Nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis ja Leedus

Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine Nõukogude Liidu poolt Teise maailmasõja käigus ja järel.
Osa Nõukogude Liidu okupatsioonidest Euroopas.
Toimumisaeg	1940-1941 ja 1944-1991
Toimumiskoht	Eesti, Läti ja Leedu
Tulemus	Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941), Nõukogude okupatsioon Lätis (1940–1941), Nõukogude okupatsioon Leedus (1940–1941) ja Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991), Nõukogude okupatsioon Lätis (1944–1991), Nõukogude okupatsioon Leedus (1944–1990)

Nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis ja Leedus ehk Nõukogude okupatsioon Balti riikides oli Nõukogude Liidu okupatsioon Eestis, Lätis ja Leedus aastatel 1940–1941 ja 1944–1991. Selle tagajärjel moodustati Nõukogude Liidu haldusüksused (liiduvabariigid) Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV.

1940–1941

1939. aastal Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel tehtud Molotovi-Ribbentropi paktiga jagati ära Nõukogude Liidu ja Saksamaa mõjupiirkonnad Euroopas. Sellega läksid Nõukogude Liidule Eesti, Läti, Soome, Bessaraabia ja osa Poolast (salaprotokolliga sai Nõukogude Liit ka Leedu) ning Saksamaale teine pool Poolast. 1. septembril tungis Saksamaa Poolale kallale ja algas Teine maailmasõda. 17. septembris tungis ka Nõukogude Liit Poolale kallale ja Poola vallutati paari päevaga. Seejärel sundis Nõukogude Liit Eestile, Lätile, Leedule ja Soomele peale baaside lepingut. Soome keeldus baaside lepingut vastu võtma ja algas Talvesõda. 1940. aasta suvel okupeeris Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu ning lõi Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV. Seejärel pani Nõukogude Liit Eestile, Lätile ja Leedule peale nukuvalitsused ning seejärel "paluti" et Nõukogude Liit võtaks Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV oma riigi koosseisu. Leedu NSV võeti vastu 4. augustil, Läti NSV 5. augustil ja Eesti NSV 6. augustil 1940. Juunis 1941 korraldas Nõukogude Liit juuniküüditamise kus viidi Eestist, Lätist, Leedust, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldovast Siberisse üle 65 000 inimese

Baltikumi tagasivallutamine (1944-1945)

Juba 1943. aastal hakkas Nõukogude Liit tagasivallutama Saksamaa okupeeritud Nõukogude Liidu alasid. 1944. aastal hakkas NSV Liit tagasivallutama Eestit, Lätit ja Leedut ning hiljem tõmbas Saksamaa oma väed Eestist, Lätist ja Leedust välja Adolf Hitleri käsklusel. NSV Liit okupeeris terve Baltikumi 1945-ndaks aastaks tagasi.

Eestis:

Sõjategevus Eestis 1944. aastal
Toimumisaeg	2. veebruar – 19. detsember 1944
Toimumiskoht	Eesti
Tulemus	NSV Liidu vägede võit, Nõukogude okupatsioon Eestis (1944-1991)
Territoriaalsed muudatused	Eesti alade annekteerimine NSV Liidu poolt
Osalised
Suursaksa Riik eesti mobiliseeritud, omakaitse- ja piirikaitserügemendid ja politseipataljonid Nõukogude Liit Eesti iseseisvuslased

Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944).

Sõjategevus Eestis 1944. aastal hõlmab Saksamaa ja Nõukogude Liidu vägede ja Eesti iseseisvuslaste vahelisi lahinguid Eestis 1944. aastal. Neid võitlusi on nimetatud ka Teiseks Vabadussõjaks. Sõjategevus 1944. aasta sügisel oli osa Nõukogude vägede pealetungioperatsioonist Baltimaades.

Sõjaline olukord Idarindel 1944. aastal

Jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioonil Leningradi blokaadirõnga läbimurdmisel Saksa 18. armee Krasnoje Selo–Ropša pealetungioperatsioonil tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni.

