Kimalane

Allikas: Vikipeedia
Kimalane
Samblakimalane
Samblakimalane
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Kiletiivalised Hymenoptera
Alamselts Rippkehalised Apocrita
Sugukond Mesilaslased Apidae
Perekond Kimalane Bombus

Kimalane (Bombus) on kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.

Kimalase rahvapärased nimetused on kumalane, maamesilane, metsmesilane. Kõige tuntumad on mustad, erekollaste või punaste triipudega kimalased, aga palju on ka vesihalle ja pruune. Kimalasi on umbes kakssada liiki, kellest Kesk- ja Põhja-Euroopa maades elab 25–30, Eestis 28. Sagedamini võib neist kohata viitteist liiki, peaaegu alati ja igal pool üheksat. Teised on haruldasemad.

Talukimalane (B. hypnorum) erineb põldkimalasest vaid tagakeha valge tipu poolest.

Liigikirjeldused[muuda | muuda lähteteksti]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalane koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Rindimiku külge kinnituvad kuus liigestatud jalga. Kimalastel on pikad lülilised tundlad, allasuunatud pea kahel küljel läigivad suured liitsilmad. Viimaste vahel ülal paiknevad kolmnurgana või kolme punktina ühes reas, eri liikidel erinevalt, mustad lihtsad täppsilmad. Neli tiiba on seljal kokku pandud ja katavad kitsa läikiva vöödina keskselga ja tagakeha esimesi lülisid. Kimalased on karvase kasukaga putukad, kelle värvus võib sisaldada musta, valget, punast, oranži, halli, kollast, pruuni ja nende variatsioone. Igale kimalaseliigile on omane teatud värvikombinatsioon, mille järgi kimalasi Eestis grupeeritakse.[1]

Suiste pikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalased võib jaotada lühikeste, keskmiste ja pikkade suistega liikideks. Tulenevalt suiste pikkusest erinevad mõnevõrra ka liikide toidueelistused. Pikasuiselised liigid on kõige kitsama toiduvalikuga ja seetõttu kõige ohustatumad. Lühisuiselised liigid on vähim ohustatud. Pikasuiselised liigid on eriti olulised, kuna suudavad tolmeldada ka pika õieputkega kultuurtaimede õisi (nt punane ristik, põlduba) – meemesilastel oma lühikeste suiste tõttu sellega hakkama ei saa.[1]

Mürgiastel[muuda | muuda lähteteksti]

Nii nagu meemesilastel ja herilastel, on ka kimalastel mürgiastel ning ohu korral ründavad nad häirijat raevukalt. Erinevalt meemesilasest kimalased pärast nõelamist ei sure ja võivad end teinegi kord kaitsta. Astlaga on varustatud siiski ainult ema- ja töökimalased, kes moodustavad suurema osa perest. Ka töölised on emasloomad. Isakimalased on täiesti relvitud ja ohutud. Tavaliselt ilmuvad nad suve lõpul ja elavad üpris lühikest aega. Sellest hoolimata kaitseb kirev rüü ka neid võimalike vaenlaste eest.

Pere suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Olenevalt liigist on suve lõpul normaalselt arenenud kimalasperes kuni mõnisada töölist. Liigiti võib pere suurus erineda – enamasti on suurema perega liigid ka suurema lennuraadiusega. Siin pere suurus jaotatud: väike (kuni ~100 töölist), keskmine (100–200 töölist), suur (kuni mõnisada töölist).[1]

Pesakoht[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned kimalased pesitsevad maapinna läheduses, mõned sügavamal pinnases (mõni sentimeeter kuni üle meetri) ning mõned maapinnast kõrgemal – kus täpsemalt, sõltub mingil määral liigist. Pinnases olevatesse avaustesse pesa rajavate liikide jaoks on soodne hiireurgude ja avatud kraavide olemasolu. Maapinnal pesitsejad on tundlikud mehaanilisele häirimisele ja kulu põletamisele, pinnases pesitsejad kündmisele. Harvemini esinevate liikide pesakohad pole veel hästi teada. Liigiti erineb kimalaste tolerantsus inimese läheduse suhtes.[1]

Peamine elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalased eelistavad elada avamaadel. Neile ei sobi pimedad metsad ja võsastunud niisked alad. Nende eelistused on päikeseküllased metsaservad, lagendikud, niidud, puisniidud, raiesmikud, samuti põllud ja aiad. Olenevalt liigist võib eristada kimalaste põhilisi elupaigaeelistusi (metsade lähedus avatud alad jne).[1]

