Veen

Allikas: Vikipeedia

Veenideks ehk tõmbsoonteks (ladina ains vena, mitm venae) nimetatakse peamiselt paljudel selgroogsetel loomadel tsirkulatsioonisüsteemi kuuluvaid õhukese seinaga mahtuvusveresooni, mida mööda juhitakse verd südame suunas. Veenid moodustavad omavahel arvukalt veenipõimikuid.

Veenide areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Veenide sein[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veenid on õhemate seintega kui arterid ja kulgevad enamasti paralleelselt samanimeliste arteritega[1], kuid nende arv on umbes kaks korda suurem.

Suuremate veenide sein koosneb kolmest kihist: väliskihist ehk adventiitiast, keskkihist ehk meediast ja sisekihist ehk intimast.

Paljude veenide seina sisekiht moodustab veeniklapikuid (valvulae venosae) mis avanevad ainul südame suunas ja takistavad vere allavajumist. Kui inimene seisab on veeniklapid sulgunud. Veeniklapikud puuduvad pea- ja seljaaju veenidel.

Veenide toonus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veenide sein sisaldab silelihasrakke, mille toonusest (veenitoonus) sõltuvad nii veenide kui ka neis ringleva vere maht.[2]

Veenitoonust reguleerib autonoomne närvisüsteem.

Venoosne vereringe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veenivere ringlust nimetatakse vahel ka venoosseks vereringeks.

Inimeste ja teiste kõrgemate selgroogsete suures vereringes kannavad arterid hapnikurikast verd (arteriaalset verd) ja veenid hapnikuvaest verd (venoosset verd), väikeses vereringes ümberpöördult.

Enamikus veenides (va kopsuveenid) voolav veri sisaldab keharakkudest pärit olevat süsihappegaasi ja jääkaineid.

Väratiringes (näit maksas ja ajuripatsis) jagunevad veenid elundis kapillaarideks, millest moodustuvad taas suuremad sooned.

Kõik vererakud ei liigu arteritest veenidesse, kuna kudedes on hulgaliselt otseteid, mille kaudu nad kapillaaridesse liiguvad.

Väiksemaid veene nimetatakse veenuliteks. Sealt kulgeb veri suurematesse veenidesse. Kõige suuremad veenid on kaks õõnesveeni, mille kaudu imetajatel jõuab veri südame paremasse kotta.

Veenirõhu mõõtmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veenirõhku mõõdetakse vajadusel otsese meetodiga.

Fleboloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel seostatakse veenidega näiteks selliseid haiguslikke seisundeid nagu krooniline veenipuudulikkus, süvaveenitromboos, veenikivi, veenikõvastumus, veenitromboos, veenikitsenemus, veenipõletik, hemorroidid.

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vana-Kreeka arstid Hippokrates Kosilt ja Galenos uskusid, et kardiovaskulaarsüsteem koosneb kahest eraldi soontevõrgustikust: arteritest ja veenidest.

Kuni Harvey ajani (ja tegelikult veel mõni aeg hiljemgi) valitses seisukoht, et arteriaalne ja venoosne veri on kaks erinevat vedelikku. Vereks peeti ainult venoosset verd ja arvati, et maks toodab seda[3] pidevalt juurde ning veenid kannavad ta lihastesse ja kudedesse laiali, mis selle vere siis omakorda "ära tarbivad". Arteriaalseses veres nähti "elujõu" kandjat kopsudest läbi südame kudedesse. Selline oli ka Galenose seisukoht.

1628. aastal avaldas William Harvey raamatu "On the Motion of the Heart and Blood in Animals.", milles püüdis kirjeldada arterite ja veenide ühendusteid kopsudega ja perifeersete kudedega ja ka seda, et veri ringleb.[4]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 149, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  2. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 220, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
  3. Plinio Prioreschi, A History of Medicine: Roman medicine, lk 404, Horatius Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 16.06.2014) (inglise keeles)
  4. Aird WC., Discovery of the cardiovascular system: from Galen to William Harvey.Lühikokkuvõte., J Thromb Haemost. 2011 Jul;9 Suppl 1:118-29. doi: 10.1111/j.1538-7836.2011.04312.x., veebiversioon (vaadatud 16.06.2014) (inglise keeles)

Kirjanduslikud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]