Ida-vöötorav

Allikas: Vikipeedia
Ida-vöötorav
Tamias striatus3.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Närilised Rodentia
Sugukond: Oravlased Sciuridae
Perekond: Tamias
Liik: Ida-vöötorav
Ladinakeelne nimetus
Tamias striatus
Linnaeus, 1758

Ida-vöötorav (Tamias striatus) on oravlaste sugukonda kuuluv näriliseliik.Vöötoravad on väiksed, triibulised närilised, kes kuuluvad oravlaste sugukonda ja nad on närilisteliik. Nende pikkus on umbes 13,5-18,5 cm ja nende saba pikkus on umbes 7.5-11 cm. Kaal on umbes 70-140 g. Nad saavad suguküpseks 4.-6. Elukuul ja nende innaaeg on veebruarist aprillini ning juunist septembrini. Tavaliselt on nende poegade arv 4-5 ,aga harva on nende poegade arv 1-9. Ta on päevane loom, kes elutseb peamiselt maapinnal, kaevab endale laiu maaalusseid käike. Nad toituvad pähklitest, seemnetest, marjadest, seentest ja vahel ka putukatest ning linnumunadest. Vabas looduses elavad nad 2-3 aastat ,aga vangistuses 5-8. Nende lähisugulane on aasia brunduk. Ida-vöötorav esineb arvukalt USA idaosas ning Kanada kaguosas. Vöötorava arvukus on paljudes kohtades väga kõrge. Probleemideta seab ta end sisse ka inimese poolt asuatatavatel aladel. Inimesed kohtlevad teda hästi, välja arvatud juhul, kui suured vöötoravate hulgad kahju tekitavad. Talvevarudeks koguvad nad pähkleid ja mitmesuguseid seemneid. Kui neid talve jooksul ära ei tarbita, hakkavad nad kevadel idanema. Nende eluase kaitseb vöötoravaid madude, rebaste, ilveste ja röövlindudee eest. Urul on mitu sissepääsu, mis tavaliselt suubuvad puujuurte alla või tihnikusse. Põsetaskud on neil väga venivad. Vöötorav lihvib enne põsetaskute täitmist lõik pähklite ja seemnete teravad servad maha. Ida-vöötorav pole eriti kapriisne ning tema toidusedel on seetõttu väga rikkalik. Harilikult sööb ta mitmesuguseid seemneid, pähkleid, tõrusid, käbisid ning pehmeid puuvilju ja marju. Aeg-ajalt sööb ta koguni limuseid, putukaid, ämblikulaadseid ning iseegi linnupoegi ja linnumune. Mõnikord püüab ka hiiri või väiksemaid madusid. Kõige rohkem toitu leiab vöötorav metsast maapinnalt, ent vajadusel on ta võimeline ka veel puude otsas rippuvaid pähkleid ja vilju murddma. Hangitud toidust tarbib ta ära väikese osa, ülejäägid agaa peidab talveks oma arvukatesse toiduhoidlatesse. Vöötorav tuhnib meelsasti mullas ja tegeleb mitmesuguste käbide, tõrude, pähklite ning seemnetee tassimisega turvalisse kohta, seetõttu on tal suve lõpuks kogunenud soliidne tagavara. Ida-vöötorava harjumuste uurimisel sselgus, et  varusid võib olla 4 kilo jagu. Vöötoraval on väga hea haistmine, mis aitab teda talvevarude kogumisel. Enne, kui vöötorav talveunnhe suigub, veedab ta suurema osa ajaast toitu hankides ja toiduvarude kogumisel. Ida-vöötoraval on puude otsas elutsevate oravlastega võrreldes ülalõualuus üks esimene purihammas vähem. Vöötorav julgeb inimese käest võtta toitu. Ida-vöötorav on võimeline korraga urgu tooma 9 suurt pähklit. Kumbagi põseetaskusse topib ta neli pähklit, ühte aga hoiab ta hammaste vahel. Ida-vöötorav võib oma põsetaskuid nii laiaks venitada, et kumbki neist on tema pea suurune. Ida-vöötorav magab suurema osa talvest täiteks puuõõnes või mõnes muus varjualuses. Kuna tegemist pole ’’päris’’ talveunega, ärkab ta mingi aja tagant üles ja sööb suvel ning sügisel kogutud talvevarusid, mis koosnevad seemnetest ja pähklitest. Naaberalasid asustavad isasloomad kogunevad siis emaslooma lõigule, kelle poolehoiu pärast nad omavahel võistelevad. Vöötoravad ei moodusta pikaajalisi paare, vaid lähevad kohe paaritumise järel lahku, poegade kasvatamine langeb emaslooma õlgadele. Tiinus vältab 31 päeva ning pärast seda sünnib turvalises pesas harilikult 4-5 poega. Alguses on pojad täielikult emast sõltunad. Umbkaudu kuu aega toituvad nad emapiimast, seejärel hakkavad emaga toiduretkedel kaasas käima. 6-8 nädala vanuselt lahkuvad nad pesasst ning hajuvad ümbruskonnas laiali. Pojad arenevad hästi kiiresti, seeetõttu on nad kolme kuu vanuselt täiesti täiskasvanud. Siis suunduvad nad oma individuaalse territooriumi otsingule, kus kodunevad ning veedavad oma elu esimese talve. Järgmisel kevadel on nad tavaliselt juba ka sigimisvõimelised.