Luu

See artikkel räägib anatoomia mõistest; materjali kohta vaata artiklit Luu (materjal)

---

Luud (ladina keeles os, ossa - luud) on kõvad, veidi elastsed, värskes olekus kollakasvalged elundid, mis moodustavad luustiku ehk skeleti. Luude koostismaterjaliks on peamiselt luukude.

Inimese luud

Täiskasvanud inimese luud sisaldavad umbes 50% vett, 15,7% rasva, 12,5% muid orgaanilisi aineid ja 21,8% anorgaanilisi aineid (peamiselt soolasid). Anorgaanilised ained annavadki luukoele kõvaduse, orgaanilised ained aga elastsuse ja sitkuse. Noore organismi luu sisaldab orgaanilisi aineid rohkem kui vana luu, seepärast on nad ka painduvamad. Mida vanem on organism, seda rohkem on temas anorgaanilisi aineid, mis muudavad luud hapramateks. See on üks põhjustest, miks esineb vanematel inimestel luumurde sagedamini kui noortel.

Inimese luude jagunemine kuju järgi

• Pikad luud - eristatakse kahte jämendunud otsaosa ehk epifüüsi ja silindrilist keskkosa ehk diafüüsi. Diafüüs on seest õõnes ja seda õõnust nimetatakse ka luuüdiõõneks, sest ta on täidetud luuüdiga. Et pika luu diafüüs kujutab endast toru, nimetatakse neid luid ka toruluudeks.
• Lühikesed luud - neil on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed. Need luud esinevad peamiselt seal, kus liikumine ja surve levivad rohkematele väiksematele luustikuosadele (lülisambalülid, randmeluud).
• Lameluud - on õhukesed ja laiad luud. Nad ümbritsevad mõningaid õõsi (koljuõõs) või kujutavad endast ulatuslikumat pinda, millele kinnitub rohkesti lihaseid.

Kehad on ka luid, mis ei kuulu ühessegi nimetatud rühma - sellised luud on näiteks näo luud, koljupõhipõimiku luud ning neid nimetatakse ka segaluudeks.

Inimese luude jagunemine struktuuri järgi

• plinkolluseks (ladina keeles substantia compacta)
• käsnolluseks (ladina keeles substantia spongiosa)

Plinkollus on tihe, kompaktne, kõva. Käsnollus seevastu koosneb õhukestest plaadikestest ja põrgakestest, mis lõikuvad üksteisega ja millede vahel jäävad luuüdiga täidetud ruumid. Lameluudes asetseb plinkollus kahe pindmise plaadina, nende vahele jääb käsnolluse kiht. Lühikesed luud ja toruluude epifüüsid on ehitatud käsnollusest, plinkollus paikneb õhukese kihina nende pindadel. Toruluude diafüüsid seevastu koosnevad ainult plinkollusest. Väljastpoolt suunduvad sellesse rõhtsad Volkmanni kanalid, mis siin piki luud kulgevateks Haversi kanaliteks hargnevad. Nendes kanalites kulgevad luukude toitvad veresooned.

Käsnolluse õhikud ja põrgakesed on korrapärase paigutusega. Nende suund ja asetus langeb kokku lihase talitluse ja keha raskuse tõttu luudes tekkiva pinge suunaga. Üldiselt meenutab käsnolluse struktuur gooti võlvide arhitektuuri. Tänu sellisele ehitusele saavutatakse minimaalse materjalikuluga maksimaalne tugevus ja vastupidavus ning ühtlasi kergus.

Värske luu pind on kaetud kiulise sidekoelise ümbrisega - seda nimetatakse luuümbriseks ehk periostiks. Periostis on rohkesti veresooni, mis suunduvad edasi luusse.