Pesitsemine
Pesitsemine on lindudele omane sigimisbioloogiline nähtus[1] ja koosneb järgmistest ajalistest etappidest:
- Paaride moodustamine koos pesitsusala väljavalimisega
- Pesitsusalas pesa asukoha valimine ja selle ehitamine
- Paaritumine
- Munemine
- Haudumine
- Poegade kasvatamine
Osa linnuliike, kes hangivad toitu suhtelislt kaugemalt (näiteks kajaklased) pesitsevad kolooniaina.
Liigitus [muuda]
Pesitsemiskoha järgi võib linnuliike liigitada: ava-, sulus- ja võrastikus pesitsejateks. Avapesitsejad (maaspesitsejad) teevad pesa maapinnale, puu otsa, kaljule või ehitisele; suluspesitsejad pinnase-, puu- või millegi muu õõnde. Võrastikus pesitsejad[2] pesitsevad peamiselt põõsastes või puuvõrade alumises osas.
Pesitsemine [muuda]
Enamasti hauvad mõlemad vanalinnud. On ka erandeid, näiteks hanelistel haub ainult emaslind, jaanalinnulistel ainult isaslind. Linnuliike võib liigitada ka pesahoidjateks ja pesahülgajateks. Pesahoidjail (näiteks kullilistel) kooruvad pojad abitute ja pimedatena, pesahülgajail (näiteks hanelistel) on pojad koorudes arenenud ja lahkuvad pesast 12–48 tunni pärast[1]. Poegi kasvatavad harilikult mõlemad vanalinnud, kuid ka siin on erandeid. Näiteks hanelistel ja kanalistel kasvatab pojad üles ainult emaslind.
Enamik linde pesitseb korra aastas. Mitu korda aastas pesitsevad troopikalindlased, kuid ka tuvilised, tihaslased ja varblased.
