 10788206. doi:10.1093/her/15.1.97. 
  44. 44,0 44,1 Herek, Gregory M. (Aprill 2004). "Beyond 'Homophobia': Thinking About Sexual Prejudice and Stigma in the Twenty-First Century" (PDF). Sexuality Research and Policy: Journal of NSRC1 (2): 6–24. 
  45. 45,0 45,1 45,2 John C. Gonsiorek (Märts 1988). Mental health issues of gay and lesbian adolescents. Journal of Adolescent Health Care. Volume 9, Issue 2. Lk 114–122.
  46. Martino, William (2000). Policing Masculinities: Investigating the Role of Homophobia and Heteronormativity in the Lives of Adolescent School Boys. Journal of Men's Studies 8 (2). Lk 213–236.
  47. Y. Dreyer (2007). Hegemony and the Internalisation of Homophobia Caused by Heteronormativity. HTS Theological Studies/Teologiese Studies. Vol 63, No 1.
  48. Rostosky, Sharon Scales; Riggle, Ellen D. B.; Horne, Sharon G.; Miller, Angela D. (Jaanuar 2009). Marriage amendments and psychological distress in lesbian, gay, and bisexual (LGB) adults. Journal of Counseling Psychology. Vol 56(1). Lk 56-66.
  49. "Report of the American Psychological Association Task Force on Appropriate Therapeutic Responses to Sexual Orientation". American Psychological Association, 2009. Kasutatud 30. juuli 2017.
  50. 50,0 50,1 Adams, Henry E.; Wright, Jr, Lester W.; Lohr, Bethany A. (August 1996). "Is homophobia associated with homosexual arousal?". J Abnorm Psychol 105 (3): 440–5. PMID 8772014. doi:10.1037/0021-843X.105.3.440.  Kokkuvõtte Ameerika Psühhiaatrite Ühingu pressiteates: "New Study Links Homophobia with Homosexual Arousal". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2004. Vaadatud 29. juuli 2017. 
  51. Suicide Prevention Resource Center. (2008). Suicide risk and prevention for lesbian, gay, bisexual, and transgender youth. Newton, MA: Education Development Center, Inc. Vaadatud 30. juuli 2017.
  52. American Psychological Association, Task Force on Appropriate Therapeutic Responses to Sexual Orientation. (2009). Report of the American Psychological Association Task Force on Appropriate Therapeutic Responses to Sexual Orientation. Vaadatud 30. juuli 2017.
  53. Weinstein, N., Ryan, W. S., DeHaan, C. R., Przybylski, A. K., Legate, N., & Ryan, R. M. "Parental autonomy support and discrepancies between implicit and explicit sexual identities: Dynamics of self-acceptance and defense.". Journal of Personality and Social Psychology, 2012. Kasutatud 29. juuli 2017.
  54. Jeanna Bryner. "Study: Homophobes May Be Hidden Homosexuals". Live Science, 9. aprill 2012. Kasutatud 29. juuli 2017.
  55. "Is Some Homophobia Self-phobia?". University of Rochester, 5. aprill 2012. Kasutatud 29. juuli 2017.
  56. Cheval, Boris; Radel, Remi; Grob, Emmanuelle; Ghisletta, Paolo; Bianchi-Demicheli, Francesco; Chanal, Julien. "Homophobia: An Impulsive Attraction to the Same Sex? Evidence From Eye-Tracking Data in a Picture-Viewing Task". The Journal of Sexual Medicine 13 (5): 825–834. doi:10.1016/j.jsxm.2016.02.165. 
  57. Pooled eestimaalased leiavad, et homoseksualism ei tohiks olla lubatud ERR 15. juuni 2015