Baribal

Allikas: Vikipeedia
Baribal
Black bear large.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Karulased Ursidae
Perekond: Karu Ursus
Liik: Baribal
Ladinakeelne nimetus
Ursus americanus
(Pallas, 1780)
Baribali levila
Baribali levila

Baribal (Ursus americanus) on Põhja-Ameerikast pärinev karu perekonda kuuluv loom. Tegemist on Põhja-Ameerika väikseima, kuid kõige laiemalt levinud karuliigiga. Baribalid on omnivoorid, kelle toidulaud sõltub suuresti aastaajast ja elupaigast. Baribalid elavad metsastes piirkondades, kuid asuvad mõnikord ka inimasustuse lähistele, kust on lihtne toitu hankida. Baribali näol on tegemist maailma kõige levinuima karuliigiga. Lisaks pruunkarule on baribal ainuke tänapäevane karu perekonda kuuluv liik, mida IUCN ei pea väljasuremisohus olevaks. [1]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Baribal Grand Tetoni rahvuspargis

Baribali ajalooliseks levilaks on suurem osa Põhja-Ameerikast, tänapäeval leidub neid Põhja-Ameerika hõredamalt paiknevatel metsastunud aladel. [2] Ka praegu asustavad baribalid suurt osa oma ajaloolisest, tänapäeva Kanada aladel paiknevast, levilast, neid ei leidu vaid lõunapoolsetel põllumajandusaladel Albertas, Saskatchewanis, ja Manitobas. Prints Edwardi saarelt on liik olnud välja surnud 1937. aastast alates. 1990-ndate keskel seitsmes Kanada provintsis tehtud uurimusest selgus, et kogu Kanada baribalipopulatsioon koosneb 396 000 – 476 000 isendist. [3] USA baribalide levila on koondunud riigi kirdeossa, põhjapoolsesse loodeossa, Kaljumäestiku piirkonda, läänerannikule ja Alaskale, ülejäänud regioonides muutub levila katkendlikuks või puudub liik hoopis. Hiljutised vaatlused Ohios viitavad, et baribalid on oma levilat viimase kümnendi jooksul laiendanud, küll aga ei arvata, et need laiendused indikeeriksid veel stabiilselt jätkusuutlikke uusi populatsioone. 1990. aastate alguses 35 osariigis läbi viidud uuringud näitavad, et peale Idaho ja Mehhiko aladel leiduvate populatsioonide on baribalide hulk stabiilne või kasvav. Kokku leidub USA-s hinnanguliselt 339 000 – 465 000 isendit.[4] 1993. aasta seisuga oli Mehhikos teada neli piirkonda, kus leidus baribalipopulatsioone. Mehhiko on ainus riik, kus baribal on klassifitseeritud ohustatud liigina.[2]

