Alateadvus

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Teadvustamatus. Lisateavet artikli arutelust

Alateadvus ehk mitteteadvus ehk teadvustamatus ehk eelteadvus ehk teadvusväline (ka: teadvusetu, ebateadvus, irdteadvus; saksa keeles das Unbewusste) on Sigmund Freudi järgi inimpsüühika komponent, mille sisu ei ole antud hetkel hoolimata tahtepingutusest võimalik teadvusesse tuua.

Teadvustamatuse teaduslik uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Osa psüühilistest protsessidest, millel on oma tajupõhine või tähenduslik sisu, on teadvustamatud. Mitmed kahekümnenda sajandi lõpukümnendite uurimused näitavad, et osa vaimsetest protsessidest on teadvustatud ja osa teadvusvälised.[1]

Kõige tähtsamad tulemused ja probleemid teadvustamatuse kohta:

  1. Valdav seisukoht kahekümne esimese sajandi alguses on, et enamik kognitiivseid protsesse toimuvad teadvusväliselt.
  2. On selge, et teadvustamata töötlus ei ole kõikvõimas. Tähelepanu ja isiku poolt kindlaksmääratu tegevusplaan on teadvustamata töötluse jaoks kohati suisa tarvilikud tingimused!
  3. Teadvuseteaduse siht on selgeks teha, millised omadused ja tingimused eristavad teadvustatud ja mitteteadvustatud töötlust. Seda eristust on tarvis teha nii kognitiivsel kui ka neuronaalsel tasandil. Teadvustamata töötlus pole võrdväärne infotöötluse teadvustatud aspektidega. Suurim erinevus seisneb nende kahe erineva töötlusviisi paindlikkuses.[1]

Tihti on teadvustamatuse (pigem isegi alateadvuse) mõiste seostuv Sigmund Freudiga: "Tõepoolest, me võime mõnede teadvustamata protsesside kohta öelda, et nad erinevad teadvustatutest just ainult teadvuse kõrvalejäämise poolest." [2] Selle enam kui üheksakümmend aastat tagasi kirjutatud väite võib võtta teadvustamatuse lähtepunktiks. Freud ei olnud siiski esimene ja ainus, kes kirjutas teadvustamata protsessidest. Näiteks rääkis juba Gottfried Wilhelm Leibniz 18.sajandi esimestel aastatel ideedest, millest me ei ole teadlikud, kuid mis sellest hoolimata mõjutavad meie käitumist. Huvitavat ja mitte liiga pikka ajaloolist ülevaadet sarnaste mõttekäikude arengu kohta pakub Daniel Schacter oma artiklis aastast 1987. [1]

Lugedes keerukatest eksperimentidest, mis on tehtud teadvustamata mälu ja teadvusvälise taju olemasolu tõendamiseks, võib jääda mulje, nagu oleksid teadvustamata protsessid teadvustatud töötluse kõrval pigem harv erandjuht. Ometi on tänapäeva teadvuseteooriad seisukohal, et vaid tühine osa infotöötlusest jõuab teadvusesse - enamik ajus toimuvatest protsessidest kulgevad teadvuse eest varjus, teadvustamata. Aju kontrollib südame tööd, hingamist, emotsioone, seksuaalkäitumist, unerütme, silmaliigutusi jms - kõike seda, ilma et me (enamasti) nendest peentest regulatsioonimehhanismidest teadlikud oleksime. Lisaks taolistele elulistele funktsioonidele on üha enam tõendusmaterjali ka selle kohta, et isegi kõrgema taseme vaimsed protsessid, nagu mõtlemine, otsustamine, ülesannete lahendamine ja loometöö, on teadvustamata töötluse tulemus. Kõrgemat järsku vaimseid protsesse saab nimetada ka kognitiivseteks protsessideks. [1]

Üks näide, kuidas teadvustamata kognitiivsed protsessid meie igapäevaelu mõjutavad puudutab unustatu meelde tuletamist. Ilmselt on igaüks meist kogenud nii-öelda keeleotsa-fenomeni: enamasti on tarvis meenutada kunagise klassiõe nime või mõnda sõna ning see on juba "keele peal", aga mitte kuidagi ei tule üle huulte - me teame, et teame, aga sel hetkel ei tule meelde. Pärast asjatut piinlemist lööb keeleotsa-fenomeni ohver käega, asub mõtlema hoopis teiste teemade peale ja läheb muude tegevuste juurde, kus mõne aja pärast sama otsitud sõna või nimi järsku meelde tuleb. Nime või sõna otsing toimub teadvustamata edasi, kuni vastus lõpuks teadvusesse tungib. [1]

Mitmete ideede kohaselt on just tähelepanu peamiseks faktoriks, mis määrab, kas isik kasutab parajasti teadvustatud või teadvustamata mõttemoodust. Ka teadvustamata mõttetöö teooria poolehoidjad toonitavad tõsiasja, et teadvustatud töötlus haarab vaid murdeosakese kogu infotöötlusest - nii ka mõtte- ja otsustamisprotsessides. Otsuste langetamiseks olulise informatsiooni kodeerimiseks on siiski teadvust tarvis. Seega pole teadvustamata töötlus sugugi mitte täiesti automaatne ja teadvusest ja isiku eesmärkidest sõltumatu protsess. Teadvusväline psüühika töötab eesmärgipäraselt. Teadvustamata töötlus ei ole mitte alati aga tõhusam kui teadvustatud mõttetöö. Kui probleem on suhteliselt lihtne, siis toob teadvustatud mõttetöö paremaid tulemusi, kui aga otsustamist vajav probleem on pigem keerukas, siis omavad eeliseid teadvustamata mõtteprotsessid. [1]

Freudi alateadvus[muuda | muuda lähteteksti]

Freudi järgi koosneb alateadvus kõikidest psüühikasisudest, mida teadvusesse ei lasta. Eriti kuuluvad sinna lapselikud tung-soovid.

Hiljem asendas Freud psüühikamudeli, mis räägib teadvusest, eelteadvusest ja alateadvusest, teooriaga, mille järgi psüühika instantsideks on Miski (Es), Mina (Ich) ja Ülimina (Über-Ich). Selle mudeli järgi on alateadvus enam-vähem sama mis Miski, kuid võib sisaldada ka Mina ja Ülimina teatud piirkondi.

Carl Gustav Jung võttis kasutusele kollektiivse alateadvuse mõiste. Igal inimesel on lisaks isiklikule ka kollektiivne alateadvus, mis sisaldab inimsoo minevikust pärit kogemuste jälgi ja mis on meil kõigil enam-vähem ühesugune. Selles leidub hulk emotsionaalse värvinguga mõttevorme, arhetüüpe.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Jaan Aru, Talis Bachmann. (2009). Tähelepanu ja teadvus. Tallinn: Tänapäev. Lk 190-214. 
  2. Sigmund Freud. (1915). Teadvustamatus