Kroom
| 24 |
1 13 8 2 |
| Cr 51,996 |
|
| Kroom |
Kroom on keemiline element järjenumbriga 24.
Kroomi esineb looduses nelja isotoobina massiarvudega 50, 52, 53 ja 54. Kroom-50 arvatakse olevat radioaktiivne poolestusajaga üle 1017 aasta.
Omadustelt on kroom hõbevalget värvi kõva metall. Normaaltingimustel on kroomi tihedus 7,14 g/cm3. Tema sulamistemperatuur on 1857 kraadi Celsiust. Mohsi skaalal on tema kõvadus 8,5, olles seega kõige kõvem metall. Elementidest on kroomist kõvemad vaid boor ja süsinik (teemandi kujul).
Kroomi avastas prantsuse keemik Nicolas-Louis Vauquelin 1797. aastal Pariisis. Vauquelin sai kroomi mineraalist, mida tänapäeval nimetatakse kromiidimaagiks (FeCr2O4). Tema töö kroomi avastamisel ja selle omaduste uurimisel oli oluline samm keemiliste elementide mõistmise ja süstemaatilise uurimise suunas.
Kroomi saadakse peamiselt kromiidimaagist. Euroopas kaevandatakse kroomi Soomes Kemi kaevanduses.
Kuna kroom esineb maagis enamasti koos rauaga ning kroomi kasutatakse rauasulamites (sh roostevabas terases), siis tootmise käigus sageli kroomi ei eraldatagi rauast, vaid saadakse hoopis ferrokroom.
Keemilistes ühendites esineb kroom peamiselt oksüdatsiooniastmetega +3 ja +6. Kuuevalentseid kroomiühendeid peetakse väga mürgiseks, need võivad tekitada vähki.
Kroomiühenditest on tuntumad naatriumi- ja kaaliumi dikromaadid aniooniga ([Cr2O7]2–), neid kasutatakse laialdaselt oksüdeerijatena. Väävelhappelahuses teisenevad dikromaadid kroomhappeks (H2CrO4 ja H2Cr2O7), mida kasutatakse klaasi puhastamiseks ja metallpindade kroomimisel. Kroomhappe anhüdriid on kroomtrioksiid (CrO3), punane tahkis, mida saab kroomhappelahusest välja kristallida. Kromaatsoolade redutseerimisel saadakse kroom(III)oksiidi (Cr2O3), roheline vees lahustumatu tahkis, mida kasutatakse pigmendina.