Clement Attlee
Clement Richard Attlee, esimene krahv Attlee (3. jaanuar 1883 – 8. oktoober 1967) oli Briti poliitik, Ühendkuningriigi peaminister aastatel 1945–1951 ning leiboristide liider aastatel 1935–1955. Attlee oli asepeaminister Winston Churchilli sõjaaegses koalitsioonivalitsuses. Aastatel 1935–1940 ja 1951–1955 oli ta opositsiooni juht. Ta on siiani pikimalt ametis olnud leiboristide partei liider.
Atlee juhitud leiboristid tulid võimule pärast ülekaalukat võitu 1945. aasta üldvalimistel, kandideerides lubadustega riik sõjajärgsetest kitsikustest välja tuua. Suurele tööhõivele ja segamajandusele orienteeritud uus valitsus laiendas ka märkimisväärselt riigi pakutavate sotsiaalteenuste ulatust, riigistades selleks erinevaid tööstuseid ja avalikke teenuseid ning tehes sotsiaalseid reforme (Riikliku Tervisehoiuteenistuse rajamine 1948, National Insurance Act 1946, National Assistance Act 1948). Reforme tehti ka ametiühinguid ja töötingimusi puudutavates õigusaktides ning rajati rahvusparkide süsteem. Attlee välispoliitika keskendus dekoloniseerimisele, seejuures India jagamisele (1947), Birma ja Ceyloni iseseisvumisele ning Briti mandaatide likvideerimisele Palestiinas ja Transjordaanias. Ta toetas Marshalli plaani, ärgitas Ameerika Ühendriike osalema külmas sõjas ning propageeris NATO loomist Nõukogude Liidu juhitud idabloki vastu. Tema juhtimise all asus Ühendkuningriik 1947. aastal looma omaenda tuumaheidutusvõimet ning samuti osalesid Briti väed Malaia kriisis (1948), Berliini õhusillas ning pärast nappi leiboristide võitu 1950. aasta valimistel ka Korea sõjas lõunakorealaste poolel.
Reformidest hoolimata ei õnnestunud Attlee valitsusel toidu-, elamispinna- ja ressursipuudust siiski täielikult lahendada. Lisaks sõltus riik üsna tugevalt Ameerika Ühendriikide abirahadest ning mitmel korral räsisid seda valuutakriisid. Leiboristid said 1951. aasta üldvalimistel napilt lüüa, kogudes küll konservatiividest napilt rohkem hääli. Attlee jäi edasi parteijuhiks, kuid pani pärast 1955. aasta valimiste kaotamist ameti maha. Seejärel kutsuti ta Lordide koja liikmeks, kus ta töötas kuni surmani 1967. aastal.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1947 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks