Papagoilised

Allikas: Vikipeedia
Papagoilised
Soldat-aara
Soldat-aara
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Papagoilised Psittaciformes
Levikukaart (punasega)
Levikukaart (punasega)

Papagoilised (Psittaciformes) on linnud, kes on levinud peamiselt Neotroopilises, Paleotroopilises ja Austraalses vööndis.

Kea elab Uus-Meremaal

Papagoiliste seltsi kuulub 372 liiki ja 82 perekonda.

Papagoidele on omaseks suur ja tugev nokk, püstine hoiak ja tugevad jalad. Paljud papagoid on tuntud oma värvikirevuse poolest.

Asustavad peamiselt ekvatoriaalseid vihmametsi, ent ka mägipiirkondi (kea) ja asulaid (kaeluspapagoi).

Kaeluspapagoi Hollandis

Papagoide põhilistemaks toitudeks on seemned, puuviljad, pähklid, nektar ja noored taimed. Enamus papagoisid pesitseb puuõõnsustes.

Enamik neist on väga intelligentsed, ning nad suudavad jäljendada erinevaid hääli. Nii saab pagaoidele selgeks õpetada mitmeid sõnu ja ka lauseid.

Peamiselt ohustab papagoisid laienev lemmikloomakaubandus. Kuna papagoid on ühed populaarsemad lemmiklinnud on neil suur oht langeda röövpüügi ohvriks. Samuti püütakse neid ka erinevate ehete ja kostüümide valmistamiseks.

Papagoid võivad ka vastavalt elupaigale ja toitumisele suuresti erineda (kakapo ja hüatsint-siniaara näitel).

Kakapo Hüatsint-siniaara
Pilt
Strigops habroptilus 1.jpg
Anodorhynchus hyacinthinus -Hyacinth Macaw -side of head.jpg
Nokk Väike, sale, suhteliselt sirge Suur, massiivne, kõver
Tiivad Taandarenenud → lennuvõimetu Suured ja laiad → väga hea lendaja
Värvus Rohekas, veidi pruune/muste triipe, Meresinine, silmaümber ja noka juures veidi kollast
Elupaik Uus-Meremaa metsade maapinnal Lõuna-Ameerika vihmametsades

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kroonkakaduu

Sugukond Strigopidae: Uus-Meremaa papagoid

Sugukond kakaduulased: Kakaduud

Sugukond papagoilased:

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Papagoide mitmekesisus on väga suur. Väikseim ja ühtlasi ka kergeim neist on sinikiird-kääbuspapagoi (8cm ja 10 g) ja suurim hüatsint-siniaara (1 m). Kakapo on papagoide seast kõige raskem (4 kg). Samuti on nad väga värvilised. Kõige iseloomulikumaks jooneks on nende nokk. See on tugev, kõver ja lai. Ülanoka tipp küünib terava konksuna üle alanoka, nii et alanokk on märksa lühem kui alanokk [1].

Prillkakaduu näitab oma võimsat nokka

Papagoid kasutavad oma võimast nokka kõvade puuviljade ja seemete purustamiseks. Mida kergem toit, seda väiksem nokk.

Samuti on papagoidel tugevad jalad, teravate ja piklike küünistega. Jalgu kasutatakse ronimiseks ja okstest haaramiseks. Mõned liigid kasutavad neid ka toidu haaramiseks ja purustamiseks.

Kakaduudel on peas ka liikuv tutt.

Levik ja elupaigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Papagoid on küllaltki laia levikuga [2], peamiselt soojades piirkondades nagu Amazonase vihmametsad, Aafrika keskosa, Madagaskar, Okeaania saarestik ja Austraalia. Papagoide seas on palju endeeme, ning kosmopoliidid puuduvad. Mõned liigid (kaeluspapagoi) on toodud sisse ka Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsikute papagoide uurimisel on palju raskusi, kuna neid on raske püüda ja kui nad on püütud on raske midagi märgata.Papagoid on head lendajad ja nende lennupilt on sirge.Enamik liike veedab enamuse päevast oksal istudes või puuladvas ronides. Tihti kasutavad nad ronimiseks oma nokka. Mapinnal elavad papagoid on öise eluviisiga ja tugevate jalgadega.

Papagoid savi söömas (Equadoris)

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik papagoisid toitub puuviljadest, seemnetest, pähklitest, õietolmust, nektarist ja pungadest. Tänu oma suurele ja tugevale nokale on nad võimelised purustama suuri ja kõvasid puuvilju. Paljud liigid Ameerikas, Aafrikas ja Uus Guineas neelavad savi, mis annab neile mineraale ja eemaldab mürgiseid aineid nende sooltest.

Uus-Meremaal elavad kead söövad noori tormipääsusid ja võivad rünnata isegi täiskasvanud lambaid.

Paaritumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Papagoid on enamjaolt monogaamsed. Papagoide ja kakaduude paarid on tihedalt seotud ka mitte- paaritumise ajal. Eriti tugev on side lembelindude paaridel. Pesad tehakse enamasti puuõõnsustesse, vaid lennuvõimetud papagoid (kakaa, kakapo ja kea) teevad pesa maapinnale ning munkpapagoi ja lembelinnud puudele. Mõned liigid on koloonialised (kaldapapagoi), kuid see on papagoide seas küllaltki haruldane nähtus.

Munad on neil valged, ning enamikel liikidel hauvad mune emased. Vaid kakaduudel, ametüst-nestepapagoidel ja india ripplindudel hauvad mõlemad vanemad.

Brasiilia värbpapagoi pesast väljumas

Haudumine kestab 17-35 päeva (mida suurem lind seda pikem inkubatsioon). Olenevalt liigist veedavad pojad pesas kolm nädalat, kuni 4 kuud. Pojad on koorudes abitud.

Nagu k-strateegidele kohane, annavad aarad ja teised suured papagoid vähe järglasi. Nad saavad mõne aastaga suguküpseks, saavad ühe või väga vähe järglasi aastas ja ei pea vajalikuks ka iga aasta paarituda.

Õppimisvõime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Papagoid on väga intelligentsed linnud. Uurimused hallpapagoiga on näidanud, et nad on väga hea õppimisvõimega ja suudavad äraõppida mitmeid sõnu ja lauseid. Koos vareste, ronkade ja harakatega on nad maailma intelligentsemad linnud.

Hallpapagoi

Lemmikloomana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Papagoid, eriti viirpapagoid, on maailma populaarseimad lemmiklinnud. Neid on lihtne pidada, nad pole toidu suhtes eriti nõudlikud, ning suudavad pika kordamise tulemusena õppida ka mõned sõnad või lausa laused. Samuti on papagoid väga seltsivad ja rõõmsameelsed.

Loomaaedades[muuda | redigeeri lähteteksti]

Papagoiliste esindajaid võib leida enamikest maailma loomaaedadest ja mõned neist osalevad ka lindude paljundamisel ja looduskaitseprogrammides. Mõned loomaaiad on linde õpetanud tegema ka erinevaid trikke. Tallinna loomaaias leidub kaeluspapagoisid, ararauna ja kollatutt-kakaduusid.

Kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänaseks päevaks on paljud papagoiliigid väljasurnud. 350 liigist, 130 on ohulähedases või veelgi hullemas seisundis. Peamised ohuallikad on elupaikade kadumine ja hävitamine, salküttimine, ning mõnedele liikidela ka salakaubandus. Papagoisid jahitakse toiduks ja nende värvikirevate sulgede tõttu.

Kinnipüüdmine lemmiklindudeks on suurim oht haruldasematele ja aeglasematele liikidele.Elupaikade kadumine on aga enamiku papagoiliste probleemiks. Suur oht on ka pesapaikade kadumisel, kuna papagoid on nende suhtes vägagi valivad. Isoleeritud liikidele (kea, kakapo jne) on saanud saatuslikuks inimese ja tema kaaslejate (näiteks rändrott, kass jne) saabumine nendesse suletud piirkondadesse. Mõnele liigile on ohuks ka vanade puude kadumine, mis ei ole majanduslikult enam kasulikud, kuid elutähtsad liikide pesitsemiseks. Koduloomade ja muude sissetoodud liikide kontroll aitab tihti päästa endeemseid ja hävimisohus liike.

Tänapäeval on palju aktiivseid organisatsioone, kes tegelevad papagoide kaitsmisega nii ''ex situ'', kui ''in situ''. Loomaaedadel on siin veidi väiksem roll, kui kaitsealadel, kuid suur roll loodushariduse andmisel.Tihti peetakse loomaaedades vaid üldtuntud ja mitte nii haruldasi liike (viirpapagoid, aarad jne) . Loomulikult on ka siin erandeid.

Kakapo on üks haruldasemaid papagoisid, kuid tema arvukus on tänu kaitseprogrammidele õnneks suurenemas
Aasta Isendeid Aasta Isendeid
1986 22 2001 62
1991 50 2002 86
1992 49 2003 86
1993 49 2004 83
1994 47 2005 86
1995 49 2007 85
1996 51 2008 91
1997 54 2009 125
1998 55 2010 124
1999 62 2011 129[3]
2000 62

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Loomade elu
  2. Loomade elu
  3. "Story: Large forest birds". www.teara.govt.nz. Kasutatud 26.12.2011. (inglise)