Uskumus

Allikas: Vikipeedia

Uskumuseks nimetatakse mingist usundist (tavaliselt kõrvaltvaatajana) rääkides religioosset usku millessegi; filosoofias ja kognitiivses psühholoogias mõistetakse millegi tõeseks pidamist.

Uskumise puhul saab eristada millessegi uskumist millegi (mingi propositsiooni) uskumisest ehk propositsionaalsest uskumisest. Uskumine millessegi võib tähendada uskumist, et miski on olemas, või et miski on mingis mõttes hea, ning võib sellisel juhul olla taandatav propositsionaalsele uskumisele. Näiteks uskumine Jumalasse võib tähendada uskumist, et Jumal on olemas, või Jumala usaldamist. Uskumine mõnesse inimesse võib tähendada selle inimese usaldatavaks pidamist või uskumist, et ta saab ühe või teise ülesandega hakkama või et ta on arenemisvõimeline. Mingisse õpetusse või ideoloogiasse uskumine võib tähendada selle pooldamist.

Epistemoloogia ja loogika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uskumuseks nimetatakse kas vaimuseisundit, mis seisneb mingi propositsiooni uskumises, või propositsiooni kui uskumise objekti. Epistemoloogias ei peeta uskumuse all tingimata silmas millegi üleloomuliku või kahtlase uskumist.

Küsimus, miks keegi midagi usub, võib olla kas küsimus uskumuse põhjuste kohta või küsimus uskumuse põhjendite kohta. Näiteks ma võin uskuda, et reinkarnatsiooni ei ole olemas, sest ma olen saanud kristliku kasvatuse ja elan kristlikus ühiskonnas; või uskuda, et reinkarnatsioon on olemas, sest ma olen saanud hinduistliku kasvatuse ja elan hinduistlikus ühiskonnas. Ma võin uskuda, et reinkarnatsioon on olemas, selle põhjal, et hinged peavad saama oma tegude eest tasu või karistuse, ent kogemus näitab, et ühe elu piires see nii ei ole; või selle põhjal, et leidub inimesi, kes lapsena mina-vormis täpselt kirjeldavad mõne surnud inimese elu. Ma võin uskuda, et reinkarnatsiooni ei ole olemas, selle põhjal, et kirikukogu on seda eitanud ja kirikukogud on usuasjades autoriteetsed; või selle põhjal, et kui ma oleksin varem teises kehas elanud, siis ma peaksin sellest midagi mäletama, ent ma ei mäleta sellest mitte midagi. Põhjuste abil on võimalik uskumust seletada; põhjendite abil on võimalik uskumust episteemiliselt õigustada (põhjendada).

Siin tekib kahemõtteline olukord. Õigustamiseks võib nimetada katset õigustada või siis sellist õigustust, mis tõesti õigustab, – nii-öelda head õigustust. Viimasel juhul võivad ka põhjendid olla või mitte olla head. Analoogiliselt võiks siis ka rääkida heast ja halvast seletusest: halb seletus ei esita tegelikke ehk tõelisi ehk õigeid ("häid") põhjusi.

Tavakeeles nimetatakse ka põhjendeid põhjusteks. Räägitakse põhiliselt mingi teo „heast põhjusest“. Nii nagu uskumuste puhul, saab ka tegude puhul rääkida põhjenditest ja õigustusest. Uskumuse põhjenduse nimetamine õigustuseks tulenebki analoogiast tegude ja uskumuste vahel.

Uskumuse õigustus põhineb nendel uskumustel, mis uskujal juba olemas on. Kuigi ka põhjendite õigustatus on küsimärgi all, huvitab loogikat see, kas mingit uskumust on võimalik õigustada tuginedes teistele uskumustele.

Uskumuse all mõistetakse peale uskuja vaimuseisundi ka propositsiooni, mida uskuja usub. Sel juhul võib uskumust kui vaimuseisundit mõista kui teatavat uskuja ja propositsiooni vahelist seost. Propositsioonide õigustamist teiste propositsioonide abil on võimalik vaadelda ka lahus uskujast. Loogika tegeleb propositsioonidevaheliste suhetega, uurides, mis teeb ühe propositsiooni või (lõpliku) propositsioonide kogumi heaks põhjendiks mingile propositsioonile.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]