1944. aasta veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Saksa maavägede ülemjuhatus Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest üksusi. Jaanuari lõpul kuulutati välja üldmobilisatsioon, mille edu tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maha ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatub 1400, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.

Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Oberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jätta. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Tallinna pealetungist võttis osa 8. eesti laskurkorpus. Eestlased võitlesid rahvuskaaslaste vastu Avinurme ja Porkuni lahingus. Briti-Ameerika suundumusega iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. Septembris nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto Tief. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust, püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid Tallinna 22. septembril. Lääne-Eesti saarestiku vallutamise järel novembri lõpuks oli kogu Eesti taas okupeeritud.

Relvajõud

Eesti territooriumil osalesid sõjategevuses NSV Liidu Punaarmee ja sõjamerelaevastiku väekoondised: Leningradi rinde väeosad, Punalipuline Balti laevastik ning Lõuna-Eesti ja Läti aladel 3. Balti rinde väeosad.

Suursaksa Riigi relvajõududest osalesid sõjategevuses: Armeegrupp Nord (Armeegrupp Narwa, 18. armee, 16. armee).

Nõukogude sõjaajalooallikate alusel oli lahingutegevuses viis põhilist sõjalist operatsiooni:

• Narva operatsioon, milles osalesid Punaarmee poolt Leningradi rinde väed ja Punalipuline Balti laevastik,
• Tartu operatsioon, milles osalesid 3. Balti rinde väed,
• Riia operatsioon, milles osalesid Eesti territooriumil 3. Balti rinde väed,
• Tallinna operatsioon, milles osalesid Leningradi rinde väed,
• Lääne-Eesti saarte vallutamise operatsioon, milles osalesid Leningradi rinde väed

Lätis:

Sõda Läti territooriumil jätkus 1944. aasta juulis ja kestis 11 kuud Kurzeme kindluse kapitulatsioonini 8. mail 1945. 18. juulil murdis Punaarmee 2. Balti rindel Vermoti armee rühma mööda Velikaja jõge (Panther-Stellung või Eastern Whale) ning läks 18.juuli üle Läti-NSV Liidu piiri. Juulis ründasid Punaarmeed Venemaa ja Valgevene territooriumilt Balti Armee, Balti Fronti poolt Leedu esimesest Balti Frontist septembris Eesti territooriumi kolmandast Balti Frontist.Kokku osales rünnakus rohkem kui 1,35 miljonit Nõukogude sõdurit (119 jalaväelast ja 6 tankijaotust ning 11 eraldi tankiarmeed).

Sõjategevus Lätis 1944. - 1945. aastal
Osa Suursaksa Riigi vallutustest NSV Liidu aladel
Toimumisaeg	18. juuli 1944 - 8. mai 1945
Toimumiskoht	Läti
Tulemus	NSV Liidu vägede võit. Nõukogude okupatsioon Lätis 1944-1991
Territoriaalsed muudatused	Läti alade annekteerimine
Osalised
Suursaksa Riik Nõukogude Liit Läti iseseisvuslased

Zemgale ja Vidzeme lahingud augustis

Eriti rasked võitlused toimusid 1944. aasta juuli lõpus Zemgales, kus 1. Balti Fronti Tankibrigaad võttis ootamatult vastu Pielupe vasakpoolse kalda tasandikud ja 31. juulil jõudis Riia lahe kaldale Klapkalnciemi lähedal. Vermont'i 3. armee armee Counter-Strike 16-20 vastu Augustis sai Kemerilt kuni Tukumini 30 km laiune koridor. Lahing Jelgava eest kestis 30. juulist 10. oktoobrini, mille ajal hävitati peaaegu täielikult Kuramaa hertsogiriigi vana pealinn.

