Valjala kirik

Valjala Martini kirik on kirik endises Valjala vallas Saare maakonnas. Kirikut haldab EELK Valjala Martini kogudus. Valjala kirik on üks vanimaid säilinud kivikirikuid Eestis, see on ehitatud üleminekuperioodil romaanikalt gootikale. Valjala kirik on "Teeliste kirikute" nimekirjas, kiriku juures asub pastoraat. Kiriku portaali on kujutatud Valjala valla vapil.

Ajalugu

13. sajand

On võimalik, et Valjala kiriku ehitamist alustati Pöide kirikuga samal ajal 1230. aastatel, kui kohalik vastupanu oli rohkem maha surutud ja uuel võimul oli piisavalt kindlustunnet ja ressursse, et alustada sellist ehitust. Algset Valjala kirikut ei rajatud nii suurejoonelisena kui Pöidet, mis viitab sellele, et kohalikul ülikkonnal polnud asja vastu tõsist huvi, ja teisalt, et ristisõdihjd arvestasid võimalike rünnakutega ka pärast esialgset vallutust ja koondasid ehitusõupingutused vaid ühe kindlustatud tugipunkti rajamiseks.

Esimene pühakoda oli väike ja meenutas kabelit: see koosnes nelinurksest ruumist (millega liitus poolringikujuline apsiid) ja lõunaküljel asuvast käärkambrist. 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati hoone ümber kindluskirikuks, nii asuvad võlvidel ruumid, kuhu pääseb vaid redeliga, mille saab vajadusel üles tõmmata.^[1] Alumine osa algkiriku müüridest on säilinud kooriruumi seintes ja käärkambris. Kooriruumi põhjaseinal on säilinud algupäraste seinamaalingute fragmendid, mida peetakse vanimateks säilinud seinamaalinguteks Eestis. Tornimüüris on trapetsiaalsete hauaplaatide fragmente, mis kõik on muinsuskaitse all kunstimälestistena.

14.–17. sajand

1343. aastal sai kirik Jüriöö ülestõusu käigus kannatada. Järgnenud parandustööd järgisid selgelt rohkem gooti kui romaani stiili, näiteks ehitati poolümara apsiidi asemele hilisgooti vormides polügonaalne koorilõpmik. 14. sajandil alustati ka kirikutorni ehitust, kuid lõplikult valmis sai see alles 17. sajandil.

Kirikus asuvad massiivne dolomiidist ristimiskivi, mis tõenäoliselt kuulus algselt Haapsalu linnusekirikule ja Pöide kiriku ristimiskivi 14. sajandi I poolest.

18.–21. sajand

Kirik sai Põhjasõja käigus kahjustada. Kirikus asuvad kaks barokkstiilis epitaafi, üks neist on pühendatud Andreas Fregiusele 1664. aastal, teine Gaspar Bergile 1667. aastal.

1820. aastal tegi Kuressaares tegutsenud tisler Nommen Lorentzen ampiirvormides altariseina ja kantsli.^[2] Need ja 1935. aastal valatud tornikell^[3] on alates 1997. aastast arvel kultuurimälestisena. Altarimaalid on pärit 19. sajandist. Aknavitraažid lõi 1970.–1980. aastatel Dolores Hoffmann.

Oreli ehitas 1888. (mõne allika järgi 1870.) aastal Gustav Normann. Orel on ühe manuaali, pedaali ja kaheksa registriga. 2004. aastal remontis orelit põhjalikult Ago Tint.

1922. aastal lõi äike kirikusse ja torni barokkstiilis kiiver hävis tules.

Arhitektuur

Kiriku läänefassaad, mida kaunistavad pimekaared ja raiddekooriga algselt romaani stiilis portaal, on tähelepanuväärne ja Eestis üsna ainulaadne. Kiriku müürid (ehitatud 1240–1270) on massiivsed ja paarikaupa seotud aknad on kitsad ja kõrged. Sellega kontrastis on tõenäoliselt pärast 1345. aastat rajatud apsiid oma hulknurkse kuju ja avara ilmega. Nii pikihoone kui ka apsiidi müüre toetavad tugipiilarid. Kiriku vanemad välisosad on ilmselgelt kõrgelt kvalifitseeritud Kesk-Euroopa meistrite töö, kes tõenäoliselt osalesid ka samast ajajärgust pärineva Kuressaare linnuse ehitamisel.

Kiriku torn ei ole algupärane, vaid on tõenäoliselt ehitatud järk-järgult 14.–16. sajandil.^[1]

Kiriku interjööri iseloomustavad valgeks lubjatud kõrged domikaalvõlvid. Ristimiskivi on kiriku üks silmapaistvamaid osi ja ühtlasi üks vanimaid raidkiviteoseid Eestis. Teadlased arvavad, et see valmistati algselt Haapsalu toomkiriku jaoks, kuid jõudis mingil põhjusel hiljem Valjalasse. Ristimiskivi on rikkalikult kaunistatud ilmekate romaani stiilis raidkujude ja ornamentikaga, mis sarnanevad näiteks Riia toomkiriku põhjaportaali kaunistustega. Arvatakse, et nii siin kui ka Riias on autoriks sama, tõenäoliselt Vestfaalist pärit meisterraidur.