Haapsalu ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Haapsalu ajalugu, ülevaade Haapsalu linna ajaloost.

Haapsalu vapp
Haapsalu linna plaan aastast 1783. Johann Christoph Brotze
Vaade Haapsalule, 1798. Johann Christoph Brotze
Haapsalu piiskopilinnus (1889)

Linna ajalooline saksakeelne nimi on Hapsal, mis on tuletatud eestikeelsest sõnast Haavasalu või 12. sajandi lõpul tegutsenud Lundi peapiiskopi Absaloni nimest, kelle tegevus ulatus tõenäoliselt osalt ka Läänemere idakaldale. Nime päritolu kohta on aga olemas ka mitu teist oletust.

Varsti pärast linnuse rajamist tekkis piiskopilinnuse juurde alev, mis sai Riia linnaõiguse 1279.

Saare-Lääne piiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saare-Lääne piiskopkond

1559. aastal ostis piiskopkonna Taani kuningas Frederik II ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kes saabus viimase Saare-Lääne piiskopina Liivimaale 1560. aasta alguses. Magnus oli küll protestant, kuid Saare-Lääne piiskopkond ja Läänemaa stift eksisteeris ametlikult siiski veel üle kümne aasta. Alles 1573. aastast lakkas see olemast, pärast seda, kui selle valdused võeti Magnuselt ära ja liideti Taani kuninga omadega.

Haapsalu krahvkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Haapsalu krahvkond

Rootsi kuningas Gustav II Adolf müüs 1625. aastal Haapsalu lääni koos Haapsalu linna ja sealse kindlusega krahv Jakob De la Gardie'le.[1] Viimane ühendas selle oma teiste Läänemaal ja Harjumaal asuvate maavaldustega ja moodustas neist 1628. aastal [2] Haapsalu krahvkonna.[1]

Administratiivselt oli krahvkond Läänemaast eraldatud.[1]

Krahvkonna koosseisu kuulusid järgmised valdused: Haapsalu linn ja selle ümbrus, Ridala kihelkonnas Käblamõisa mõis (Kebbeldorf), Uuemõisa mõis (Neuenhof) ja Võnnu mõis (Wenden), Lääne-Nigula kihelkonnas Taebla mõis (Taibel) ja Uugla mõis (Udenküll), Martna kihelkonnas Ehmja mõis (Echmes), Keskvere mõis (Keskfer), Ohtla mõis (Ochtel), Patsu mõis (Patz) ja Putkaste mõis (Putkas), suurem osa Noarootsi kihelkonnast, terve Vormsi saar ja 3/4 Hiiumaast koos sealsete mõisatega. Peale selle olid krahvkonna koosseisus ka Piirsalu mõis (Piersal) Kullamaa kihelkonnas ning Kolga mõis (Kolk) ja Kiiu mõis (Kida) Kuusalu kihelkonnas. De la Gardie'de nimel haldas seda suurvaldust asehaldur, kes resideeris Haapsalus, ja kellele oli allutatud ka linna raad.[1]

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Linnavalitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Haapsalu raad

1715 Haapsalut külastas keiser Peeter I, kes tutvus Loode-Eesti sadamakohtadega ja andis tollasele kohtufoogtile Johann Tobias Jenckenile bürgermeistri ametikoha ning kangete jookide turustamise monopoli; samuti tunnustas keiser vanu privileege.

1721 Uusikaupunki rahulepingu põhjal sai Venemaa endale Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga, Eestis lõppes Rootsi valitsusaeg ning kehtestati Venemaa võim.

Kuni 1737. aastani juhtis Haapsalu linna kohtufoogt koos kahe raehärraga. Kuid Haapsalu kodanike kaebused rae erapooliku kohtupidamise ja linnajuhtimise üle olid kuberneri nii ära tüüdanud, et ta määras asja lahendama eraldi komisjoni. Põhjaliku uurimise tulemusel täiendati raadi asjatundlike liikmetega. Raesekretäriks kutsuti Johann Georg Rambach.

1740. aastal taastati Haapsalus bürgermeistri amet. Selleks sai senine kohtufoogt Johann Tobias Jencken. Kuni 1784. aastani koosnes magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. Kohtufoogt oli portooriumi- ja aktsiisihärra ning sekretär. Esimene raehärra oli majutushärra ja pruulihärra. Raesekretär tegeles lisaks protokollimisele, arvepidamisele ja asjaajamisele ka postikorraldusega. Rae teenistuses olid kohtuteener ja aktsiisiteener. Aegade jooksul mängiti tööjaotus ümber vastavalt raeliikmete huvidele.

Haapsalu kreis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Haapsalu kreis

3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775. aastal sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi siin kehtima kuni Katariina II surmani. 1796. aasta Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu. Haapsalu sai maakonna- ehk kreisilinnaks.

1797. aastal kaotati asehalduskord ja taastati magistraadid, kuid need kaotasid üha enam otsustusõigust.

Haapsalu vanalinn asub kahe oosiga poolsaarel, mis loode suunas jätkub mandriga ühinenud laidude ahelikuna, mida kohalikud nimetavad holmideks. Holmide vahele on jäänud madalad lahedSuur ja Väike viik. Viimastel aastakümnetel toimunud linna laienemise tõttu maa suunas on linna keskpunkt nihkunud Haapsalu piiskopilinnuse juurest praeguse kaubanduskeskuse juurde.

Haapsalu on kolmest küljest merega piiratud linn, mille suurus on kasvanud 10,59 ruutkilomeetrile.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Läänemaa I. Üldosa. Eesti VIII. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1938. Lk 283
  2. Gustaf Elgenstierna. Den introducerade Svenska adelns Ättartavlor med tillägg och rättelser. 2. kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1926. Lk 225

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]