Haapsalu ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Haapsalu ajalugu, ülevaade Haapsalu linna ajaloost.

Haapsalu vapp
Haapsalu linna plaan aastast 1783. Johann Christoph Brotze
Vaade Haapsalule, 1798. Johann Christoph Brotze
Haapsalu piiskopilinnus (1889)

Linna ajalooline saksakeelne nimi on Hapsal, mis on tuletatud eestikeelsest sõnast "haavasalu" või 12. sajandi lõpul tegutsenud Lundi peapiiskopi Absaloni nimest, kelle tegevus ulatus tõenäoliselt osalt ka Läänemere idakaldale. Nime päritolu kohta on aga olemas ka mitu muud oletust.

Varsti pärast linnuse rajamist tekkis piiskopilinnuse juurde alev, mis sai linnaõigused 1279. Aastast 1761 pärineva Haapsalu raearhiivi linnamüüri kirjelduse põhjal oli Haapsalul varem merepoolses osas ringmüür ning maa poolt oli linn kaitstud veekraavi ja muldvalliga. Veekraav ulatus merest kuni ringmüürini. Kokku oli linnamüür 550 sülda ehk ligikaudu 1173 meetrit ning veekraav ja muldvall 330 sülda ehk ligikaudu 703 meetrit pikk. Linnamüüril oli neli väravat: Karja (Carrie), Vene (Reuschische), Saksa (Deutsche) ja Vee (Wasser) värav. 1960. aastal tehtud uuringute põhjal hindas Villem Raam, et linnamüür ehitati Saare-Lääne piiskopi Winrich von Kniprode valitsemisajal aastatel 1385–1419. Müüri hilisemat kadumist linnapildist seostas ta 16. sajandi teise poole Liivimaa sõja sündmustega, mil Haapsalu rohkete vallutamistega kaasnes ka linnamüüri purustamine.[1]

Haapsalu vanalinn asub kahe oosiga poolsaarel, mis loode suunas jätkub mandriga ühinenud laidude ahelikuna, mida kohalikud nimetavad holmideks. Holmide vahele on jäänud madalad lahedSuur ja Väike viik. Viimastel aastakümnetel toimunud linna laienemise tõttu maa suunas on linna keskpunkt nihkunud Haapsalu piiskopilinnuse juurest praeguse kaubanduskeskuse juurde.

Next.svg Pikemalt artiklites Haapsalu piiskopilinnus ja Haapsalu linnamüür

Saare-Lääne piiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saare-Lääne piiskopkond

Saare-Lääne piiskopkonna keskus ja piiskopi residents asus esialgu Lihulas, 1251. aastast kolis Pärnusse ning 1260. aastate algul Haapsalu piiskopilinnusesse, kus asuv Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal ja kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium – Saare-Lääne toomkapiitel.

1559. aastal ostis piiskopkonna Taani kuningas Frederik II ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kes saabus viimase Saare-Lääne piiskopina Liivimaale 1560. aasta alguses. Magnus oli küll protestant, kuid Saare-Lääne piiskopkond ja Läänemaa stift eksisteeris ametlikult siiski veel üle kümne aasta. Alles 1573. aastast, pärast seda, kui selle valdused võeti Magnuselt ära ja liideti Taani kuninga omadega, lakkas see olemast.

Haapsalu krahvkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Haapsalu krahvkond

Rootsi kuningas Gustav II Adolf müüs 1625. aastal Haapsalu lääni koos Haapsalu linna ja sealse kindlusega krahv Jakob De la Gardiele.[2] Viimane ühendas selle oma teiste Läänemaal ja Harjumaal asuvate maavaldustega ja moodustas neist 1628. aastal [3] Haapsalu krahvkonna.[2]

Administratiivselt oli krahvkond Läänemaast eraldatud.[2]

Krahvkonna koosseisu kuulusid järgmised valdused: Haapsalu linn ja selle ümbrus, Ridala kihelkonnas Käblamõisa mõis (Kebbeldorf), Uuemõisa mõis (Neuenhof) ja Võnnu mõis (Wenden), Lääne-Nigula kihelkonnas Taebla mõis (Taibel) ja Uugla mõis (Udenküll), Martna kihelkonnas Ehmja mõis (Echmes), Keskvere mõis (Keskfer), Ohtla mõis (Ochtel), Patsu mõis (Patz) ja Putkaste mõis (Putkas), suurem osa Noarootsi kihelkonnast, terve Vormsi saar ja 3/4 Hiiumaast koos sealsete mõisatega. Peale selle olid krahvkonna koosseisus ka Piirsalu mõis (Piersal) Kullamaa kihelkonnas ning Kolga mõis (Kolk) ja Kiiu mõis (Kida) Kuusalu kihelkonnas. De la Gardiede nimel haldas seda suurvaldust asehaldur, kes resideeris Haapsalus ja kellele oli allutatud ka linna raad.[2]

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Linnavalitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Haapsalu raad

1715 külastas Haapsalut keiser Peeter I, kes tutvus Loode-Eesti sadamakohtadega ja andis tollasele kohtufoogtile Johann Tobias Jenckenile bürgermeistri ametikoha ning kangete jookide turustamise monopoli; samuti tunnustas keiser vanu privileege.

