Koduvarblane

Allikas: Vikipeedia
Koduvarblane
Isaslind
Isaslind
Emaslind
Emaslind
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Varblaslased Passeridae
Perekond: Varblane Passer
Liik: Koduvarblane
Ladinakeelne nimetus
Passer domesticus
Linnaeus, 1758
Tumeroheline – looduslik levila.Heleroheline – introdutseeritud.
Tumeroheline – looduslik levila.
Heleroheline – introdutseeritud.

Koduvarblane (Passer domesticus) on linnuliik värvuliste seltsist varblaslaste sugukonnast varblase perekonnast.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koduvarblane on looduslikult levinud valdavas osas Euraasias. Ta on inimkaasleja ning alates 19. sajandi keskelt ettekavatsetult või juhuslikult introdutseeritud Ameerikasse, Aafrikasse Saharast lõunas, Uus-Meremaale ja Austraaliasse, ka linnadesse üle maailma. Lõunapoolkeral leidub teda kõigil mandritel, välja arvatud Lõuna-Ameerika troopika ja Antarktis. Koduvarblase levila põhjapiir kulgeb 60. ja 70. laiuskraadi vahel. Linnades jt. asulates võib koduvarblane olla sealne arvukaim linnuliik.

Koduvarblasel on mitmeid alamliike. Eestis on koduvarblane vähenenud arvukusega tavaline lind. Tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 90 000 – 130 000 paarile, talvist arvukust 200 000 – 300 000 isendile.[2]

Koduvarblase arvukus Eestis ja mujal Euroopas on viimase paari aastakümne jooksul tunduvalt vähenenud. Praegusel ajal suures osas Euroopas tema arvukus väheneb jätkuvalt. Näiteks Hollandis on koduvarblase arvukus alates 1980. aastatest vähenenud poole võrra. Siiski on ta seal haudelinnuna musträsta järel arvukuselt teisel kohal. Sarnast arvukuse kahanemist on täheldatud ka Ühendkuningriikides.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koduvarblase isaslinnu iseloomulikud tunnused on tuhkhall pealagi, mõlemalt küljelt kastanpruun kukal, helehallid põsed, must kurgualune ja must silmatriip. Emaslinnu pea on ühtlaselt pruunikashall.[3] Nende tunnuste poolest erineb ta põldvarblasest, kelle sugupooled on sarnased – kastanpruuni kiiru, musta põselaigu ja kahe selge tiivavöödiga. Häälitsused on mitmesugused: silpsuvad, täristavad jm.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koduvarblane asustab kultuur- ja linnamaastikku, ta väldib metsi, rohtlaid ja kõrbeid.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koduvarblase toidusedeli moodustavad valdavalt putukad ja seemned.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Passer domesticus domesticus

Koduvarblane on seltsiv lind. Oma laial levikualal pesitseb tavaliselt kolooniatena räästaste all, müüritiste või kaljude tühemikes, rannakaljudel või põõsastes. Eestis pesitseb koduvarblane kaks kuni kolm korda aastas. [3] Võtab üle teiste lindude pesasid ja vahel ehitab oma pesa teise linnu asustatud pesa peale. Pesa on suur ja kohev, koosneb õlekõrtest, takkudest, karvadest, taimejuurtest, sulgedest ja kaltsudest. Täiskurnas 4–6 valkjat, hallide ja pruunikate tähnidega muna, neid haub emaslind. Poegi toidetakse putukavastsetega. Pojad lahkuvad pesast kahe nädala vanustena, suve teisel poolel kogunevad vanalinnud ja noorlinnud ühistesse salkadesse. [3]

Häälitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bird, J., Butchart, S.(BirdLife International) (2009). "Passer domesticus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF) Kasutatud 21.06.2011.
  3. 3,0 3,1 3,2 Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud Tallinn, Valgus 1974

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]