1. augustil algas 2. Baltic Frontil ettevalmistatud rünnak Vermonti kaitseliini Lubaani tasandikul, mis ulatub Balvist ja Gulbenest Liivani. Umbes 390 000 meesti kellest umbes 16 000 kuulub Läti rünnakute korpuse rajooni. 7. augustil õnnestus Punaarmeel Aiviekste jõgi vallutada ja 13. augustil Madona 3 päeva kestnud võitluse järel.14. augustil käskis teine ​​Balti Föderaalne sõjavägi alustada uut rünnakut Riia vastu, kuid see peatati kuu aega hiljem Vidzeme mägismaal, kus toimusid lahingud Vietalvas ning Ērgļis. Nõukogude andmete kohaselt hukkus Madonna rünnakoperatsiooni käigus 1944. aasta augustis 14 669 Punaarmee sõdurit ja 50 737 vigastati, samas kui Wehrmachti kahjum oli hinnanguliselt 20 000.

Lahing Riia ääres septembris

Uue jõuga lahing algas 14. septembril, kui Punaarmee kasutas kiiret rünnakut Vidzeme ja Zemgale territooriumil, mida nimetatakse Riia operatsiooniks (Рижская операция). Vidzemis rünnati Baltic Front 2 ja Baltic Front 3 armeed. Vermoti 18. armee üksused, sealhulgas Läti leegioni 19. deviis lahkusid Sigulda kaitseliinist, kus 25. septembril peatati Punaarmee rünnak. 27.-29. septembril toimus Moresi lahing Sigulda ja Nitauri vahel. Zemgales peatati Punaarmee 1.Balti Fronti rünnak Ķekavas ja Baldones oktoobri alguses. Pärast seda, kui Punaarmee teostas Klaipėda rünnakuoperatsiooni (Мемельская операция), jõudis Balti mere rannikule, Palanga lähedale. Wehrmacht taandus ja Punaarmee võttis 13.-15. oktoobril Riia.

Kurzeme lahing

15. oktoobril algas Kurzeme kindluse lahing, mis kestis kuni Saksa kapitulatsioonini 8. mail 1945. Eriti raske oli kolmas suur lahing või jõululahing Kuramaa ees Salduse, Vaiņode ja Dobele sektorites. Dobeli ja Juksti vahelistel lahingutel osales Punaarmee korpus 130. Läti sõjaväelaste korpuses kahe deviisiga, samas kui Vermoti Läti SS-granaadirühm. Pärast kapitulatsiooni Saksamaal pani sõjaväe rühm "Kurzeme" juhtimise allkirja kapitulatsiooni akti Ezer. Kurzeme ülivõimudes tapeti ja vigastati rohkem kui 150 000 Wehrmachti sõdurit. Punaarmee omakorda kaotas 394 tuhat hukkunud ja vigastatud, 2651 Punaarmee tanki. Nõukogude Liidu kinnipidamislaagritesse saabus umbes 180 000 Kurzeme vangistatud sõjaväelast.

Leedus:

Sõjategevus Leedus jätkus alates operatsioonist Ostra Brama 7. juulil 1944 ja lõppes Leedu täieliku annekteerimisega augustis 1944.

Sõjategevus Leedus (1944)
Toimumisaeg	7. juuli - august 1944
Toimumiskoht	Leedu
Tulemus	NSV Liidu vägede võit. Nõukogude okupatsioon Leedus (1944-1990)
Territoriaalsed muudatused	Leedu alade annekteerimine
Osalised
Suursaksa Riik Nõukogude Liit Leedu iseseisvuslased

Vilniuse operatsioon

12. juunil käskis Tadeusz Bór-Komorowski koostada plaani Vilniuse vabastamiseks enne Punaarmee sisenemist. Vilniuse maakonna armee komandör Krajowa ehk kononel Alexander Kyzhanovsky (Wolf) koondas enamiku kõikidest partisanidest kagupoole ning oli valmis Vilniust ründama väljastpoolt.

2.juulil käivitati operatsioon Buzau Vilniuse ja Novogrudoki linnaosades. Wolf otsustas alustada oma plaani üks päev varem Punaarmee kiire lähenemise tõttu. Otsustati koondada operatsioonikavasse vaid kaks viiest allüksusest. 7.juuli hommikul ei olnud veel umbes 4000 Craiova sõdurit ning oli rünnatud Saksa kaguosa eest, mida valvasid mitu tuhat Saksa sõdurit ja kellel oli tugev suurtükivägi ja lennundus. Hoolimata asjaolust, et esimene Saksa liin oli tulistanud ja aidanud lennunduse poolt, suutsid mõned Poola mässulised linna ikkagi sisse tungida.

