Haapsalu raudteejaam

Haapsalu raudteejaam on endine raudteejaam Läänemaal Haapsalus.

Jaamahoonet ehitati 1905–1907, hoone projekteeris Karl Verheim ja insener oli V. Vestfalen.

Haapsallu viis aastatel 1905–2004 Keila–Haapsalu raudtee, mis 2004. aasta kevadel üles võeti. Liinil Tallinn–Haapsalu sõitsid regulaarsed reisirongid kuni 1995. aasta septembrini, misjärel kasutati raudteed vaid kaubaveoks. Haapsalu raudteejaamale eelnes Keila poolt tulles Uuemõisa raudteepeatus.

Raudteejaama nn Imperaatoripaviljonis asub 1997. aasta juunist Eesti Raudteemuuseum, mis jätkab 1970. aastal Tallinnas asutatud laiarööpmelise raudtee (1524 mm) muuseumi tegevust.^[1]^[2]

Haapsalu raudteejaama peahoone kaugelt (2011)

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Haapsalu raudteejaam 20. saj alguses

Haapsalu raudteejaam aastal 2012

Haapsalu jaamahoone küljelt

Haapsalu raudteejaama ooteplatvorm

Alles jäetud raudtee piir Haapsalus

Raudteed Keila ja kuurortlinna Haapsalu vahele hakati ehitama 1902. aastal ja see avati 1905. aastal. See raudteeliin võimaldas reisijatevedu Looderaudtee Balti raudteeliini Tallinna–Keila raudtee jätkuna kuurortlinna Haapsallu, Haapsalu kreisi keskusesse.

Umbes kümme aastat hiljem ehitati Haapsalust 8 km pikkune raudteelõik Rohukülla (vt Rohuküla raudteejaam), kui Peeter Suure merekindluse olulisse sõjasadamasse. Raudteepikenduse otstarve oli tollal aga eeskätt sõjaline ja ajendatud Esimese maailmasõja kasvavatest pingetest. Aastal 1917 asuti kavandama ka Haapsalu ja Pärnu raudteejaamade vahele uue raudtee rajamist, ent see plaan jäi teostamata.^[3] Aastatel 1920–1930 kasutati Haapsalu–Rohuküla raudteed lisaks kaubaveole reisijate transpordiks.

Juunis 1935 võeti reisijate veoks kasutusele Eestis ehitatud diisel-elektriline mootorvagun DeM 31 Lendav Läänlane. Sõit Tallinnast Haapsallu kestis ligikaudu kaks tundi.

1980. aastatel sõitis liinil Tallinn–Haapsalu kolm paari reisironge päevas, sõit kestis keskmiselt kaks ja pool tundi. 1990. aastate alguseks oli raudtee seisukord sedavõrd halvenenud, et rongisõit kestis juba üle kolme tunni ja reisijad eelistasid rongile bussi. Samal ajal vähenes märgatavalt ka kaubarongide koormus ja raudtee ülalpidamine tekitas järjest suuremat kahju. Kuna Riisipere–Haapsalu lõigul puudus kontaktvõrk, ei saanud reisijate veoks kasutada ka tunduvalt väiksemate ülalpidamiskuludega elektrironge. Lisaks halvendas olukorda veel kerget tüüpi väljavahetamist vajav rööbas (R43), aastakümneid tegemata remont ja Eesti Raudtee soov vabaneda reisijateveost kõikjal Eestis, andes selle üle Elektriraudteele ja Edelaraudteele. Kõigest sellest johtuvalt otsustas EVR-i haldusnõukogu 15. septembril 1995 sulgeda Haapsalu–Riisipere raudteelõigu. Viimane regulaarne reisirong DR1A-226, kaunistatult kuusepärja ja loosungiga "Hüvasti Haapsalu", saabus Haapsallu 22. septembril 1995.^[4]

Pärast reisiliikluse sulgemist jätkus raudteel väikese koormusega kaubavedu.^[5] 1990. aastate alguses kasutult seisma jäänud Haapsalu ja Rohuküla vaheline raudtee demonteeriti lõplikult 1990. aastate teisel poolel.

Haapsalus oli kokku neli jaamateed, mis lõppesid jaama põhjaküljel, raudteemuulile rajatud umbteega. Lisaks oli kauba käitlemiseks jaamas tupiktee koos kaldtee, kaubalao ja laadimisplatvormiga. Haapsalu raudteejaamast lähtus ka mitu haruteed, mis siirdusid naftabaasi, depoosse, vedurite pöördsillale ja Rohukülla. Lühike lõik Rohuküla harutee algusest oli hiljaaegu veel säilinud (sellel seisis auruvedur Su 252-94), kuid demonteeriti tõenäoliselt 2013. aastal.^[6]

Novembris 1997 müüs Eesti Erastamisagentuur Riisipere–Haapsalu raudteelõigu (53 km) sümboolse 5300 krooni eest (100 kr/km) ärimees Aarne Taalile.^[7] 1. mail 1998 alustas tegevust OÜ Haapsalu Raudtee^[8], mis hankis kaubaveduri seeriast M62-1296 (nimega Robert) ja alustas kaubavedusid lõigul Riisipere–Haapsalu. Esialgu sõitis kaubarong kolm korda nädalas, vedades Lääne-, Hiiu- ja Saaremaa jaoks (kokku 11 firmalt) kütust, puitu, vilja, vanarauda, kivisütt, soola ja kalakonserve.^[9] Seoses oluliselt vähenenud kaubavedude ja laguneva raudteega, kus kiirus piirdus kohati kõigest 25 km/h, otsustati Riisipere ja Haapsalu vaheline raudteelõik demonteerida. 2004. aasta kevadel koondati kogu järelejäänud personal ja raudteel algasid lammutustööd. Haapsalu viimane jaamaülem oli Natalja Kappanen.^[10]^[11]

OÜ Haapsalu Raudtee opereeris kokku 6 aastat ja 24 päeva, pakkumisele raudtee taasriigistada andis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eitava vastuse. Vanaraua müügist saadud tulust investeeriti osaliselt raudteetammile rajatud kergliiklustee ehitusse.^[12]

2008. aastal avati Riisipere–Haapsalu–Rohuküla raudtee tammil ligi 60 km pikkune Läänemaa Tervisetee.^[13]

Jaamahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Haapsalu jaamahoone

Haapsalu historitsistliku jaamaansambli projekteeris 1904. aastal arhitekt K. Verheim ja see valmis 1907. aastal. Vaksalihoone pidi tulema kogu liini suursuguseim, kuna sinna rajati keisririigi raudteetavade kohaselt II klassi jaam. Ülipika fassaadiga kompleksi kuuluvad reisijatehoone, väikese torni ja varikatusega nn Imperaatoripaviljon ja ühendav katusealune.^[14] Neile lisaks asub jaamahoone ümbruses säilinud ja tänaseks kaitse all olevaid abiehitisi, näiteks: pagasiait, platvormiga kaubaladu, veetorn, depoo, vedurite pöördsild, raudteelaste elamud ja teised väiksemaid abihooned.^[15] Haapsalu jaamahoone projekt kinnitati 19. oktoobril 1904, välja arvatud Imperaatoripaviljon, mille teine variant sai heakskiidu alles 28. juunil 1905.^[16] Jaamahoone ehitust juhtis suurte volitustega insener Götte, ehitajateks olid kohalikud ettevõtjad. Jaamahoone sai enamasti vaid suurlinnadele omase ülipika perrooni pikkusega 100 sülda (216 m), mis ainulaadse nähtusena oli tervikuna kaetud katusega.^[17]