Soojusrežiim[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalased ja meemesilased ei suuda lennata, kui nende lennulihased on liiga külmad. Seevastu kimalased suudavad end kiiremini üles soojendada, samal ajal kui meemesilased on maadligi ja liikumisvõimetud. Kimalased suudavad lihaselise tegevusega efektiivsemalt tõsta kehatemperatuuri ning tänu karvkattele on ka soojuskadu aeglasem. Tänu soojale kasukale on kimalased võimelised toitu koguma ka jahedama ja vihmase ilmaga, kõrgetel laiuskraadidel ning kõrgustes, kus meemesilaste populatsioonid vastu ei peaks. Lisaks on kimalased suutelised toitu koguma mitu tundi päevas, samas kui meemesilased ilmutaksid end päeva kõige soojematel hetkedel ja lühikeseks ajaks.[2]

Toidu kogumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalaste toiduks on nektar ja õietolm. Kuna toitu kogutakse kogu perele, mitte ainult endale, on vaja pidevalt korjel käia ja palju õisi külastada. Selleks on emaisenditel tagajalgadel suirakorvikesed, kus võib näha eri värvi õietolmupalle. Toiduressursi leidmisel on abiks õite lõhn ja suured liitsilmad, millega kimalased suudavad värvusi eristada. Tänu õppimisvõimele ja energiakulude vähendamise vajadusele on kimalased õiekonstantsed ehk ühe korjelennu jooksul koguvad toitu kahelt-kolmelt taimeliigilt, mis teeb neist head tolmeldajad. Kimalased vajavad kevadest sügiseni rikkalikku korjemaad õierikkas piirkonnas. Mõned massiliselt õitsevad kultuurtaimed (nt ristik, lutsern, raps) pakuvad kimalastele samuti rikkalikku toidulauda, kuid toitu vajatakse ka siis, kui kultuurtaim parajasti ei õitse.[1]

Pere elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Emakimalane erineb töökimalastest ainult suuruse poolest. Sagedased on vahevormid, millest tõuseb peres palju pahandust. Suuremad ja tugevamad töökimalased kipuvad võimu haarama, nemadki tahavad muneda. Nad ei suuda aga asendada emakimalast, sest nende munetud viljastamata munadest arenevad vaid isakimalased. Aga alati leidub ka nooremaid emasid, kes võtavad pesa jõuga üle, sundides pesarajaja lahkuma. Vaatamata ägedale konkurentsile elavad just emakimalased teistest pereliikmetest kõige kauem. Kuid järglaste üleskasvatamine on nii raske töö, et võtab emakimalase kogu energia ja ka ilu. Sügiseks on ta sametine rüü muutunud hõredaks või hoopis ära kulunud ja tiibadest on järel vaid räbalad. Talve elavad üle vaid noored viljastatud emakimalased. Pere elutsükkel on seega ainult aastane.

Kimalaste tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Kimalaste tähtsus seisneb selles, et nad pakuvad n-ö tolmeldamisteenust:

  • ~88% õistaimede tolmeldamist viivad läbi loomariigi esindajad, meie piirkonnas peamiselt putukad. Nende hulgas on olulistemaks mesilaslaadse (meemesilased, kimalased ja erakmesilased), kes aitavad läbi viia looduslike kui ka kultuurtaimede tolmeldamist;
  • 2005. aastal hinnati putuktolmeldamise majanduslik väärtus Euroopas 22 miljardile ja maailmas 153 miljardile eurole aastas.
  • ~30% inimeste tarbitavast toidust saadakse tänu tolmeldajatele;
  • Tolmeldajatest sõltuvate kultuurtaimede toiteväärtus on väga suur – nt sisaldavad need kui rohkem 90% toidus leiduvast C-vitamiinist;
  • ~84% Euroopas kasvavatest kultuurtaimedest vajab putuktolmeldamist;
  • Kimalaste poolt tolmeldatavad kultuurid on nt ristik, lutsern, põlduba, raps, lina, päevalill, mustsõstar, karusmari, vaarikas, maasikas, tomat, kurk, ploomipuu, pirnipuu, porgand, redis, kaalikas, naeris, sibul, peet;
  • Tolmeldajaliigid erinevad üksteisest nii kehaehituselt kui ka toidueelistuste poolest – seetõttu ei suuda üks liik läbi viia kõigi taimeliikide tolmeldamist, vaid vajalik on tolmeldajate mitmekesisus.[1]

