Hambad

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kehaosadest; tehnika mõiste kohta vaata artiklit Hammas (tehnika)

Hambad
Inimese hambad
Šimpans demonstreerib oma hambaid

Hambad (ladina dens, mitm dentes) on paljudel selgroogsetel loomadel suus leiduvad luustunud seedeelundkonna elundid.[1] Hammaste funktsioonid on liigiti erinevad: neid kasutatakse tavaliselt toitumisel, esemete haaramisel, hammustamisel, saagi tapmisel ja suhu võtmisel ning peenestamisel või kinnihoidmisel aga ka enesekaitsel ja ründamisel.[2]

Imetajatel on tavaliselt mõned hambad teistest suuremad või tervamad, nagu kihvad (kiskjalistel, mõnel sõralisel) või võhad (londilistel).

Paljude liikide noorloomadele ilmuvad kõigepealt piimahambad, mis täiskasvanuks saades asenduvad jäävhammastega, aga kõigil liikidel sellist eristumist ei ole.

Mõnel loomaliigil kasvavad hambad kogu eluaja ja seetõttu peab loom neid pidevalt kulutama, et nad liiga pikaks ei kasvaks. Mõnel loomaliigil kukub ärakulunud hammas suust välja ja selle asemele kasvab uus hammas. On ka loomi, millel ärakulunud ja katkised hambad ei asendu.

Tänapäeva lindudel hambaid ei ole. Minevikus on leidunud siiski ka hammastega linde, näiteks hesperornis. Linnud põlvnevad mitmest hammastega eellasrühmast ja kõigis neis on lindudel hambad kadunud ühesuguse eluviisi tõttu: hambad kaaluvad päris palju ja hammasteta linnul on kergem lennata. Hiljemalt eotseeni keskpaigaks olid kõik hammastega linnud välja surnud [3].

Hambad on loomade kõige vastupidavamad luud. Sellepärast leitakse fossiilide hambaid sagedamini kui teisi luid. Mõne väljasurnud loomaliigi välimus on määratud ainuüksi hammaste põhjal.

Hammaste evolutsiooniline päritolu ei ole päris selge. Vanaaegkonnas elas kalade klass telodondid, mis on nüüdseks välja surnud. Selle keha oli kaetud üleni hammastega. On võimalik, et hambad on arenenud varaste selgroogsete keha katnud soomustest, mis säilisid suu sisepinnal.

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hambad on tänapäeva madudel üksteisest vähe eristunud (Aglypha), va inimese suhtes mürkmadudeks liigitatuil, neil on nn mürgihambad.

Enamikel madudel paikneb suus 6 rida hambaid: 2 rida alalõualuul ja neli rida hambaid ülalõua- ja tiibluul.

Hambad vahetuvad elu jooksul korduvalt, kuid nende funktsioon (välja arvatud mürgihambad) on enamasti abistav, nendega ei saa saaki tükeldada.

Maoliste hambad on valdavalt peenikesed, teravad ja paljudel liikidel tahapoole kõverdunud, paiknedes üla- ja alalõualuul, mõnedel madudel ka suulae-, tiib- ja eeslõualuul.

Tänapäevastel madudel, kes on liigitatud Infraseltsi Scolecophidia ei ole uurijate arvates suulaes: tiib-, suulae ja sahkluul hambaid tuvastatud. Sama kehtib ka kilpsabalaste (Uropeltidae) (Alethinophidia) sugukonda liigitatud maoperekondade Plectrurus, Rhinophis ja kilpsaba kohta.

Infraseltsi Alethinophidia liigitatud kilpsabalaste perekondade Melanophidium ja Platyplectrurus isenditel on hambad tõenäoliselt suulaeluul. Silindermadulastel (Cylindrophiidae), rullmadulastel(Aniliidae) ja Xenopeltidae madudel paiknevad hambad suulaes nii tiib- kui suulaeluul. Hambad on neil jäigad ja kõverdunud ning need kinnituvad suulaele pehmete kudede abil. Rullmadulastel sarnanevad suulael paiknevad hambad välisserval paiknevate hammastega ja on lühikesed aga tugevalt kõverdunud ning eraldatud teineteisest pehmete kudede abil.

Ka bolastel (Boidae) on hammaste esinemine varieeruv nii puuduvad suulaes hambad perekonna kalabariia ja tõenäoliselt ka kummiboa perekonna madudel. Teistel uuringus osalenud boalastel tuvastati hambad nii tiib- kui suulaeluul kuid mitte sahkluul. Sugukonna Colubridae madudel, keda uuriti, esinesid hambad tiibluul ja suulaeluul, va perekondades Apostolepis, pinnaserästik, munamadu ja Elachistodon. Perekondades Aparallactus ja Lytorhynchus on isendeid kelledel tiibluul hambad paiknevad ja ka neid kellel tiibluul hambad puuduvad.

Mürknastiklastel (Elapidae) on hambad tiib-ja suulaeluul, va perekonna Emydocephalus madudel, neil puuduvad uurijate arvates hambad suulaeluul ning perekonna kaunismadu isenditel tiibluul. Mürknastiklaste suulael paiknevad hambad on üsna pikad ja kõverdunud.

Enamikel tedlaste poolt uuritud rästiklastel (Viperidae) paiknevad hambad tiibluul ja suulaeluul, va perekonna Ophryacus isenditel neil paiknevad hambad ainult tiibluul. Perekondades Calloselasma, lõgismadu ja eefa on tuvastatud isendeid kellel on hambad suulaeluul ja ka neid kellel need puuduvad.[4]

Arvatakse, et munas olevatel maopoegadel on eriline nn munahammas, millega nad püüavad neid ümbritsevat munakoort läbistada.

Mürkhammaste liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks suulaes paiknevatele hammastele eristatakse osadel madudel ka nn "mürkhambaid" ja need liigitatakse asukoha järgi kaheks[5]:

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 248:2004.
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 163, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  3. "Loomade elu", 6. kd., lk. 17
  4. D. Luke Mahler, Maureen Kearney, The Palatal Dentition in Squamate Reptiles: Morphology, Development, Attachment, and Replacement, Zoology NEW SERIES, NO. 108, lk 6,7,14,15, 10. juuli 2006, FIELD MUSEUM OF NATURAL HISTORY, veebiversioon (vaadatud 29.04.2014) (inglise keeles)
  5. Loomade elu 5:109.