1721 Uusikaupunki rahulepingu põhjal sai Venemaa endale Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga, Eestis lõppes Rootsi valitsusaeg ning kehtestati Venemaa võim.

Kuni 1737. aastani juhtis Haapsalu linna kohtufoogt koos kahe raehärraga. Kuid Haapsalu kodanike kaebused rae erapooliku kohtupidamise ja linnajuhtimise üle olid kuberneri nii ära tüüdanud, et ta määras asja lahendama eraldi komisjoni. Põhjaliku uurimise tulemusel täiendati raadi asjatundlike liikmetega. Raesekretäriks kutsuti Johann Georg Rambach.

1740. aastal taastati Haapsalus bürgermeistri amet. Bürgermeistriks sai senine kohtufoogt Johann Tobias Jencken. Kuni 1784. aastani koosnes magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. Kohtufoogt oli portooriumi- ja aktsiisihärra ning sekretär. Esimene raehärra oli majutushärra ja pruulihärra. Raesekretär tegeles lisaks protokollimisele, arvepidamisele ja asjaajamisele ka postikorraldusega. Rae teenistuses olid kohtuteener ja aktsiisiteener. Aegade jooksul mängiti tööjaotus vastavalt raeliikmete huvidele ümber.

Haapsalu kreis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Haapsalu kreis

3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775. aastal sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi siin kehtima kuni Katariina II surmani. Korra ja julgeoleku tagamiseks linnas ja Haapsalu kreisis oli ametis Haapsalu linnafoogt. Asehalduskorra ajal Eestimaal määrati korra ja julgeoleku tagamiseks linnas ametisse Haapsalu politseimeister (1783–1797).[4] 1796. aastal muudeti Balti provintside valitsemine sarnaseks Venemaa omaga. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu ja Haapsalu sai maakonna- ehk kreisilinnaks.

1797. aastal kaotati asehalduskord ja taastati magistraadid, kuid neil oli üha vähem otsustusõigust.

Esimeses maailmasõjas oli Saksa laevastiku sissetungi Liivi lahte ning maavägede maabumise tõkestamiseks Lääne-Eesti saarestikul Peeter Suure merekindluse Väinamere positsioon, Saaremaal, Muhul, Vormsil, Hiiumaal (v.a. Tahkuna poolsaar) ja Lääne-Eestis (Virtsust Haapsaluni). Saarte kaitset juhtisid Riia lahe merejõudud ning Muhu väina kindlustatud positsioon, juhataja kontradmiral Dmitri Svešnikov (staap Kuressaares), kes mõlemad allusid Balti laevastiku ülemjuhatajale. Maavägedest allusid admiral Svešnikovile saartel paiknenud 107. jalaväediviisi jalaväepolgud, Kuressaare (Arensburgi) piirivalve ratsadivisjon, mitmed Tallinna merekindluse välisuurtükiväebrigaadi patareid ning hulk kindlustuste rajamisega tegelenud inseneriosad ning 118. jalaväediviisi Läänemaal asunud 470. Dankovi jalaväepolk.

1917. aasta märtsirevolutsiooni ajal 3. märtsil jäi Haapsalus vene revolutsioonilistele madrustele ette üks eesti soost kordnik, kes Haapsalu raudteejaamas maha lasti. Rüüstati Haapsalu politseijaoskond ja vabastati vangid. Päev hiljem lasksid revolutsionäärid Haapsalu turuplatsil (praegu Lossiplats) maha Haapsalu linnapea dr Gottfried von Krusensterni, pastor Ralph von zur Mühlen sai raskelt haavata ja pääses imekombel eluga. Endise maavalitsuse maja trepil Lahe tänaval lasti maha Põllküla ja Ämari mõisnik Ernst von Tritthof.

Eestimaa kubermangu komissar, Jaan Poska, määras eesti tegelaste hulgast maakondade komissarid ja miilitsaülemad. Lääne maakonna komissariks ja Haapsalu linnapeaks sai Nikolai Karisson, Lääne maakonna miilitsaülemaks Aleksander Eldring, kellest veidi hiljem sai mõneks ajaks maakonna komissar ning samuti linnapea[5].