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu levila ulatuses on populatsioonide elupaigaeelistused mitmete karakteristikute alusel sarnased – baribale leidub piirkondades, kus on võrdlemisi läbipääsmatu maastik, vohav alustaimestik ja palju söödavat materjali. Teistest karuliikidest pisut erinev kohandumine metsaalade ja tiheda taimkattega võib olla algselt seotud suuremate ja agressiivsemate karuliikide konkurentsiga, kes hõivasid suurema osa traditsioonilistest sobilikest elupaikadest [5], samuti suuremate kiskjate nagu näiteks mõõkhambulise tiigri ja Ameerika lõvi kaaslusest, kes võisid baribalidele jahti pidada. Kuigi üldiselt eelistavad baribalid elupaigana metsaalasid, võivad nad kohastuda ellujäämiseks ka linnalähedastes piirkondades, kui seal jagub kergesti hangitavat toitu ja piisavalt varjavat haljastust. [6] Põhja-Ameerika mandriosas leidub baribale enamasti rohke taimkattega mäestikualadel 400–3000 meetri kõrgusel, Ameerika edelaosas ja Mehhikos koosneb elupaik võsastunud metsadest, kuid neis piirkondades liiguvad karud vahetevahel ka avamaastikule, kuna tarvitavad toiduks seal leiduvaid viigikaktuseid. USA kaguosas on esindatud kaks põhilist elupaigatüüpi – Apalatši mäestiku lõunaosas elutsevad baribalid põhiliselt tamme- ja hikkori segametsades, kaguosa rannikualadel elutsevad karud aga lahtede lähistel ja soostunud aladel, mis pakuvad head varjevõimalust ning kus peamiseks puuliigiks on valge seeder. Levila kirdeosas on elupaigaks samuti segametsad (pöök, vaher, kask ja erinevad okaspuuliigid). Mööda Atlandi ookeani rannikut pakuvad elupaiku aga jälle okaspuumetsad. Põhjapoolsete metsatüüpide piirkondades asuvad samuti baribalidele olulised elupaigakomponendid – võsastikud, kuivad ja märjad niidud, tõusuvee alla jäävad piirkonnad ja kaldaäärsed alad, kus leidub palju erinevaid söödavaid seemneid tootvaid puuliike. Kaljumägedes domineerivad elupaikadena kuusemetsad. Aladel, kus inimtegevust on võrdlemisi vähe, näiteks Kanada ja Alaska ääremaadel, leidub baribale rohkem ka tasandikualadel. [5]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Baribale eristab pruunkarudest väiksem kasv, laugem näoprofiil, lühemad küünised ja seljakühmu puudumine

Baribali kolju on lai, ninaosa kitsas ja lõualuud suured. Kogu levila piires on baribalide kolju pikkuseks mõõdetud 23,5–35 cm. Emasloomade näod on kitsamad ja esiletungivamad kui isastel. Küünised on värvuselt enamasti mustad või hallikas-pruunid, kujult lühikesed ja ümarad. Esi- ja tagakäppade küünised on ühepikkused, kuigi esikäppade küünised on reeglina rohkem kaardus. Käpad on võrdlemisi suured – tagumise jalalaba pikkus varieerub 13,7–22,5 cm vahel, olles nii proportsionaalselt suurem kui enamikul teistel keskmise suurusega karuliikidel, kuid siiski väiksem kui täiskasvanud pruunkarul või jääkarul.[6]

Jalatallad on mustad või pruunikad, karvadeta ja sügavate kortsudega. Baribali tagajalad on võrreldes Aasia musta karuga pikemad. Sabajäänuk on ligikaudu 12 cm pikk, kõrvad on väikesed ja ümmargused ning asetsevad pea tagumisel küljel.

Baribalid on väga osavad, olles võimelised avama keeratava kaanega purke, ja uksesulgureid, lisaks on nad väga tugevad – isegi karupojad on teadaolevalt suutnud ühe esikäpa abil ümber keerata 141–147 kg kaaluvaid kivikamakaid. Baribalide samm on rütmiline ja joostes on nad võimelised saavutama kiirusi 40–50 km/h. [7] Baribalidel on hea nägemine ja katsete abil on kindlaks tehtud nende võime õppida värvuse järgi esemeid eristama isegi kiiremini kui šimpansid või koerad, samuti on nad võimelised õppima eristama erinevaid kujundeid (kolmnurgad, ruudud, ringid). [8] Baribali kaal varieerub ja sõltub vanusest, soost, tervisest ja aastaajast. Eriti hästi tuleb esile kaalu varieeruvus aastaaegade lõikes – sügiseti võib isend kaaluda kuni 30% rohkem kui kevaditi talveuinakust ärgates. Idaranniku baribalid on üldiselt raskemad kui lääneranniku baribalid, samas on isendid loode pool pisut raskemad kui isendid kagus. Täiskasvanud isased kaaluvad 57–250 kg, samas kui emased kaaluvad ligikaudu 33% vähem – 41–170 kg. [6][9]

