Tiib

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib zooloogia mõistest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tiib (täpsustus)

Lindudel on tiivad. Kühmnokk-luik sirutab tiibu.

Tiib on loomadel esinev paariline liikumiselundkond, mis enamasti võimaldab lendamist.

Tänapäevaste selgroogsete loomade hulgas on tiivad lindudel ja käsitiivalistel (nahkhiired). Neil on tiibadeks muundunud ja spetsialiseerunud eesjäsemed. Nii lindudel kui käsitiivalistel on üks tiivapaar.

Selgrootute loomade hulgas on tiivad putukatel, kellel need on arenenud rindmiku katetest. Putukate valmikuil on enamasti kaks paari tiibu, vaid mõnes rühmas (selts kahetiivalised) on tiibu üks paar.

Kõik tiivulised loomad ei ole lennuvõimelised. Nii lindude kui putukate hulgas on selliseid liike, kelle tiivad on evolutsiooni käigus mandunud (kiivi, emu) või kes eluviisi muutuse tõttu pole enam kohastunud lendama (pingviinid). Kunstliku valiku tõttu pole ka kanad tänapäeval üldiselt lennuvõimelised.

Selgroogsete tiivad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lindude ja käsitiivaliste tiivad on muundunud eesjäsemed, mis anatoomiliselt koosnevad küünar-, õlavarre- ja kodarluust ning kämbla- ja sõrmeluudest.

Lindudel katavad tiibu tiivasuled, mis jaotatakse laba-hoosulgedeks, küünra-hoosulgedeks ja kattesulgedeks.

Esimesed tiivulised selgroogsed olid tiibsisalikud ehk pterosaurused, kes elasid 220–65,5 miljonit aastat tagasi. Kuigi neil oli lindudega mõndagi ühist, ei ole linnud neist arenenud. Suurim tiibsisalik Qutzalcoatlus, kõigi aegade suurim lennuvõimeline elusolend, oli nii suur kui väikelennuk: tema tiibade siruulatus oli 11–12 m ja ta kaalus 65 kg. [1]

Putukate tiivad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Putukate tiivad on arenenud rindmiku katetest ja enamasti on neid kaks paari: ees- ja tagatiivad.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Laure Cambournac. "Dinosaurused ja teised väljasurnud loomad". Sinisukk 2006. lk. 28-29