Linnas oli võitlus, kuid elanikkonna evakueerimise tõttu ei suutnud nad mobiliseerida konspiraiivseid üksuseid ja korraldasid seepärast lahingu.

Umbes kell 12 kolisid Punaarmee regulaarsed väeosad (3. kaitseväe mehhaniseeritud korpus, komandör Obuchov) lahinguväljale, kuid kohalikud muutused algasid õhtul, kui 5. armee (kindralleitnant Krylov) ründas ja sai peamiseks võitlejaks Vilniuse eest. 8.juulil tugevndasid Nõukogude üksusi 2. tankikorpus, mis koosnes viiest Punaarmee üksusest. Võitluses osales ligikaudu umbes 100 000 Nõukogude sõdurit ning Saksa garnisoni tugevtati 10. juulil. Võitlused Saksa armee, Punaarmee ja Craiova üksuste vahel linnas kestsid mitu päeva.

13. juulil osalesid Vilniuses Nõukogude üksused koostöös Craiova armeega.

Kogu Vilniuse operatsioonis osales umbes 9000 sõjaväe Craiova sõdurit. Naugarduki juures võitles aga umbes 6 tuhat sõdurit ning kolm päeva hiljem käivitas NKVD Poola ametnike massilise integratsiooni.

Vilniuses kampaania "Buža" kaudu interneeriti kokku umbes 5000 mitteametlikku ohvitseri ja regulaarlast kes majutati ajutiselt Medininkai laagrisse, kus veerand neist põgenes Ryazani. Mõned otsustasid liituda Poola armeega, kuid enamik olid sunnitud liituma Punaarmeega.

Kaunase rünnakoperatsioonid

28. juulil alustas Fronti armee rünnaktegevust ning 29. juuli õhtuks edenes Punaarmee 5-17 kilomeetrit. Järgmine päev alustas Saksa armee vastupanu. 2. Saksa kaitseväe korpus ja selle kiire lähenemine Vilkaviškis ähvardas Saksamaa ümbritsetuid äärealasid ja hiljem lahkusid sakslased Kaunasest.

Kasutades ära edu okupeerisid 33. armee üksused Marijampolė ja Vilkaviškise ning päev hiljem tungisid 5. sõjaväeüksused Kaunasesse. Saksa kaitselõhe oli juba 230 km lai ning üle 900 küla ja linna oli hõivatud.

Stalini aeg

Kohe pärast järgmise Nõukogude okupatsiooni algust jätkusid stalinism ja sovetiseerimine. Samuti jätkusid represioonid ja küüditamised. Eesti NSV-st sai EK(b)P I sekretäriks Nikolai Karotamm, Läti NSV-st Jānis Kalnbērziņš ja Leedu NSV-st Antanas Sniečkus. 1950. aastal sai EK(b)P I sekretäriks Johannes Käbin.

Hruštšovi aeg

1956. aastal toimunud NLKP XX kongressil pidas NLKP KK peasekretär Nikita Hruštšov ettekande riigi olukorrast, milles avalikustas osa Jossif Stalini juhtimisel kommunistliku partei toime pandud inimsusvastastest kuritegudest ja mõistis need kuriteod hukka, kuid süüdistas kõigis kuritegudes ainuisikuliselt Stalinit. 1959. aastal sai Läti NSV-s kommunistliku partei juhiks Arvīds Pelše.

Brežnevi aeg

1966. aastal sai Läti NSV-s uueks kommunistliku partei juhiks Augusts Voss ning 1974. aastal Leedu NSV-s partei juhiks Petras Griškevičius.

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev Moskva ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt venestamislaines. Migrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal määrati kommunistliku partei juhiks Karl Vaino,

Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal. 1980. aastal toimus Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt.