Karvkate on pehme ja koosneb tihedast aluskarvast ning pikkadest ja jämedatest pealiskarvadest. [7] Karv ei ole nii karm ega jäme kui pruunkarudel. [10] Baribale esineb mitmes erinevas värvivarjundis – kohata võib isendeid, kelle karvkate on valge, blond, kaneelikarva, helepruun, tumepruun või must, leidub ka vahepealseid variante. Alaska rannikualadel leidub sinaka varjundiga karusid, heleda karvaga karud elavad rannikulähedastel saartel ja Briti Columbia kaguosas, esineb ka albiinosid. [11]

Valge kasukaga baribal

Enamikes piirkondades domineerib must karvkate – keskeltläbi 70% kõigist baribalidest on mustad, kuid näiteks kaljumägedes elutsevatest baribalidest on mustad vaid 50%.[7] Paljud isendid levila loodepoolsetel aladel on heleda, kaneelikarva või helepruuni karvkattega ja viimase tõttu võidakse neid sageli segi ajada grislikaruga. Grislist ja ka teistest karuliikidest on võimalik baribali eristada seljakühmu puudumise ja vähemeristuva koonuosa järgi. [12]

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Gary Brown on oma töös välja toonud 20 erinevat häälitsust kaheksas erinevas kontekstis, sealhulgas helid, mis väljendavad agressiivsust ja hääled, mis väljendavad rahulolu. [7] Baribalil on inimestega võrreldes parem nägemine ja kuulmine, kõige paremini arenenud meeleks on haistmine, mis on seitse korda tugevam kui koertel. [13] Baribalid on territoriaalsed ja üksikelulised loomad, kuid suurte toiduvarude korral võivad nad koonduda väikestele aladele ja moodustuvad hierarhilised suhted, kus suuremad ja võimsamad isasloomad haldavad kõige külluslikumaid toitumispaiku. [14] Baribalid märgistavad oma territooriumi, hõõrudes end puude vastu ja kriimustades küünistega puukoort. Ühe isase hallatavad alad kipuvad olema küllaltki suured, kuid ka seal on olenevalt piirkonnast erinevusi ja mõõtmetelt võib ühe looma toitumispiirkond varieeruda vahemikus 13–2600 ruutkilomeetrit ja mõne isendi puhul ulatuda toidupuuduse ajal isegi 11 260 ruutkilomeetrini. [6][14] Baribalid on osavad ujujad ja head ronijad, aktiivsed nii päeval kui öösel – inimasustuse lähedal pesitsevad isendid pigem öösel, pruunkarude läheduses elutsevad pigem päeval. [6][5]

Reproduktsioon ja areng[muuda | muuda lähteteksti]

Vastsündinud baribalid

Emastel baribalidel sünnib esimene pesakond poegi 3–5 aastaselt.[7] 2–3 kuud kestvaks paaritumisperioodiks on juuni-juuli, põhjapoolsetel aladel ka august. [5] Viljastunud munarakud arenevad aeglaselt ja ei pesastu emakas enne novembrit, tiinus kestab 235 päeva ja pojad sünnivad jaanuari lõpus või veebruari alguses. Pesakonna suurus varieerub ühest kuue pojani, enamasti kaks kuni kolm poega. [15] Karupoja sünnikaaluks on 280–450g ja pikkuseks 20,5 cm. Sündides katab poja keha õhuke hall karvkate, tagajäsemed on alaarenenud. Pojad avavad silmad 28–40 päeva vanuselt ja hakkavad käima 5 nädalaselt. Emapiimast sõltuvad kutsikad 30 nädalat ja iseseisvuse saavutavad 16–18 kuu vanusena. Suguküpseks saavad baribalid kolmeaastaselt ja täismõõtmed saavutavad viiendaks eluaastaks. [7]

Eluiga[muuda | muuda lähteteksti]

Looduses on baribali eluiga keskmiselt 18 aastat, kuid vahel ka rohkem. Rekordvanus looduses elanud baribalil on 31 aastat, vangistuses aga isegi 44 aastat. [7] Looduslikke vaenlasi on täiskasvanud baribalidel vähe, neist peamised on pruunkaru ja karjana elutsevad hundid. [5]

