Esimene oopiumisõda

Allikas: Vikipeedia
Esimene oopiumisõda
Osa Oopiumisõdadest
Destroying Chinese war junks, by E. Duncan (1843).jpg
Ida-India Kompanii aurik "Nemesis" (paremal), hävitamas Hiina džonkisid Teise Cheunpi lahingu käigus 7. jaanuaril 1841.
Toimumisaeg 18. märts 1839 – 29. august 1842[1]
Toimumiskoht Hiina
Tulemus Briti võit, Nankingi vaherahu
Territoriaalsed
muudatused
Hongkongi saar läheb briti kontrolli alla
Osalised
Flag of the United Kingdom.svg Ühendkuningriik
Flag of the Qing Dynasty (1862-1889).svg Qingi riik
Väejuhid või liidrid
Lord Palmerston

Charles Elliot
George Elliot
James Bremer
Hugh Gough
Hugh Gough
Henry Pottinger
William Parker

Keiser Daoguang

Lin Zexu
Qishan
Guan Tianpei 
Chen Huacheng
Deng Tingzhen
Ge Yunfei
Huang Juezi

Jõudude suurus
19 000+[2]
  • Briti armee: 5000
  • India armee: 7000
  • Kuninglik merejalavägi: 7069

37 laeva[2]

200 000
Kaotused
69 langenut[2]

451 haavatut[2]
~300 vangistuses surnut või hukatut

Hinnanguliselt 18 000 – 20 000 langenut või haavatut
1 - 5 veolaeva, 3 prikki, 2 aurikut, 1 uurimislaev ja 1 haiglalaev

Esimene oopiumisõda (tuntud ka kui Oopiumisõda ja Inglise-Hiina sõda) oli Ühendkuningriigi ja Hiina Qingi riigi vaheline sõda aastatel 18391842, mille ajendiks sai riikidevaheline vaidlus diplomaatiliste suhete, rahvusvahelise kaubanduse ja välismaalaste jurisdiktsiooni üle Hiinas.[3]

17. ja 18. sajandil Euroopas kasvanud nõudlus Hiina kaupade (eelkõige siidi, portselani ja tee) järele viis kaubandusbilansi tasakaalust välja, kuna Hiinas praktiliselt puudus turg Lääne kaupadele. Hiina majandus oli suuresti eneseküllane ning eurooplasi ei lubatud riigi siseprovintsidesse. Seetõttu liikus Euroopa hõbe Hiinasse, kus 18. sajandi keskel juurutatud Kantoni süsteem piiras merekaubanduse Cantoni (tänase Guangzhou) sadama ning Kolmeteistkümne Faktooria Hiina kaupmeestega. Analoogne monopol Briti kaubanduses kuulus Briti Ida-India Kompaniile, mis hakkas müüma oma India istandustes kasvatatud oopiumi hõbeda eest teiste riikide kaupmeestele. Seejärel toodi oopium Hiina rannikule ja müüdi kohalikele vahendajatele, kes seda Hiina sisemaal edasi müüsid. Hõbeda väljavool ja oopiumisõltlaste arvu kasv ärritasid Hiina ametnikke.

1839. aastal keeldus keiser Daoguang oopiumi legaliseerimast ja maksustamast ning määras asekuninga Lin Zexu oopiumikaubandust lõpetades probleemi lahendama. Lin konfiskeeris umbes 20 000 kasti oopiumit (ligikaudu 1210 tonni) ilma kompensatsiooni pakkumata, tõkestas kaubanduse ja sulges välismaised kaupmehed neile määratud kvartaleisse.[4] Ehkki Briti valitsus ei eitanud ametlikult Hiina õigust kontrollida narkootikumi sissevedu, protesteeris siiski ootamatu konfiskeerimise vastu ning kasutas oma mereväge ja tulejõudu, et Hiinat kiirelt ja otsustavalt lüüa[3]; hiljem hakati seda taktikat nimetama "suurtükilaevadiplomaatiaks" või "suurtükipaadidiplomaatiaks" (gunboat diplomacy).

1842. aastal sõlmitud Nankingi rahuleping, esimene reast lepinguist, mida hiinlased hakkasid hiljem nimetama ebavõrdseteks rahudeks, andis Suurbritannia valdustele Hiinas puutumatuse ja ekstraterritoriaalsuse, avas kaubanduseks viis lepingusadamat ja kohustas Hiinat andma brittide käsutusse Hongkongi saare. Leping ei rahuldanud siiski Briti soove kaubanduses ja diplomaatias ning viis Teise oopiumisõja puhkemiseni (1856–60).[5] Hiina ajalookirjanduses peetakse Esimest oopiumisõda Hiina tänapäevase ajaloo algustähiseks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Le Pichon 2006 lk. 36–37.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Martin 1847, lk. 80–82.
  3. 3,0 3,1 Tsang 2007, lk. 3–13, 29.
  4. Farooqui, Amar (March 2005). Smuggling as Subversion: Colonialism, Indian Merchants, and the Politics of Opium, 1790–1843. Lexington Books. ISBN 0-7391-0886-7.
  5. Tsang 2007, lk. 29

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]