Gorbatšovi aeg

Lätis sai kommunistliku partei juhiks 1984. aastal Boriss Pugo. 1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaania, millega lubati kodanikel isegi kritiseerida kehtivat režiimi. 1987. aastal sai Leedus kommunitliku partei juhiks Ringaudas Songaila ning samal aastal Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati Eestis omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikult mõtlevad poliitikud, juba 1988. aastal toodi välja Eesti, Läti, ja Leedu rahvuslikud lipud ning Leedu kuulutas selle oma ametlikuks lipuks. Samuti sai Lätis uueks kommunistliku partei juhiks Jānis Vagris ning samal aastal Leedus Algirdas Brazauskas kes jäi juhiks kui Leedu iseseisvuse taastamiseni 10. märtsil 1990. Samal aastal loodi Eestis Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuuriväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis suuna Eesti Vabariigi taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka Balti riikides öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid isamaalisi laule ja Eestis nõuti kommunistliku partei senise juhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks määrati reformimeelne Vaino Väljas, Ministrite Nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks NSV Liidu koosseisus. Sama tehti hiljem ka Lätis, leedus ja teistes liiduvabariikides. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne, Läti Rahvarinne ja Leedu Reformiliikumine. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse ning Läti ja Leedu iseseisvuse suunas oli Deklaratsioon liiduvabariigi suveräänsusest mis hiljem võeti vastu teistes liiduvabariikides. Eestis võeti see vastu 16. novembril 1988. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eestis Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks sõlmitava liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud nii Gorbatšovile kui ka vanameelsetele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Interrinne), mis asus ägedalt Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. Toimus ka Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. Järgmisel aastal sai Läti kommunistliku partei viimaseks juhiks Alfrēds Rubiks. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eestis, Lätis ja Leedus elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste, lätlaste ja leedulaste osakaal elanikkonnast.

Okupatsiooni kuriteod

NKVD ja NKGB panid Eesti NSV-s, Läti NSV-s ja Leedu NSV-s toime nii sõja- kui ka inimsusvastaseid kuritegusid^[15]. 1941. aastal Eestis Suvesõja ajal tegutsesid Eestis Nõukogude julgeolekuorganite juhtimisel kohalikest elanikest moodustatud paramilitaarsed üksused hävituspataljonid, mis rakendasid süstemaatilist terrorit kohaliku elanikkonna suhtes ning võitlesid Nõukogude võimu ja Punaarmee vastase vastupanuliikumisega. Hävituspataljonid panid toime sõjakuritegusid, nagu uurimise ja kohtuta hukkamised, sõjavangide mõrvamised, piinamised, rahulike elanike vara hävitamine ja marodöörlus. Ellujäänud küüditatutel avanes võimalus kodumaale naasta pärast Stalini surma 1953. aastal.

Küüditamised Eesti NSV-s, Läti NSV-s ja Leedu NSV-s

14. juuni 1941 – 45 000 inimest annekteeritud Balti riikidest küüditati erinevatesse kaugetesse piirkondadesse:

• Leedust küüditati 18 000 inimest Altai kraisse, Novosibirski oblastisse, Kasahstani ja Komi ANSV-sse.
• Lätist küüditati 17 000 inimest Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse ning Karagandõ oblastisse Kasahstanis.
• Eestist küüditati 10 000 inimest Kirovi oblastisse ja Novosibirski oblastisse.
• 22.–27. mai 1948 – operatsioon "Kevad" – 40 000 inimest Leedu NSV-st küüditati Krasnojarski kraisse, Irkutski oblastisse ja Burjaadi-Mongoli ANSVsse.

Märts 1949 – 90 000 inimest Balti riikidest, Lääne-Valgevenest ja Lääne-Ukrainast küüditati Krasnojarski kraisse, Jakuutiasse, Tjumeni oblastisse ja Kasahstani.

Märts 1951 – 9400 Jehoova tunnistajat, sealhulgas 4000 last, küüditati välja Balti riikidest, Moldaavist ja Lääne-Valgevenest ning Lääne-Ukrainast. Oktoober 1951 – operatsioon "Sügis" – 16 150 inimest Leedust küüditati Tomski ja Krasnojarski kraisse.