Emane baribal koos poegadega talvitumas

Kutsikaid jahivad ilvesed, koiotid, jaaguarid, hundid, pruunkarud ja teised baribalid. [6][5] Enamasti süüakse kutsikad ära talveuinakus oleva ema juurest. [6]

Talveuni[muuda | muuda lähteteksti]

Baribalid jäävad uinakusse oktoobris või novembris ja võtavad selleks ajaks juurde ligikaudu 15 kg rasva. Talveuni kestab 3–5 kuud.[16] Selle aja jooksul langeb südametegevus 40–50 löögilt minutis 8 löögini minutis. Talveund magavad baribalid koopas või urus, mille sobivuse osas on emased valivamad kui isased. [17] Kasutatakse nii looduslikke kui ka isekaevatud koopaid [12] Söögiisu supresseerib uinaku ajal spetsiaalne hormoon leptiin. Kuna jääkaineid ei väljutata, töötleb keha lämmastikujäägid biomehhaaniliselt ümber vajalikeks valkudeks – see aitab ka vältida lihasmassi kaotamist. Pojad sünnivad jaanuaris-veebruaris. [18] Talvega kulutavad baribalid 25–40% oma kehakaalust. [19] Kõige lõunapoolsetes levikupiirkondades magavad talveund ainult aastaste kutsikatega emased. [6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Garshelis, D.L., Crider, D. & van Manen, F. (2008). "Ursus americanus". IUCN 2008. IUCN Red List of Threatened Species. Vaadatud 27. jaanuaril 2009
  2. 2,0 2,1 Pelton, Michael R.; Coley, Alex B.; Eason, Thomas H.; Doan Martinez, Diana L.; Pederson, Joel A.; van Manen, Frank T. and Weaver, Keith M. "Chapter 8. American Black Bear Conservation Action Plan" (PDF). Originaali arhiivikoopia seisuga 2011-07-23. Vaadatud 2011-02-21. 
  3. "Canadian Population". World Wildlife Fund. Vaadatud 2011-08-31. 
  4. "United States Population". World Wildlife Fund. Vaadatud 2011-08-31. 
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Lariviere, S. (2001). "Ursus americanus". Mammalian Species 647: 1–11. doi:10.1644/1545-1410%282001%29647%3C0001%3AUA%3E2.0.CO%3B2. 
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 Hunter, Luke (2011) Carnivores of the World, Princeton University Press, ISBN 9780691152288
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Brown, Gary (1993). The great bear almanac. Lyons & Burford. ISBN 978-1-55821-210-7. 
  8. "Learning and Color Discrimination in the American Black Bear" (PDF). Vaadatud 2011-02-21. 
  9. Scorzafava, Dick (2007). Radical Bear Hunter. Stackpole Books. ISBN 978-0-8117-3418-9. 
  10. John George Wood, The illustrated natural history, Vol. 2, George Routledge and sons, 1865
  11. Herrero, Stephen (2002). Bear Attacks: Their Causes and Avoidance. Globe Pequot. ISBN 978-1-58574-557-9. Vaadatud 16. Mai 2012. 
  12. 12,0 12,1 Macdonald, D.W. (2006) The Encyclopedia of Mammals. Oxford University Press, Oxford ISBN 0199567999.
  13. "Black Bear Biology & Behavior". Vaadatud 2013-11-21. 
  14. 14,0 14,1 Nowak, R.M. (1991) Walker's Mammals of the World. The Johns Hopkins University Press, Baltimore and London.
  15. "North American Bear Center – Reproduction". North American Bear Center. 
  16. "Haida Gwaii Black Bear (Ursus Americanus Carlottae Subspecies)" (PDF). Vaadatud 2011-02-21. 
  17. Goals, Ben. "American Black Bear Teaching Guide". Cornell. Vaadatud 22. november 2009. 
  18. Bennett, Bobby (Kevad 2006). "Hibernation of the Black and Brown Bear". Mountain Research Station. Vaadatud 22. november 2009. 
  19. Becker, Jim (1993). "The Black Bear". Spanning the Gap – The newsletter of Delaware Water Gap National Recreation Area. Vaadatud 2011-02-21.