Nägemine

Allikas: Vikipeedia
Inimese silma läbilõige

Nägemine ehk nägemismeel (ingl. k. sight, vision) on võime detekteerida ja tõlgendada valgusstiimuleid. Nägemismeel võimaldab eristada valgusintensiivust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis.

Selgroogsed detekteerivad muutusi valgusinformatsioonis läbi silma võrkkestas paiknevate fotoretseptorrakkude. Valguse (380 - 780 nm lainepikkusega elektromagnetlainete) mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes retseptorrakkudes - kepikestes ja kolvikestes (inglise keeles vastavalt - rods, cones)- fotokeemilise protsessi tagajärjel (nägemispigmendi rodopsiini lagunemisel) muutus membraanipotentsiaalis. See põhjustab omakorda muutust närviimpulsside sageduses nägemisjuhteteedes, mis kõrgemates ajukeskustes viivad nägemisaistingu ja nägemistaju tekkeni. Värvust tajutakse kolvikestest alguse saavate nägemisjuhteteede abil [1].

Loomade nägemisvõime varieerub liigiti. Mõned loomaliigid tajuvad ainult valgusintensiivsust (ainuraksed), osa eristab värvusi (peajalgsed, limused, vähilised, paljud putukad, osa kalu, roomajad, linnud ja ahvid). Enamus imetajaid värvusi ei erista. Roomajatel, lindudel ja imetajatel on võime muuta silma läätse kuju, mistõttu näevad nad nii läedale kui kaugele[2].


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Nägemine". Eesti Entsüklopeedia. 7. Köide. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 1994
  2. "Nägemine". Eesti Entsüklopeedia. 7. Köide. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 1994