Ida-vöötorav

Allikas: Vikipeedia
Ida-vöötorav
Tamias striatus3.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Närilised Rodentia
Sugukond: Oravlased Sciuridae
Perekond: Tamias
Liik: Ida-vöötorav
Ladinakeelne nimetus
Tamias striatus
Linnaeus, 1758

Ida-vöötorav (Tamias striatus) on oravlaste sugukonda kuuluv väike triibuline näriliseliik.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Keha pikkus on umbes 13,5–18,5 cm ja saba pikkus on umbes 7,5–11 cm. Kaal on umbes 70–140 g. Põsetaskud on neil väga venivad. Vöötorav lihvib enne põsetaskute täitmist lõik pähklite ja seemnete teravad servad maha. Ida-vöötoraval on puude otsas elutsevate oravlastega võrreldes ülalõualuus üks esimene purihammas vähem.

Eluiga[muuda | muuda lähteteksti]

Vabas looduses elavad nad 2–3 aastat ,aga vangistuses 5–8.

Levila ja arvukus[muuda | muuda lähteteksti]

Nende lähisugulane on aasia burundukk. Ida-vöötorav esineb arvukalt USA idaosas ning Kanada kaguosas. Vöötorava arvukus on paljudes kohtades väga kõrge. Probleemideta seab ta end sisse ka inimese poolt asuatatavatel aladel. Inimesed kohtlevad teda hästi, välja arvatud juhul, kui suured vöötoravate hulgad kahju tekitavad.

Elupaik ja eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on päevane loom, kes elutseb peamiselt maapinnal, kaevab endale laiu maa-aluseid käike. Nende eluase kaitseb vöötoravaid madude, rebaste, ilveste ja röövlindude eest. Urul on mitu sissepääsu, mis tavaliselt suubuvad puujuurte alla või tihnikusse.

Ida-vöötorav pole eriti kapriisne ning tema toidusedel on seetõttu väga rikkalik. Harilikult sööb ta mitmesuguseid seemneid, pähkleid, tõrusid, käbisid ning pehmeid puuvilju ja marju. Aeg-ajalt sööb ta koguni limuseid, putukaid, ämblikulaadseid ning isegi linnupoegi ja linnumune. Mõnikord püüab ka hiiri või väiksemaid madusid. Kõige rohkem toitu leiab vöötorav metsast maapinnalt, ent vajadusel on ta võimeline ka veel puude otsas rippuvaid pähkleid ja vilju murdma. Hangitud toidust tarbib ta ära väikese osa, ülejäägid aga peidab talveks oma arvukatesse toiduhoidlatesse. Vöötorav tuhnib meelsasti mullas ja tegeleb käbide, tõrude, pähklite ning seemnete tassimisega turvalisse kohta, seetõttu on tal suve lõpuks kogunenud soliidne tagavara. Ida-vöötorava harjumuste uurimisel selgus, et varusid võib olla 4 kilo jagu. Vöötoraval on väga hea haistmine, mis aitab teda talvevarude kogumisel. Enne, kui vöötorav talveunne suigub, veedab ta suurema osa ajast toitu hankides ja toiduvarude kogumisel.

Vöötorav julgeb inimese käest võtta toitu. Ida-vöötorav on võimeline korraga urgu tooma 9 suurt pähklit. Kumbagi põseetaskusse topib ta neli pähklit, ühte aga hoiab ta hammaste vahel. Ida-vöötorav võib oma põsetaskuid nii laiaks venitada, et kumbki neist on tema pea suurune. Ida-vöötorav magab suurema osa talvest puuõõnes või mõnes muus varjualuses. Kuna tegemist pole ’’päris’’ talveunega, ärkab ta mingi aja tagant üles ja sööb suvel ning sügisel kogutud talvevarusid.

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ida-vöötoravad saavad suguküpseks 4.–6. elukuul ja nende innaaeg on veebruarist aprillini ning juunist septembrini. Tavaliselt on nende poegade arv 4–5, aga harva ka 1–9. Naaberalasid asustavad isasloomad kogunevad emaslooma territooriumile, kus võistelevad emaslooma poolehoiu pärast. Vöötoravad ei moodusta pikaajalisi paare, vaid lähevad kohe paaritumise järel lahku, poegade kasvatamine langeb emaslooma õlgadele. Tiinus vältab 31 päeva ning pärast seda sünnib turvalises pesas harilikult 4–5 poega. Alguses on pojad täielikult emast sõltuvad. Umbkaudu kuu aega toituvad nad emapiimast, seejärel hakkavad emaga toiduretkedel kaasas käima. Pojad arenevad hästi kiiresti, 6–8 nädala vanuselt lahkuvad nad pesast ning suunduvad oma territooriumi otsingule, kus kodunevad ning veedavad oma elu esimese talve. Järgmisel kevadel on nad tavaliselt juba ka sigimisvõimelised.