1917. aasta 21. augustil langes Esimeses maailmasõjas sakslaste kätte Riia, nädalapäevad hiljem alustasid nad Eestis dessanti Saare- ja Hiiumaale. Vene vägedes oli korralagedus ja augusti lõpul 1917 kutsus Haapsalu Linnavolikogu oma erakorralisel koosolekul Haapsallu 1. Eesti jalaväepolku, et see siin marodööritsevate Vene väeosade omavoli lõpetaks. Kuu aja pärast saigi väeosa käsu liikuda Valmierast Haapsallu ja asuda lääneranniku kaitsele. 5. oktoobril saabus polk Haapsallu ning selle allüksused paigutusid linnas ja selle lähiümbruses laiali. 28. novembril 1917 kuulutas Maapäev ehk Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks Eestis. Ajalooline koosolek kestis 25 minutit ja selle lõppedes ajasid enamlased Maanõukogu laiali. Haapsalus asunud 1. Eesti jalaväepolk avaldas selle vastu tugevat protesti. Kõrgeima võimuna tunnustati vaid Maanõukogu. 3. jaanuaril 1918 võtsid enamlased üle Lääne Maakonnavalitsuse. Selle esimees Aleksander Saar pääses St. Peterburgi võõrastemajas vahistamisest vaid seetõttu, et arreteerimise hetkel viibisid seal mõned 1. Eesti jalaväepolgu ohvitserid. Vahistati Ajutise Valitsuse komissar Lääne maakonnas Eduard Alver.

21. veebruaril asusid Eestimaa Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms, Lääne maavalitsuse esimees Aleksander Saar ja ajakirjanik Johan Juhtund teele Haapsallu. Jõuti Tallinnast 61 versta kaugusel oleva Kuijõe mõisani, kus saadi Haapsalu poolt põgenevatelt enamlastelt teateid, et sakslased jõudsid hommikul Haapsallu. Auto keerati ringi ja sõideti tagasi. 21. veebruari hommikul saabusid Saksa väed Haapsallu. Iseseisvusmanifest toimetati Pärnusse, kus see 23. veebruaril 1918 ette loeti.

Lääne maakonnalinn[muuda | muuda lähteteksti]

Haapsalu oli Läänemaa maakonnalinnaks, kus elas 1938. aastal 4901 elanikku. Linn oli eeskätt tuntud supellinnana, kuna see asetseb samanimelise Haapsalu lahe lõunarannikul mere poole sirutuvail neemedel ja laidudel ehk holmidel, mille vahel on vaikseid madala veega ja osaliselt umbekasvanud lahti. Suurim neist on Väike viik. Linna lahtede põhju katab tervislike omadustega muda, millel põhineb osalt ka Haapsalu kui supellinna kuulsus. Ajalooliseks vaatamisväärsuseks on olnud Haapsalu piiskopilossi varemed ja Haapsalu linnusekirik. Selle läheduses Haapsalu raekoja esise pargi kohal on väike Haapsalu turuväljak. Peamisteks liiklussoonteks on olnud Karja ning Posti tänav, mis hargnevad lõunaserval Lihula ja Tallinna maanteeks. Tallinna viis Tallinna–Haapsalu laiarööpmeline raudtee ning Tallinna–Haapsalu maantee ning Pärnusse suundus Lihula maantee. Haapsalus oli kaks sadamat – nn Uus sadam põhjapoolsete laidude vahel, kus peatuvad ainult väiksemad laevad, ning suurema süvisega Rohuküla sadam linnast edelas.

Linnas tegutses Läänemaa ühisgümnaasium, millele püstitati moodne koolihoone, teine keskhariduslik õppeasutus oli Läänemaa õpetajate seminar. Kool töötas 1932. aastani, mil kõik õpetajate seminarid üldiselt suleti ja nende asemele avati pedagoogiumid. Kolmas keskhariduslik kool oli Rootsi eragümnaasium Haapsalus, mis avati 1931. Peale nende tegutsesid veel Haapsalus tööstuslik kutsekeskkool ja rida algkoole.

Haapsalu rajoonikeskus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV ajal tegutsesid Haapsalus Haapsalu I keskkool (eesti õppekeelega) Wiedemanni 35, II keskkool (vene õppekeelega) Lauristini tänav 14, töölisnoorte keskkool I keskkooli hoones, laste muusikakool Võidu väljak 1 ja sanatoorne internaatkool Pjotr Tšaikovski puiestee 17. Aastal 1957 ehitati Haapsalusse Eesti esimene laiekraankino Oktoober (aadressil Kingissepa 14).

Haapsalu kaudu oli olemas laeva- ja paadiühendus Vormsi ja Noarootsiga ning Rohuküla kaudu ka Hiiumaaga. Kaks korda päevas liikus Haapsalu–Keila–Tallinna reisirong.

Haapsalu linna kalurid olid koondunud admiral Nahhimovi nimelisse kalurikolhoosi, seal asus Haapsalu kalakombinaat, millel oli oma konservitööstus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. HAAPSALU LINNAMÜÜRIST VIIMASTE UURIMISTÖÖDE TAUSTAL, Läänemaa Muuseumi toimetised = Proceedings of Läänemaa Museum, nr. 21, juuli 2018
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Läänemaa I. Üldosa. Eesti VIII. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1938. Lk 283
  3. Gustaf Elgenstierna. Den introducerade Svenska adelns Ättartavlor med tillägg och rättelser. 2. kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1926. Lk 225
  4. Haapsalu linnafoogt, EAA.993, Ajalooarhiivi fondiloend
  5. Talis Vare, EV100: päevad, mil Haapsalus tehti ajalugu, online.le.ee, 18. veebruar 2018

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]