Rahvastik

Eesti, Läti ja Leedu rahvastik oli Nõukogude okupatsiooni ajal muutunud just mehaanilise iibe tõttu.

Eesti NSV elanikkonna rahvuslik koosseis 1959-1989

Rahvus	1959		1970		1979		1989[12]
	arv	%	arv	%	arv	%	arv	%
Kokku	1 196 791	100	1 356 079	100	1 464 476	100	1 565 662	100
eestlased	892 653	74,59	925 157	68,22	947 812	64,72	963 281	61,53
venelased	240 227	20,07	334 620	24,68	408 778	27,91	474 834	30,33
ukrainlased	15 769	1,32	28 086	2,07	36 044	2,46	48 271	3,08
valgevenelased	10 930	0,91	18 732	1,38	23 461	1,60	27 711	1,77
soomlased	16 699	1,40	18 537	1,37	17 753	1,21	16 622	1,06
juudid	5433	0,45	5282	0,39	4954	0,34	4613	0,29
tatarlased	1534	0,13	2204	0,16	3195	0,22	4058	0,26
sakslased	670	0,06	7850	0,58	3944	0,27	3466	0,22
lätlased	2888	0,24	3286	0,24	3963	0,27	3135	0,20
poolakad	2256	0,19	2651	0,20	2897	0,20	3008	0,19
leedulased	1616	0,14	2356	0,17	2379	0,16	2568	0,16
armeenlased	648	0,05	604	0,04	845	0,06	1669	0,11
aserid	422	0,04	264	0,02	543	0,04	1238	0,08
tšuvašid	312	0,03	602	0,04	804	0,05	1178	0,08
muud rahvused	4734	0,40	5848	0,43	4529	0,31	10010	0,64

Nagu rahvastikutabelist näeb siis kasvas eestlaste arv 1959-1989 70 628 elanikku võrra ning eestlaste osakaal rahvastikust vähenes 13,06% võrra. Venelaste arv kasvas 234 607 elaniku võrra ja venelaste osakaal rahvastikust suurenes 10,26% võrra. Ukrainlaste arv kasvas 32,502 elaniku võrra ja osakaal suurenes 1,76%. Valgevenelaste arv kasvas 16,781 elaniku võrra ning osakaal rahvastikust langes 0,86%. Soomlaste arv rahvastikust aga vähenes 77 elaniku võrra ning osakaal langes 0,34%.Juutide arv vähenes 820 elaniku võrra ja osakaal langes 0,16%. Tatarlaste arv rahvastikust suurenes 2524 elaniku võrra ning osakaal suurenes 0,13%. Sakslaste arv suurenes 2796 elaniku võrra ning osakaal suurenes 0,16%.Lätlaste arv suurenes rahvastikus 247 inimese võrra ning osakaal suurenes aga vähenes

Läti NSV elanikkonna rahvuslik koosseis 1959-1989

Rahvus	1959		1970		1979[3]		1989[4]
	arv	%	arv	%	arv	%	arv	%
Kokku	2 093 458	100	2 364 127	100	2 502 816	100	2 666 567	100
lätlased	1 297 881	62,00	1 341 805	56,76	1 344 105	53,70	1 387 757	52,04
venelased	556 448	26,58	704 599	29,80	821 464	32,82	905 515	33,96
valgevenelased	61 587	2,94	94 898	4,01	111 505	4,46	119 702	4,49
ukrainlased	29 440	1,41	53 461	2,26	66 703	2,67	92 101	3,45
poolakad	59 774	2,86	63 045	2,67	62 690	2,50	60 416	2,27
leedulased	32 383	1,55	40 589	1,72	37 818	1,51	34 630	1,30
juudid	36 592	1,75	36 680	1,55	28 331	1,13	22 897	0,87
mustlased	4301	0,21	5427	0,23	6134	0,25	7044	0,26
tatarlased	1836	0,09	2688	0,11	3772	0,15	4828	0,18
eestlased	4610	0,22	4334	0,18	3681	0,15	3312	0,12
muud rahvused	8606	0,41	16 601	0,70	16 613	0,66	28 365	1,06