Kuidas kimalaste olemasolu soodustada?[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kõige olulisemaks teguriks kimalaste soodustamisel on õitsevate toidutaimede olemasolu tagamine kogu aktiivsusperioodi jooksul ehk varakevadest hilissuveni. Ka mõned massiliselt õitsevad kultuurtaimed (nt ristik, lutsern, mesikas, raps) pakuvad kimalastele rikkalikku toiduressurssi – eriti hea toiduallikas on liblikõielised. Samas vajavad kimalased toitu kas siis, kui kultuurtaim parajasti ei õitse. Seetõttu on oluline püsirohumaade ja poollooduslikke koosluste, aga ka põlluvaheribade ja -servade olemasolu. Head toiduallikad on puuvilja-, marja- ja lilleaiad. Sobivaid toidutaimi võib ise juurde külvata või istutada. Kimalaste poolt meelsasti külastatavad taimed on nt ristikud, aru- ja põldjumikas, harilik härghein, ussikeel, põdrakanep, liht-naistepuna, harilik hiirehernes, harilik nõiahammas, äiatar, põldohakas.
  • Pesitsus- ja talvituskohtade olemasolu – sellised alad, mida ei künta (vajalik nii maapinnal kui ka maapinnast allpool pesitsevatele-talvituvatele liikidele). Maapinnal pesitsejad võivad kannatada ka rohumaade niitmise läbi. Pesitsuspaiku võivad pakkuda mädanev puit, vanad kiviaiad ja -müürid, kompostihunnikud, niidetud taimestiku kuhjad, vanad liiva- ja kruusakarjäärid. Seega ei tasu ümbruse korrastamisel üleliia hoolikas olla. Kimalastele võib ka ise pesasid valmistada ja need sobivasse kohta üles panna.
  • Kimalaste mürgitamise vältimiseks piirata pestitsiidide kasutamist eriti jälgida, et kultuurtaime töötlemisel pestitsiidi äärealade taimestikule ei satuks. Kindlasti tuleb vältida õitsevate kultuurtaimede pritsimist.
  • Kimalaste olemasolu soodustamiseks putuktolmlemist vajava kultuuriga põllul ei tohi need liiga suured olla. Põhjuseks on kimalaste piiratud lennuraadius pesast. Kuna põlde pidevalt haritakse, ei saa kimalased seal pesitseda, vaid peavad põllule lendama mujalt. Seetõttu on soovitav selliste kultuuridega põlde rajada kitsaste siiludena või väikepõldudena õistaimerikka koosluse lähedusse. Lennuraadius pesast on liigiti erinev, mistõttu ühed liigid võivad käia kaugemal toitu kogumas kui teised (ühed vähem kui 500 m, teised üle 2 km). Lühema lennuraadiusega liigid on maastiku liigendatusest rohkem sõltuvad. Suurema lennuraadiusega liikidele võivad maastikus takistuseks osutuda metsad. Paljude liikide lennuraadius ei ole veel teada ning teadaolev võib sõltuvalt elupaigast varieeruda.[1]

Millal ja kus võib kimalasi kohata?[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruari ja märtsi päikselistel päevadel saame jälgida emaisendeid, näiteks karukimalast (B. terrestris) ja niidukimalast (B. pratorum). Neile meeldib toimetada õitsevatel pajupuudel ja krookustel. Kõige sagedamini on võimalus kimalasi kohata lilledel. Alates aprillist hakkavad lilli külastama töökimalased, kes on võrreldes emakimalastega tunduvalt väiksemad, kuid neil on samasugused värvimustrid. Isakimalased tunneb ära selle järgi, et nad eritavad spetsiifilist roosilõhna. Juunis-juulis on kõik eri värvimustrites töökimalased vaadeldavad, aga augustis ja septembris enamik liike kaob. Pruunid liigid on viimased, keda võib avamaadel kohata – peamiselt põldkimalane (B. pascuorum).[2]

Eesti kimalased[muuda | muuda lähteteksti]

Põldkimalane
Triipkimalane

Eesti kägukimalased[muuda | muuda lähteteksti]

Põld-kägukimalane

Kägukimalane[muuda | muuda lähteteksti]

Osa kimalasi on kägukimalased. Kägukimalased on parasiidid, kes ise oma järglasi ei kasvata. Nad on teiste kimalastega väga sarnased. Nad tungivad kimalaste pessa, hävitavad peremeeste haudme ning töökimalased kasvatavad üles kägukimalaste järglased.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Mänd, M. & E. Viik. (2012). "Estonian bumblebees". Agricultural Research Centre, lk 2-9.
  2. ↑ 2,0 2,1 Matheson, A. (1996). "Bumble Bees for Pleasure and Profit". International Bee Reasearch Association, lk 4-14.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kimalane&oldid=6505240"