Haapsalu Võllamägi
 |
Haapsalu Võllamägi on Haapsalus Sireli tänaval majadevahelisel platsil asuv u 2 meetri kõrgune ja 16 meetri laiune küngas, kus kesk- ja varauusajal asus hukkamiskoht.
Haapsalu Võllamägi paiknes linna karjamaal, mis oli linlaste, Saare-Lääne piiskopi ja toomkapiitli ühiskasutuses; Haapsalu linnamüürist väljaspool ning toonaste Lihula ja Tallinna maanteede vahel, olles tõenäoliselt hästi kaugele nähtav. Võllamäe rajamise aeg pole teada, kuid arheoloogiliste väljakaevamiste tulemusel võib öelda, et see oli kasutuses hiljemalt 16. sajandi esimesest poolest. 1566. aastal on esimest mainitud Haapsalu endist timukat Hans Steeni, kellele Haapsalu linnusest palka maksti. Võllamäest endast on esimene kirjalik teada aga 1648. aastast, mil Haapsalu kodanikud kaebasid Rootsi kuninganna Kristiinale, kuidas Haapsalu krahvi Jakob De la Gardie ametnik Wilhelm Cornelisen viis võlla 1642 ära oma seniselt asukohalt Ridala maantee äärest ära linnusele lähemal asuvale Lustimäele ehk Freudenbergile, mida varem peeti pühaks ja kus kodanikud suvel lustida ja mängida armastasid. Kaebuse tulemusena viidi see endisesse kohta tagasi. Võllamäe kasutamisest eriti teavet pole, kuid on teada, et 1798. aastal maeti sinna enesetapjast vabakslastud talupoeg Buxhövedeni Rein. 1801. aastal otsustas Haapsalu raad võllase lammutada, sest sel aastal lõpetati Vene keisririigis avalikud hukkamised.
Võllamäge on kujutatud mitmel 18. ja 19. sajandi linnaplaanil ning selle järgi sai nime ka selle lähedusse kujunenud linnaosa (saksa Galgenberg, eesti Võllaste). Ka võllamäest mööda minev tänav kandis pikka aega Võllaste nime. Rahvapärimuse kohaselt oli mäel veel 20. sajandi alguses märgata võllaste jäänuseid. 1932. aastal toimusid võllamäel esimesed kaevamised, kui kohalikud "kullaotsijad" lootsid sealt leida varandust. Selle asemel avastasid nad ühe luustiku, misjärel võttis kaevamised üle Haapsalu Muuseumi Ühing ning neid asus juhatama kunstnik Roman Haavamägi. Kaevamiste tulemusel avastati ka teine luustik ning luudelt avastati lahkamise jäljed, mida toona tõlgendati ka piinamisjälgedena. Lisaks luustikele leiti ka jälgi võllamäge ümbritsenud ringmüürilaadsest konstruktsioonist ning üksikuid uusaegseid esemeid.
Uued arheoloogilised uuringud toimusid võllamäel 2013. ja 2014. aastal, neid juhatas osteoarheoloog Martin Malve. Nende tulemusena tehti kindlaks, et ringmüür ümbritses kogu võllamäge ning avastati üksikuid luid, kuid mitte uusi luustikke. Lisaks leiti ka mitmeid münte, mille tulemusena sai Võllamäe kasutusaja alguse dateerida 16. sajandi I poolde. Samuti tuvastati, et võllamäel oli esialgu tõenäoliselt puuvõllas, mis hiljem asendati kapitaalsema kivikonstruktsiooniga.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Martin Malve; Liivi Varul; Raido Roog; Madis Maasing; Sebastian K.T. S. Wärmländer; Kalev Jaago: The Haapsalu Gallows Hill. In: Arheoloogilised välitööd Eestis, 2013, lk 193–200.
- Martin Malve; Madis Maasing: Uusi leide Haapsalu võllamäelt. In: Tutulus, 2014, lk 37.